Ma arvan, et ma olen nüüd valmis – räägime kaalust

Tegelikult on üpris nõme naasta blogimise juurde üle poole aasta ning tunnistada, et sa oled vahepeal paksuks läinud. Maksimaalselt nõme kohe. Aga noh, siin ma nüüd olen – tagasi ja paks. Eriline trenniblogija kah, eksole.

Õnneks ma pole nagu “paks-paks”, ma olen lihtsalt “paks”. There is a difference 😀

Iiiiiiiigatahes, ma olen perioodil aasta algusest tänaseni ca 6 kg kaalust juurde võtnud ja seda on näha ja ka tunda. Mu riided on seljas väga ebamugavad, mul on raskem treppidest käia ja mu kintsud on niiiiiii faking jämedad, et hirm tuleb peale 😀 Oeh.

Ükspäev ma mõtlesin, et lähen jalutan ja kuulan muusikat, saab ilma nautida ja liigutada, veidi ka kaloreid põletada. Nagu üks normaalne trenniblogija ikka, siis klõpsasin enne väljaminekut mõne pildi teha. Et ikka näidata, et “säh, ma liigutan!”, aga kusagile Instagrami need pildid ei jõudnud, sest ma olin iga pildi peal nii kole ja kuidagi…memm. Nagu oleks vahepeal täiega ennast käest lasnud ja muudkui pirukaid puginud, aga ma nagu omast arust ei ole. Igasugune tuju oli sekundiga läinud. Reaalselt jõllitasin ennast paar minutit tigedana peeglist, ma nagu ei uskunud, et see mina olen. Mis juhtus? Ma olin veel mõni aeg tagasi nii ilus.

Olin lõpuks sunnitud aga tunnistama, et see paksmagu seal peeglis olen mina ja ma olengi suurem, kui ma olin eelmisel aastal. Ma istusin lihtsalt magamistoas voodi peal, jõllitasin ennast peeglist ja masetsesin. Mingi hea 10 minutit ei olnud mul mingit tahtmist ennast püsti ajada. Mõtlesin, et fuck this, söön ennast sajakiloseks ja ei lase ennast üldse häirida. Selline lootusetuse tunne tuli peale, sest ma nagu ei ole omast arust väga palju laisemaks jäänud selle COVID-19-ga. Läksin närvi elu ebaõigluse peale. Nagu, miks mina pean olema seda tüüpi, kes koguaeg süüa tahab ja kohe meeletult juurde võtab?! Ah?! Pole aus.

Selle virisemise ja vandumise juures on see miinus, et sellest ei muutu suurt midagi. Kui muutuks, siis ma täitsa ausalt viriseks PAAALJU rohkem 😛 Ma tahaks nüüd kirjutada, et alates sellest hetkest olen ma paljusid asju oma elustiili juures muutnud ning räigelt alla võtnud ja kõik on palju parem juba, aga nii see paraku pole – ma olen ikka samasugune. Ma selle nädala alguses võtsin vastu otsuse, et ma ei lähe enne kaalule, kui ma ise tunnen ennast nii enesekindlalt, et see kaalunumber mulle liiga ei tee. Hetkel on küll natukene auku kukkunu tunne, ma ei suuda ennast kuidagi sellest välja sikutada. Minu viga on toitumine, ma tean seda. Kuna ma olen hakanud ka rangemalt oma kulutustel silma peal hoidma, siis tuleb kibestumusega tunnistada, et makaronid ja viinerid on oluliselt odavamad, kui kanafilee ja riis näiteks.

Ma arvan, et natukene mängib rolli ka see, et ma ei maga piisavalt. Mul ei tule õhtuti und, kui ma üksi kodus olen. Või noh, ka siis ei tule und, kui ma lastega kodus olen. Ma valetan, ma tegelikult olen väga unine, aga passin lihtsalt telefonis poole ööni 😀 Mul on nagu puudus millestki ja ma ei suuda välja mõelda, millest. Ma scrollin muudkui Instagrami läbi ja vaatan Youtube’is mingit jura. Ma ausalt ei tea, miks. Müstika.

Oeh. Mul oli mingi hetk üpris suur stress seoses kooliaasta lõpu, uue ameti ja uue elukorraldusega. Mul oli paar korda selline peavalu suurest pingest, et ma pikutasin silmad kinni külmal vetsupõrandal ja vahepeal natukene oksendasin, sest muudmoodi olla ei olnud võimalik. Päris hirmus oli. Tänaseks on kooliga kuni sügiseni kõik, mis loodetavasti annab mulle võimaluse oma mõtteid korrastada ja rohkem endaga tegeleda. Puhata. Ma küll ei tea, mida see “endaga tegelemine ja puhkamine” täpsemalt endast kujutab, aga noh.

Ma reaalselt praktiseerin hetkel seda mudilaste taktikat, et ma parem ei surgi, äkki läheb ise üle 🙂 Ma päriselt-päriselt arvan, et ma pean lihtsat oma mõtetega õigesse kohta jõudma, mingi rahu saavutama endaga, ja siis läheb jälle kõik rööpasse. Eksju? Ma ei pea ju pingutama? Palun öelge, et ma ei pea. Mul ei ole jaksu.

Kusjuures, ma ei tunne ennast üldse suure ja koledana, kui mul on seljas trenniriided või midagi mugavat. Kui ma aga venitan selga mingid meeletult kitsad teksased, siis need pitsitavad igalt poolt ja sada volti ajab üle värvli ja ma tunnen ennast kehvasti. Äkki on asi hoopis mu riietes 😀 Haahahahahahaa! Loll on see, kes vabandust ei leia, eksole. Aga ausalt ka, ma tunnen ennast ilma riieteta väga mugavalt, siis ma ei arva üldse, et ma paks olen. Ma nagu näen, et keha kuju on jumala bueno, selline kurvikas, aga mitte päris lodev. Lihaseid ka nagu paistab, aga tuleb tunnistada, et keskkoht ja kintsud on poole jämedamad küll.

Ma näitan. Näe, vaadake, selline ma olin veel jaanuaris –

2020 jaanuar
2020 jaanuar

Ja nüüd :/

Juuni 2020
Juuni 2020
mai 2020

Ikka muhe volt on keskkohas. AGA ma kavatsen uuesti absoluutselt seksikaks saada, nagu täiega. Mul on endal ka e

bamugav selline olla. Kõik riided hoiavad seljas niiiiii valesti. Ma natukene valetan – kleidid ja seelikud on täitsa fain, aga teksad..oeh 😀

Nüüd sai täiega endast pilte näidatud 🙂 ega edevust ei maksa häbeneda.

Igatahes, selline ma nüüd siis olen. Ma olen nii kahevahel – ma osalt nagu tunnen ennast praeguses olekus ka täitsa ilusana, teisalt tahaks olla jälle oma aasta alguse kaalus. Kui ma veel juurde võtan, siis ma olen varsti kaaluga algpunktis tagasi.
Ma olen vaikselt pihta hakanud MyFitnessPali ja kalorite lugemisega, katsun rohkem liigutada, rohkem kardiot teha. Peaks vett ka rohkem jooma, aga Loviisa on reaalselt kõik mu veepudelid nii ära lõhkunud, et need ei püsi kinni. Tulemus on see, et pidevalt lähevad veepudelid kummuli ja kõik kohad on vett täis. Joon kruusist, aga niimoodi ei püsi ju üldse meeles, et vesi on joomata #lollonseekesvabandusteileia

Jeerum, nii lohisev sai see postitus. Ma reaalselt kirjutasin seda mingi seitsmes jaos, sest mul on liiga palju lapsi ja liiga vähe abikaasasid, et saaks rahulikult asjasse süveneda.

Lisan siia lõppu ka kompvekina ühe bikiinipildi. Õnneks bikiinid ei kata jalgu ega kõhtu, seega need mahuvad jätkuvalt selga. Jalatsid ka 😛

mai 2020

Suveks saledaks ilmselt ei saa, seega ma panustan oma hea iseloomu peale 😉

Tervitan kõiki saatusekaaslasi 🙂 Muah!

6 kommentaari “Ma arvan, et ma olen nüüd valmis – räägime kaalust

  1. Pole hullu midagi. 6kg küll välja ei paista. Kas enam sellest toitumise kellaaegadest ei pea kinni 8:16, või mis see oli? Sööd nagu tavaline inimene?
    Palju õnne töökoha (või siis ameti) vahetuse puhul. Millega nüüd tegeled?

    Meeldib

    1. Pean küll, söön esimese eine kell 12 ja viimase enne 20.00 õhtul. Vahepeal on 16 tundi paastu.
      Ma olen logistikaosakonnas abis nüüd. Samas ettevõttes, ma olen lihtsalt seda tüüpi töötaja, keda suunatakse sinna, kus abi kõige rohkem vaja on 🙂

      Meeldib

  2. Sul on väga ilus keha, treenitud. Need juurde tulnud kilod ei paista mulle küll ühegi pildi pealt. Pole üldse põhjust põdeda, võid endaga hoopis rahul olla. Ma olen norm kaalus 172 cm ja 64,6 kg aga selline lötsu. Meie suguvõsas on pehme kõhu sündroom, raudselt on selline sündroom olemas 🙂 kui ma kaalusin 60 kg kadus kõht ära aga ka kõik muu ülevaltpoolt mida niigi vähe ja lisaks näost kohe selline väsinud, vanus 47.Inimesed arvasid et olen haige või miskit. Kui kaalun 64 siis on jälle see pehme kõht mis mind tegelikult väga häirib. Sinu kõhtu kadestan… eks ma pean enda omaga rahu tegema.

    Meeldib

    1. Ma olen ka 172-173 pikk (olenevalt päevast) ja ma kaalun ikka palju rohkem 😀😀
      Mu ideaalkaal on 64 😆 sinna ma ilmselt kunagi ei jõua. Ma lepiks selle pehme kõhuga, et kergem olla. Raskena on kôike raskem teha kuidagi.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s