Teise ringi romantika

Ma olen tänaseks vallaline olnud 6 ja pool kuud. Senine absoluutne rekord.

img_5951

Selle ajaga olen ma jõudnud teha endale Tinderi konto, käinud kohtingutel 11 erineva meesterahvaga ning lõpuks ka Tinderi kinni pannud. Tinderi konto deaktiveerimise põhjus ei ole aga sugugi nii romantiline, kui võiks arvata. Ei mingit “ma leidsin oma armastuse ja olen nüüd täielik”, ma lihtsalt ei jaksa enam võõraste meestega kirjutada. Mu limiit on täis.

Aga alustame siis ikka otsast peale. Kuidas see eluaeg abielus olnud kahe lapse ema siis lõpuks ennast Tinderisse sisse seadis?

Eellooks nii palju, et ma ei ole väga palju oma elu jooksul vallaline olnud. Minu esimene “suhe” (haaaaaah) oli umbes siis, kui ma olin 13-14, siiani vist kõige armsam poisssõber, kes mul kunagi olnud on. Ta tuli otse peale kooli minu juurde, me vaatasime koos diivanil telekat, tema käsi ümber minu. Vahel vist natukene jutustasime ka. Ja kui ta õhtul pimedas koju läks, siis esimese asjana ta helistas kodust mulle ja me rääkisime veel telefonis ka päris pikalt. Tol ajal olid veel enamikes kodudes lauatelefonid ja kõned maksid ikka arvestatavat raha. Meie telefoniromatika lõppeski siis, kui ta ema esimese telefoniarve kätte sai 😀 Edasi oli helistamist vähem, aga teleka vaatamist oli ikka sama palju 😛
Meie imeline roumääns lõppes sellega, et ma jätsin ta sms-i teel tema parima sõbra pärast maha. Ja ma leian, et täpsustamist vajab fakt, et ta parim sõber mind ei tahtnud ja ma jäin peale seda nalja üksi 😀 😀

Good call, Mariliis.

Noh, edasi olid mingid sellised lühiajalised boyfriend’id, kuniks ma sain tuttavaks oma esimese elukaaslasega. Ma olin siis 15, kokku kolisime, kui ma olin 16. Ta oli minust 7 aastat vanem, käis tööl ja puha, provide’is 😀 Tema oli vist küll mu esimene suur armastus. Tema miinuseks oli aga see, et ta jõi nagu loom, joob siiani nagu ma olen kuulnud, ning kuna mina olen üpris otsekohene ja suure suuga tädi, siis kippusid tülid kergesti tulema. Ja tülid kippusid lõpuks ka füüsiliseks minema, asi väljus mingil hetkel kontrolli alt ning mul ausalt hakkas enda turvalisuse pärast hirm. 2006. aasta viimasel päeval olin ma jõudnud arusaamani, et ma ei julge tema kõrvale jääda, kui ta aastavahetuse öösel jooma hakkab ning otsustasin lahkuda. Tema mind kinni ka ei hoidnud ja nii me lahku läksimegi. Ma pakkisin oma neli asja spordikotti ja tulin tulema. Alguses ööbisin sõprade juures, siis läksin saba jalge vahel vanaema ja õe juurde ning elasin seal.

Sain vallaline olla umbes 1,5 kuud, kui ma kohtusin oma esimese abikaasaga (see what I did there), kellega ma olin abielus 12 aastat. Lahutus jõustus 15.12.2019.

Kui ma vallaliseks jäin, siis suure õhinaga laadisin alla Tinderi ja tegin endale sinna konto. Olin ma ju tubli abielunaisena siiani sellest imelisest äpist ja tema võludest pidanud ilma jääma ning uudishimu oli suur. Ma kujutasin ette, kuidas ma kohtan seal peagi oma hingesugulast ja me armume ja käime pimedatel õhtutel käsikäes linnapeal jalutamas ja räägime tunnetest ja tulevikust ja tema teeb mulle romantilisi kingitusi ning üllatab mind tööjuures ja…. 😀 😀 😀 Haahahahahahahahahaaa!

Tegelt ma ei teagi, mida ma ootasin või ette kujutasin, aga igatahes ei oodanud ma seda, et ma sellest nii kiiresti ära tüdinen. Ma olin alguses hästi kriitiline swipe’ija, ma ikka lugesin profiili lisainfo läbi ja mõtlesin, et kas ma näen teda oma tulevase kaasana 😀 Enamasti ei näinud 😀 Esimese nädalaga lohistasin paremale vast nii 3-4 profiili. Isegi jutustasin paariga, täitsa tore oli.
Kõikidele algajatele tinderdajatele – ärge sattuge väga õhinasse, 95 protsenti tinderitüüpidest tüdinevad suhteliselt kiiresti jutustamisest ära ja lihtsalt kaovad, seega see mätšide arv ei ole väga oluline. Mis tegelikult on ju igati okei, ma ka ei viitsi igaühega jutustada. Lihtsalt, alguses tundub kõik jube ilus ja lausa uskumatu – nii palju kandidaate 😀 😀 Vali lihtsalt kõige sobivam välja ja lase minna. Tuleb aga välja, et mehed on ka ikkagi inimesed ja neil on omad ootused ja soovid ja nad äkki ei tahagi sinuga niisama juttu ajada 😀 I know, right?

Kui lähemalt ja kriitilisemalt vaatama hakata, siis päeva lõpuks ei jää nagu kedagi järele. Ses suhtes, et kui ma oleks mingi 22 ja lastetu, siis oleks ilmselt lihtsam, kuid mul on igasugu probleeme ja ma tulen koos ilgelt suure pagasiga. Kui ma oleks lastetu, siis ma lihtsalt seikleks ringi, koliks kasvõi teise linna, äkki isegi teise riiki…läheks reisiks ja otsiks ennast, tutvuks mõne kena välismaa mehega, kes on hästi rikas…
Ärge saage valesti aru, mu lapsed ei ole mulle koormaks, ma üritan lihtsalt selgitada, miks lastega inimesed ei ole väga seiklushimulised ning peavad saja erineva asjaga arvestama, kui kaaslast otsivad.

Oeh, lappesse läheb see postitus. Katsume nüüd kenasti ree peale tagasi saada.

Okei. nii.

Kui ma olin juba paari Tinderis kohatud meesterahvaga väljas käinud ja otsustanud, et nad ei ole ilmselgelt keeper’id, sain ma tuttavaks ühe absoluutselt minu tavapärastele eelistustele mitte vastava mehega. Me jutustasime alguses Tinderis, siis kolisime Facebook’i ümber. Jutt jooksis, inimene ise tundus ka huvitav ning tore. Saime kuskil nädal peale Tinderis tutvumist kokku ja käisime kinos. Mingit erilist särtsu ma ei tundnud, aga me jutustasime põhimõtteliselt mingi 4 tundi järjest ja igav ei hakanud kordagi. Ta mõjus mulle kuidagi nii, et ma ei tahtnud, et ta ära läheks.
Ta ei ole väga rikas, tal on laps ja ta elas tol hetkel endiselt oma eksnaisega koos. Ta oli minust lühem, ta riietus nagu…ma ei teagi, igatahes mitte ühegi selle sajandi moe järgi 😀 Aga see ei häirinud mind üldse. Ilus ta ka nagu väga ei olnud, ma ei teagi, mis seal nüüd siis nagu juhtus. Igatahes, Mariliis armus ära. Nagu täitsa niimoodi lollisti.
Õnneks paistis, et tunded on vastastikused ning me olime mõnda aega täitsa intensiivselt teineteisega seotud. Ta elab Järvamaal, seega me kohtusime üpris harva, kuid kirjutasime iga päev, koguaeg sisuliselt. Tegime videokõnesid, helistasime. Imeline aeg oli, kui aus olla.

AGA.

Ta oli selline keeruline inimene, kes senimaani oligi põhimõtteliselt ühest suhtest teise hüpanud ning ta ei soovinud ennast kellegagi siduda. Okei. Bummer! Aga ma mõistliku naisena pakkusin varianti, et ärme pane endale mingeid piiranguid, oleme nagu oleme ja kui me leiame kellegi, kellega me soovime ennast siduda, siis anname teisele teada. See variant talle aga ka ei ei sobinud, kuna tal oli raske leppida ideega, et ma teiste meestega väljas käin. Okei. Mis siis teha?
Ega väga variante ei olnudki – lõpetasime asja ära. Mu esimene suurem südamevalu üle piiiiiiika pika aja. Ouch! Krt, mehed!

Peale sellist kogemust otsusasin, et ma ei lase endal nii lihtsalt armuda. Ma ei taha lolliks jääda. Ma arvan, et mitte keegi ei taha lolliks jääda. Samas ajab mind ilgelt närvi, et see suhete asi peab nii keeruline olema. Nagu, mis on juhtunud nende ebaratsionaalsete armunud tüüpidega, kes keskkööl su rõdu all karjumas käisid, sest nad polnud sind ammu näinud (jah, see juhtus) ja nad ei saa niimoodi uinuda.
Mul oli kunagi teismelisena üks selline “ma tahaks sind oma poisssõbraks, aga ma ei julge küsida” sõber, kes oli väga kaitsev ja vist veidi armukade. Igatahes, kunagi ta sai teada, et ma läksin mingi teise poisiga jalutama ja ta reaalselt jooksis meile niimoodi järele, et ta hüppas üle aedade, et mitte ringiga minna. Nagu…selline on mees! Okei, okei, tol hetkel see poiss oli mingi 14, aga ikkagi! Ma tahan, et keegi ka 30+ vanuses minu pärast niimoodi muretseks ja üle aedade hüppaks. Saate aru? Ma tahan, et mees teeks natukene läbimõtlemata ning ootamatuid asju, sest ta on niiiiiiiiiiiiiiii armunud. Mulle hakkab aga tunduma, et teise ringi mehed ei ole lihtsalt enam sellised.
Kogu see pea ees kuristikku armumine ja idiootne romantika on eelnevate naiste poolt neist välja näägutatud ja neil ei ole mingit tahtmist seda enam teha. Tänks, eksid.

Ma õrnalt valetan – on küll selliseid mehi, need on need, kellega sul mingit sädet ei ole. See on Murphy.

Ma sain Tinderis tuttavaks ühe Tallinna mehega. Välimuselt täitsa minu tüüpi – suur, karvane ja tätoveeritud. Ja tema vot oli ebaratsionaalselt romantiline. Ma ausalt niiii niii väga tahtsin, et ta mulle meeldiks, aga ei. Südame vastu ei saa.
Tema oli selline napakas, et ta tahtis kindlasti mulle mu sünnipäeval lilli kinkida. Mu sünnipäev langes aga olude sunnil sellisele ajale, mil mul olid lapsed külas. Ma siis pakkusin talle, et ta võib paar päeva hiljem tulla mulle lilli tooma, aga ei, tema tahtis ilusale neiule ikka õigel päeval õnne soovida. Okei, ma sain talle pakkuda max tund aega oma kortermaja ees autos (sest väljas oli megakräpp ilm). Ja saate aru, ta sõitis selle faking tunni aja pärast Tallinnast Tartusse, tõi mulle imeilusa kimbu lilli ja karbi komme. Kui ta mind esimest korda nägi, siis ta kallistas mind niiiiii kõvasti ja tõstis mu reaalselt sirgetel kätel kõrgele üles. Ma tundsin ennast eriti nunnu ja kergena 😀
Vot sellistesse meestesse tahaks armuda. Tahaks, aga ei armu. Take that. 

Nagu kiuste hakkavad mulle meeldima sellised, kellel ei ole minu jaoks aega või kes oma olemuselt ei ole sellised romantilised tüübid. Pffft. Kuramus, noh.

Peale seda esimest suurt armumist ja üpriski nukrat laialiminekut ei ole ma leidnud kedagi, kes minus selliseid suuri tundeid esile kutsuks. Ma panin mingil hetkel suht hullu ja mõtlesin, et persse, lasen siis ka veidi ringi, hakkab kergem. Ja seda ma tegingi…

…aga ei hakanud üldse kergem :/ Kurb hakkas, sest nagu…mitte keegi ei taha mind päriseks?

Ma andsin Tinderi kohapealt alla mingil hetkel, ma ise enam ei käinud seal swipe’imas. Kui tuli mõni mätš varasemast lohistamisest, siis läksin vaatasin ikka üle, aga mingit erilist õhinat sellega ei kaasnenud.

Ma hakkasin suhtlema hoopis inimestega, keda ma teadsin väljaspool Tinderit. Sain endale lausa mitu sellist erilist sõpra, kellega õhtuti lobiseda ja vahel külas käia. Ma olen selline küllaltki füüsiline inimene ning mulle on romantiline lähedus väga oluline. Vahel on vaja kasvõi kellegi kaisus telekat vaadata. Selle jaoks mul need sõbrad siis olidki. Ma suhtlesin veel ka paari varasema Tinderi tüübiga, kellega ma aga kokku ei saanud. Tore on lihtsalt kirjutada ka, eriti, kui end õhtuti üksildasena tunned.

Ja siis…

…tuli mulle Tinderisse uus mätš. Suhteliselt suvaline tegelikult, ei jäänud otseselt millegagi silma, aga piltide järgi tundus selline mõnus nunnukas ja mitte liiga libe ega nilbe. See oli nüüd täpselt kuu aega tagasi…ja noh, me suhtleme siiamaani.
Temaga on siiani kõik nagu õigesti läinud. Ei ole mingit arutut kiirustamist, on päris kohtingud, kus me päriselt ka teeme midagi ja saame tuttavamaks.

Ta viis mind mu esimesele kanuumatkale. Nagu, raisk noh, jumala lahe oli!

Ta on ühtlasi ka esimene meesterahvas, keda ma peale lahutust oma Instagrami stoorides olen tääginud. Ja ta ei pahanda, ma küsisin 🙂

AGA. Siin tuleb jälle miljon aga. Ma ei tea, mida ta tahab. Enamikel meestel on Tinderi kohapealt selline suhtumine, et püsisuhet nad sealt ei otsi, seda ütles ka Tema mulle, et ega seal väga ei ole selliseid, kellega suhtesse astuda. Okei. Mida te siis otsite?
Inimlik ja täiskasvanulik oleks küsida, et nagu..mida sa otsid. Aga ma ei taha. See tundub jälle nagu liiga nõudlik või ma ei teagi. Ma ei taha seda vastust ka tegelikult teada, seega ma ei küsi. Jeerum, nigu lasteaed. Igatahes, ma olen omadega natukene plindris. Ma ei ole küll arutult ja armutult armunud, nagu ma olin tolle Järvamaa mehega, aga ma nagu ei taha teisi ka. Ma tõmbasin täiesti instinktiivselt kohe vähemaks oma vestlusi teiste meestega, ma ei ole tahtnud isegi külla minna kellelegi teisele. Samal ajal ei taha ma oma erilisi sõpru ka päris täielikult ära kaotada, sest äkki ma jään jälle õnnetult kogu sellest lähedusest ilma ja siis olen õnnetu ning vajan kiiret lohutamist.

Oeh, ma kõlan nagu mingi…eriline mõrd, eks?

Aga tegelikult…ennast peab kaitsma. Ma ei tahaks olla nii valvel koguaeg, aga ma kardan, et kui ma ei ole, siis see lõppeb järjekordselt sellega, et ma saan meeletult haiget. Ma hetkel hoian ennast maa peal nii, et ma rõhutan kõiki kaaslase puudusi oma peas ning leian põhjendusi, miks ma tegelikult ei tahakski sellisega suhet 😀 Siiani toimib.

Kurat see deitimine nii keeruline peab olema. Vanasti oli selge, kas sa meeldid kellelegi või mitte. Ja kui meeldisid, siis ei olnud nagu mõtteski, et äkki ta samal ajal teeb kõiki neid samu asju ka teiste tüdrukutega. Miks see vanemas eas nii peab olema? Jeerum noh.

Ei mingit kirglikku armumist, kirjeldamatut igatsust, ebamõistlikke kingitusi, suuri žeste – nothing. Kõik on mõistlik, kaalutletud, stabiilne, täiskasvanulik, ratsionaalne. Jumala eest ei tohi millegagi kiirustada, oma südame järgi toimetamine on ka absoluutselt loll. Ega sa mingi teismeline pole, eksole.

Ma pean tunnistama, et vallalise eesti naisena mõistan ma järjest rohkem Triinu Liisi ja tema Austraalia strppari armastust. Mul oleks ka vaja sellist meest, kes on hullult kompu ja armub arutult ja täielikult ning ei karda seda kogu maailmale kuulutada.

Igatahes, minul on Tinderi konto hetkel mitteaktiivne, ma pole sinna ka sisse logitud, mistõttu ei tule mulle sealt ka kirju senistelt mätšidelt. Ma olen oma peas otsustanud, mida ma tahan ja ma kavatsen selles suunas liikuda ning selle nimel tööd teha. Ma natukene kardan seda “õunte ühte korvi panemist”, sest see üks korv ei ole sugugi kindel, kuid mul ei ole ka väga mingit motivatsiooni nende teiste korvidega praegu jebima hakata.

Keeruline jutt, aga selline ta sai. Ma tahaksin teid ka edaspidi oma suhteseiklustega kursis hoida, kui te ei pahanda. Mõnus on hingelt ära rääkida, kergem hakkab kohe.

Ja teeks nüüd seda, et kõik mu lugejad, kes on ka vallalised, annavad endast märku.

Anyone? On teil sama nõme nagu mul?

img_5943

 

 

 

 

 

 

17 kommentaari “Teise ringi romantika

  1. Olen küll suhtes, aga tahtsin öelda, et niii tore, et sa jälle kirjutad ja just sellistel põnevatel teemadel! Mina olen kusjuures enda elukaaslasega taaskohtunud Tinderis. Teadsime üksteist ühiste sõprade kaudu juba varem, aga peale tinderit hakkasime rohkem suhtlema. Aga mäletan küll, et seal enamus mehi oli muu asja peal väljas ja kui sa ei olnud nõus kohe kokku saama, siis ei viitsitud sinuga enam suhelda ka. Aga eks seal ole pärleid ka.

    Meeldib

  2. Mina just seisan sel ristteel, et ma tahan üksi olla. Ma tunnen ennast mõnes mõttes mega halvasti ja kurvana, samas tean, et kui seekord seda sammu lõpuni ei vii – vajun lihtsalt sügavamale sinna auku kus olen – ja ma pole siin ka õnnelik.
    Ongi kuidagi magus – kibe korraga.
    Samas ma isegi ei planeeri mis edasi- võtan aja endale ja vaatan mis saab.
    Kindlasti kui aeg edasi ja tuleb kuskilt keegi kes selle erilise tunde tekitab – tean seekord, et nii kiiresti asjadel minna ei lase. Tahan jätta oma kodu kindluseks – kuhu põgeneda ja tunda, et saan lihtsalt olla.

    Heameel, et Sa tagasi oled 🙂

    Meeldib

    1. Mina arvasin ka, et ma tahan üksi olla, aga mingi aeg peale lahutust sain aru, et asi ei olnudki selles. Inimene mu kõrval ei olnud lihtsalt see õige. Ma ei taha üksi olla, aga mul oli vaja lahku minna. Ma loodan, et sa leiad selle rahu ja heaolu, mida otsid. Kuula oma südant! Kõik läheb hästi.
      Ja jube mõnus on tagasi olla, te olete nii toredad ka 😊☺️ aitäh!

      Meeldib

  3. Ma tundsin ennast sinus ära. Ma olen ka selle läbi elanud. Ka mina olen see kiire armuja ja kirunud seda. Mulle tuli see õige teisest kohast. Mul jäi tunne, et Tinderi mehed otsivad kiireid seiklusi vaid. Usun, et sinuni jõuab ka see õige 🙂

    Meeldib

  4. Nii lahe, et Sa jälle kirjutad ja hoopis seesugustel teemadel!
    Kusjuures mina tutvusin oma lapse isaga ka Tinderis, kuigi jah, enne teda pidin ikka mitmeid kärnkonni “suudlema”, psaikodega deitima jne, nii vahva oleks kui Sul libedamalt läheks🤩

    Meeldib

  5. Lohutuseks ütlen, et minu vend läks oma pikaajalisest elukaaslasest lahku ja siis tõmbas ka Tinderi esimest korda elus. Vend on 37 vist praegu kui ma ei eksi, vbr rohkemgi ja väga nägus mees minu kui õe arust 😄 ja otsis Tinderist just uut armastust mitte mingit üheööseiklust. Temal oli vastupidine mure, et temavanuseid normaalseid naisi nagu ei olnud seal, kõik olid lõpuks kas veits saikod või hoidsid mitut ora tules (v mis see väljend on😅). Ühesõnaga on ka neid kutte seal, kes otsivad enda teist poolt nö sealt. Minu vend teda Tinderist pärast vägagi mitut proovimist ei leidnud siiski, aga leidis lõpuks ikka tutvuste kaudu ja nüüd elavad koos juba.

    Meeldib

  6. See, et nö esimesel ringil on palju lihtsam on osalt tõsi, sest vastutust on vähem eriti kui lapsi pole.. samas see, et nooremas eas ei pea mõtlema, kas mehed samamoodi käituvad teiste naistega pole päris tõsi, sest olles ise noorte seas olen näinud väga palju rööprähklemist 😄 juusiis ajad on muutunud?

    Meeldib

    1. Eks noorena oli see teisiti, siis sa lendasid laivi ja olid tige, nüüd on nagu “a me ei ole suhtes, kama ju” situatsioon. Sest suhteni ei jõutagi. Noorena oli pmst kohe suhe ja kohe petmine 🤣😂 nüüd on see kõik tavaline ja selle peale ei tohi vihastada, sest siis sa oled klammerduv ja meeleheitel 😀😀

      Liked by 1 person

  7. Mina Tinderis üsna uus, aga nüüd nädalajagu käinud kohtingutel mehega, kes plaanib suveks lausa kanuu osta 😀 ei teagi nüüd, kas sama tüüp või lihtsalt levinud skeem tänapäeval..

    Meeldib

  8. Tinder on jah päris kirev koht 😀 Aga aastaid tagasi olin Flirticus ja Tinder on palju normaalsem minu meelest 🙂 Mul läks hästi – leidsin sealt omale abikaasa, alguses ütlesin lausa ära, kui ta mu esimest korda deidile kutsus, aga siis me olime nii vähe suhelnud. Ta proovis õnneks uuesti ja siin me nüüd siis oleme – pea aasta aega abielus olnud ja üheksakuune poeg 😀

    Enne abikaasaga tutvumist jõudsin veel kolme mehega deidil käia ja suht normaalsed olid isegi, aga üks polnud minust huvitatud, ühest ei olnud mina ja kolmanda jaoks oli naise juures oluline ainult see, et voodis oleke klapp 😀 Kui selle vastuse teada sain küsides, siis sain aru, et see pole enam minu teema – ma liiga vana selle jaoks. Tüüp oli noorem ka minust. Tegelt üks noormees oli veel, kes oli Raplast ja temaga suhtlesime telefonitsi pikalt ja ta lubas kolm korda, et tuleb Tartusse, aga iial ei tulnud. Mul viskas see lõpuks üle ja ma kustutasin ta kõikjalt ära. Ju see pidigi nii minema, sest elul oli mulle mu abikaasa varuks 😀

    Aga omal ajal oli Flirticus igasuguseid tölle 😀 Aastal 2014-2015. Oma eksiga tutvusin näiteks seal, olime kaks aastat koos.

    Nii äge oli su seiklustest lugeda, kirjuta aga veel 🙂

    Meeldib

    1. Eks kõik läheb lõpuks ikka täpselt nii nagu ta minema peab. Tuleb need õppetunnid vastu võtta ja targemaks saada.
      Kirjutan, kirjutan 😉 aitäh!

      Meeldib

  9. Hellooouu, käsi püsti siin! Hahahaa… Ei ole see vallalise tinderdaja elu lihtsam ka “esimesel ringil” olles.. ikka on kas meeldib/ei meeldi, ilustorelahe mees ei hakka never ever vestlema v ei oskagi peale hei midagi kirjutada, asi ei edene, mingid kahtlased stalkivad sind lausa instagramis välja ja kirjutavad igale poole, no nii tore 😀 Nii v naa on vallalise elu päris keeruline… kohati üksildane, teisel hetkel põnev 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s