Tea oma väärtust

Kui ma kunagi vallaliseks jäin, olles 5-6 kg kergem kui tänasel päeval (ma lihtsalt pidin), siis ma lubasin endale, et ma leian endale sellise mehe, kelle jaoks mina olen prioriteet. Ma leian mehe, kes on valmis mulle tähed ja kuu taevast alla tooma. Mehe, kes tekitab minus tunde, et ma olen printsess ning minu nimel tasub pingutada.
Pikalt suhtes olles tekib mingi selline ettekujutus, et tegelikult on maailm napilt täiuslikke mehi täis ning nad lihtsalt ootavad, seda täiuslikku neidu, kes nende elu täielikuks muudaks või midagi sellist (blablabla). Noh, mina ilmselt ei ole see täiuslik neid, keda need täiuslikud mehed otsivad, sest mina olen taaskord sattunud sellise otsa, kelle jaoks ma ilmselt väga prioriteet ei ole 😀 Kurat, noh. Mariliis! Võta end kokku!

Tegelikult on olukord selline, et ma vist olen endiselt vallaline, seega ma ei teagi, miks ma üldse halan.
Miks vist vallaline?
Noh, sest mu elus on keegi, kellega ma regulaarselt aega veedan ja nagu…tore on. Mul ei ole ka väga huvi kellegi teise vastu, ma ei vaata enam ringi, sest ma ei näe selleks vajadust. AGA.
Nagu ikka, ei lähe kõik päris nii nagu ma tahaksin.
Ma tunnen ennast suhteliselt tülikana. Ma tunnen, et ega ta väga ei viitsi minu jaoks eraldi kusagilt aega pigistada. Ma olen see, kellega ta veedab oma vabad hetked, hetked, mil tal ei ole mitte midagi muud targemat teha. See ei ole väga meeldiv tunne. Ma olen tema elus tähtsuselt ilmselt kuskil nii viiendal-kuuendal kohal. Mingit sellist “ma toon sulle tähed ja kuu” värki siin väga ei ole.
See on nõme, kuna tegelikult ma ju justkui tean oma väärtust. Ma tean, et ma ei ole väga kole ega loll ega igav. Ma olen üpris fantastiline, let’s be honest here :D. Ma ju ometigi väärin seda, et mind koheldakse vastavalt.

Äkki mehed lihtsalt ei tule selle peale, et naine vajab mingisugustki kinnitust selle kohta, et ta on oluline? Äkki ma tegelikult ikkagi olen prioriteet, ta lihtsalt ei oska seda näidata?

Ma ei teagi nüüd. Kui ma olen temaga koos, siis ma tunnen ennast hästi ja mul ei tule meeldegi, et ma ilmselt veel eelmisel päeval kodus istusin ja megalt üle mõtlesin.
Ma ei tea, miks see on nii, et ma ei armu nendesse, kes päriselt ka teevad midagi romantilist ja natukene pöörast, et mulle muljet avaldada. Mulle hakkab tunduma, et ma olen õrnalt masohhist, kuna minu maitse ongi pigem sellised rahulikumad ja mõistlikumad mehed. Aga need ei näita ju väga mingit emotsiooni ka 😀 ja siis sa istudki ise oma keevate emotsioonide ja suurte tunnete otsas nagu pommil ja loodad, et teine pool na-tu-ke-ne-gi midagi välja näitaksid. Iseenesest ju täitsa põnna, aga pikapeale hakkab ajudele.

Ma tegelikult usun sellesse, et meie kõigi jaoks on kuskil see õige. Ma olen aga jõudnud oma eluga sellesse punkti, kus ma olen hakanud üha rohkem leppima ideega, et mina enda oma üles ei leia.
Ma vaatasin ükspäev Netflixis seda sarja “After life”, kus sarja peategelane on mees, kelle naine suri vähki. Sarja idee on selles, et peale naise surma mees ei näe enam mingit pointi pingutada või teeselda, et inimestega läbi saada ning ta lihtsalt käitub nagu sitapea. Ilgelt naljakas sari on tegelikult, aga üks teise hooaja viimastest osadest on selline jube pisarakiskuja. Ta vaatab igapäevaselt koduvideoid, mis on tehtud enne naise surma. Nad jäädustasid kogu tema vähiravi protsessi ning viimased päevad. Ühes osas ta räägib sellest armastusest, mida ta oma naise vastu tundis, mida ta ikka veel tunneb, seda ka paar aastat peale naise surma.
Ja siis ma lihtsalt hakkasin täiega nutma, sest mulle jõudis kohale, et ma olen hakanud kaotama usku, et keegi kunagi mind niimoodi armastaks. See kõlab jube nõmedalt, ma saan sellest ise ka aru, aga ma arvan, et salaja me kõik tahame olla kellegi jaoks nii olulised. Ma tahan olla selline osa kellegi elust, mille kaotamist ta ettegi ei kujuta. See tundub aga suhteliselt ulme, et ma üldse kunagi midagi sellelähedast leian.

Ja siis ma töinasin Netflixi vaadates mingi hea 15-20 mintsa, ei saanud pidama. Ma ei ole tegelikult väga suur nutja, aga siis ma ei suutnud nutmist lõpetada. Pärast hingasin niimoodi katkendlikult, teate küll, nagu lapsena peale pikka nuttu 😀 Üle pika aja oli täitsa mõnus, aga jah…lootus on hakanud kaduma ja see on tegelikult kurb.
Otsustasin, et ma võtan päev korraga. Teen ise ennast iga päev nii õnnelikuks, kui ma suudan. Mul ei ole tegelikult ju selleks ühtegi meest vaja.

Appi, ma kõlan nagu kibestunud vanatüdruk. Ma tegelikult vist vaikselt olengi 😀 Aga ma olen absoluutselt valmis selleks, et tuleb mu rüütel (haahahahahahahaaa) ja tõestab, et tõeline armastus n olemas, päästab mind ja me elame õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Sest see on ju täiega tõenäoline (teen skeptilist nägu).

Ae! Rüütel!

Seoses mu kaaluga on edasiminekut nii palju, et ma ei ole ennast kaalunud, ma ausalt ei julge, sest ma tegelikult olen õppinud hindama oma praegust keha. Ma kardan, et kui ma astun kaalule ja see pole kusagile liikunud, siis ma tunnen ennast jälle kehvasti.
Mulle meeldib, milline ma välja näen. Ma olen tõesti kurvikam, kui ma olin pool aastat tagasi, kuid ma tunnen ennast sellest tulenevalt ka palju naiselikumana. Ma otsustasin, et ma ei hakka selle vastu võitlema, vaid ma õpin hindama seda, mis mul on.

Ma kujutan ette, et suhtes olevatele inimestele võib see postitus olla ilge hülgemöla, aga mulle meeldib siin blogis oma natukene piinlikke ja hirmutavaid mõtteid kirja panemas käia. Ma ei tea, kas ma julgeksin nendest kellelegi näost-näkku rääkida, kuid niimoodi kirjutades saab need mõtted endast välja ja palju kergem hakkab. Kui ma hiljem ise oma postitusi üle loen, siis ma justkui näen kogu olukorda täiesti teise nurga alt, ma oskan siis asjale vaadata lugeja seisukohalt ning enamasti ma niimoodi oma probleemidele lahenduse leiangi. Lihtsalt kirjutan selle endast välja ja saan sellega ühele poole.

Ma lisan siia lõpetuseks pildi endast ja Loviisast, kus meil on mõlemal plaastrid lõua all.
Ta nimelt kukkus enda lõua jubedasti katki ja lapse lohutuseks kandsime me mõlemad mõnda aega plaastrit, sest noh…põhjused. Ikkagi ema ja värki.

Olge mõnusad! Muah!

15 kommentaari “Tea oma väärtust

  1. Minuarust mitte esimesel kohal olemist ei tuleks aktsepteerida, sest (ka toredale) mugavale mehele näib siis, et ka nõnda on naise jaoks OK ja võib nii edasi elada. Ehk siis tuleb selles osas midagi ette võtta! Kindlasti mitte halada või klammerduda, pigem vastupidi. Aga mehega tuleb olla konkreetne ja suhteliselt otse (ikka viisakalt) oma mõtted välja öelda. Nad ei aima õhust. Ja vajavad muutusteks motivatsiooni. Usun, et suudad seda olukorda muuta! Ole julge!
    Kusjuures, mina küll usun, et see äge mees, kes sind ootab, on kusagil olemas. Kogu oma rõõmupaak täis kõigest sellest, mis sulle elus meeldib – siis särad kaugele ja see mees leiab sinu juurde tee!
    Soovin Sulle jõudu ja edu! Su tütreke on väga armas 🙂

    Meeldib

  2. Su mõtted on mulle väga tuttavad, ka mina ajasin sellist meest aastaid taga ja aina pettusin ja loobusin. Tegelikult oli asi kogu aeg minus endas ja ma ei armastanud ennast piisavalt. Soovitan sulle sellist raamatut nagu “Naised, kes armastavad liiga palju”, autor on R.Norwood. Arvan, et see kõnetaks ka sind ja sinu olukorda ja paneks veidi asju teise nurga alt nägema. Mitte sina ei vaja kedagi, kes sind tingimusteta armastaks, vaid sa ise pead ennast piisavalt armastama. Siis tõmbad ka ligi õigeid inimesi, sest miks peaks keegi sind praegu nii armastama kui sa ise ennast nii ei armasta?
    Ka mina nõudsin suhtes olles alati teiselt poolelt nii palju, sest ma ise olin ju küll nõus nende nimel nii paljuks, aga vastu ei saanud kunagi sama. Nüüd olen suhtes imetoreda mehega, kes küll ei pühenda mulle iga hetke ja ei too mulle iga päev lilli, aga meie suhe ja usaldus on nii tugev ja me anname üksteisele ruumi ja oleme nii nii õnnelikud koos. Kui ise oled suhtes rahulik ja ei vaja kogu aeg tähelepanu, siis hakkad just rohkem teiselt tähelepanu saama, nii naljakas kui see ka ei oleks.

    Meeldib

    1. Mulle tundub, et ma tegin oma praegusele (issand, kuidas teda nimetada!?) kaaslasele natukene liiga. Ta ei kohtle mind halvasti, tal on lihtsalt väga palju tegemist ja ma tunnen, et ma olen nagu koormaks. Ta ei ole iial öelnud, et tal pole minu jaoks aega, nii lihtsalt läheb. Miks sa arvad, et ma ennast ei armasta? Ma ei ole endaga üldse pahuksis, ma olen lihtsalt keskmisest emotisonaalsem, kui asi puudutab suhteid. Ma tahan tunda, et mind armastatakse, aga eesti mehed enamasti ei ole väga emotsionaalsed. Suhtlema peab mehega, aga see on minu nõrk külg, ma ei oska oma tundeid sõnades väljendada. Ma pean mõtlema, seega kirjutamine on minu jaoks lihtsam.

      Meeldib

  3. Mees, kellele sa tõsiselt meeldid, leiab sinu jaoks aega! Ka kõige hõivatum mees saja hobi ja sõbraga. Ta seab sind prioriteediks ja lükkab teisi asju edasi ja jätab ära. Kui su sisetunne juba midagi ütleb, siis see nii on. Ära otsusega enam kaua venita. Sellele praegusele oled sa arvatavasti ehk vaid ajatäide kuniks talle keegi sobivam silmapiirile ilmub. Muidugi ta nüüd hakkab natuke gaasi andma, et sa ikka minema ei läheks, sest noh mugav on lihtsalt, kuniks…
    Väärtusta ennast ja usalda alati enda sisetunnet, kui asi mäda tundub, siis nii see ka on.

    Meeldib

    1. Ma ei oleks nii negatiivne, ma ei ole veel nõus alla andma. Tegu on minu jaoks olulise inimesega ja ma ei tahaks nii lihtsalt teda käest lasta. Aga jah, eks mingil hetkel tuleb hakata faktidele otsa vaatama…praegu olen ma pigem veel lootusrikas ☺️

      Meeldib

  4. Ja tahtsin veel öelda, et sa oled nii püss naine, et kohe tuleb järgmine, ja kui tollega ka õiget tunnet ei ole, siis järgmine:) Kõik endal kogetud juba. Mehi langes kahte lehte kuniks õige tuli. Suhteliselt väsitav, aga igav ei olnud.

    Meeldib

  5. Tahtsin lihtsalt öelda, et niiii äge, et sa selliseid asju blogis meiega jagad. Minu jaoks midagi täiesti uut siin blogimaastikul ja nii põnev on lugeda. Kirjuta tihedamalt! Väga tahaks nüüd jätkujuttu, et mis edasi sai, kui härra oli seda lugenud. 😀

    Meeldib

    1. 😊😊☺️ aitäh!
      Aga selle järjejutu kohapealt…eks näis. Olukord ei ole hetkel kiita ja ma natukene kahetsen, et ma selle kirja panin. Aga kui julged teha, siis julge vastutada, eksole. Loodetavasti suudan ma selle kõik kuidagi positiivseks pöörata.

      Meeldib

  6. Äge postitus tõesti ja mis tagajärgedesse puutub, siis kui palju hullemaks nüüd asi minna ikka saab? 🙂 Aga muidu sellist austajat (“oleme siis pealegi suhtes, kuni leiame kellegi parema”) on hea ära kasutada ka omalt poolt kellegi parema leidmiseks. Kui midagigi elus toimub, siis see tõmbab kohe ka teisi ligi. Aga seda on muidugi hea öelda. Kui inimene natukenegi meeldib, on muidugi raske teisi näha…

    Meeldib

  7. Pea püsti Printsess, muidu kukub kroon maha 🌞😍😉
    Oluline on mitte ülemõelda ning elude graafikud paika loksutada. Kui sul pool aastat möödas ja siis tunned,et “no mida helli ma siin katkises ämbris kolistan?” siis vaata ja mõtle. Seniks ole sama tore edasi ning kiirustamine ei vii kusagile. Ehk tuleb paika panna millisel suhte astmel oled ning kuhu tahad jõuda. Kõlab nagu karjääriredel.😊
    Silmanurgast piiludes, on sädet rohkemgi teile antud 😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s