Kambäk

img_5503

No, tere! Long time no see. Ma vabandaks, et ma nii kaua eemal olen olnud, aga noh…no one really gives a shit.

Igatahes, mul tuli eile selline tunne, et mul on vaja kellelegi anonüümsele hinge pealt kõik ära rääkida ja mul ei tulnud midagi paremat pähe, kui oma wordpressi parool meelde tuletada ja jumala avalikult kõik internetti kirjutada. Ma ei näe ühtegi loogikaviga.

Ma ei ole kindel, mida ma viimati siia kirjutasin, sest sellest on mingi 5-6 kuud möödas vist juba. Lühikokkuvõte – endiselt lahutatud, kahe lapse ema, lasteisaga oleme semud ja uut meest ei ole.

Kõik.

Haaaaah! I wish! Ma olen emalt pärinud lobapidamatuse, seega ei ole veel kaugeltki kõik.

Ma olen paksuks läinud vahepeal muide. Ma olen alates aastavahetusest kuskil 5 kilo juurde võtnud. See kõik on KOHE KINDLASTI lihas…MITTE 😀 Kui ma just ei otsusta lambist oma pekki nüüd lihaseks kutsuma hakata, sellisel juhul on küll kõik puhas lihas. Ausalt.

img_5370

Ma teen endiselt regulaarselt trenni, seega selles probleemi ei ole, probleemiks on mu toitumine. Ma tean seda, aga ma ei suuda midagi ka muuta. Kogu mu kangus ja “go get them, tiger!” ättituud kulub sellele, et omaenda tuju üleval hoida ja uue elukorraldusega toime tulla.

Mul ei ole tegelikult millegi üle väga kurta, sest näljas (I wish, eksole) ja paljas ma ei ole, kuid ometigi on iga kuu üks igavene eelarvestamine ja kulude planeerimine. Igal palgapäeval maksan maksud ära, söögiraha kannan eraldi kontole, kütuseraha ka ning alles jääva summa eest katsun siis kuidagi jooksvalt hakkama saada. Ma olen 13 aastat harjunud, et kui minu raha otsa saab, siis kaaslasel ikka on või vastupidi. Nüüd ei ole aga kusagilt võtta, kui peaks endal puudu jääma. See natukene hirmutab. Üksi elades veel, aga kui on ka kaks last, kellega peab arvestama, siis on asi mõnevõrra hirmutavam.

Laste jagamine käib meil laste isa töögraafiku järgi. Tal on jooksev graafik ning 12-tunnised vahetused. See tähendab seda, et oma tööpäevadel ei saa ta Loviisat ei hoidu viia ega ka sealt tuua, seega nendel päevadel on lapsed minuga. Kui laste isal on töölt vabad päevad, siis on nad temaga. Suhteliselt pooleks on see lastega tegelemise aeg, ei ole nii, et üks tegeleb rohkem ja teine vähem.

Kooli ja tööga on mul ka kõik hästi, seal ei ole nagu midagi muutunud. Või noh, ma natukene ajan udu – ma tööl õpin natukene uut asja juurde ja natukene teen vahest sadat asja korraga ja upun töösse. Ma samas suhteliselt kaifin seda, kuidas tööpäevad lähevad nagu silmapilk. Lähed kontorisse, võtad tassi kohvi, teed tööd, juba lõuna, jalutad ja sööd veits ja “BOOM!” – tööpäev on läbi. 🙂 Mul on kolleegidega ka vedanud, mistõttu ei ole tööl ka sugugi ebameeldiv käia. Nalja saab iga päev, samas saab ka palju asjalikku sellise meeskonnaga ära tehtud.

Kus on aga asjad täiesti muutunud, on mu kodune elu. Kui muidu peale tööd tahtsid kiirelt koju saada, siis nüüd mul on nagu “meh”. Kui ma olen lastega, siis kiirustan Loviisale lasteaeda järele, toidupoodi ja siis koju. Mingit erilist õhinat sellega aga ei kaasne. Ma elan nimelt linnast väljas pisikeses üürikorteris. Lastel ei ole seal millegagi mängida, nende jaoks on see korter “võõras”. Ma annan endast parima, et nad seal end võimalikult hästi tunneksid, kuid suurem laps peab magama suures toas lahtikäival diivanil ja tüdruk on minu kõrval magamistoas. Mingeid mänguasju siin ei ole, neil pole oma nurgakest, kuhu peitu pugeda, neil pole nende lemmikloomi, sõpru. Poiss on 99,8 % minu juures olemise ajast oma arvutis. Selle ta veab koos kooliasjadega iga kord kaasa, kui ma vahetuse üle võtan. Tal on toas alati pooleldi pakitud spordikott, kuhu ta siis oma arvuti ja mängukonsooli sisse viskab, kui ma neile järele lähen. Kumbki lastest muide ei kurda, nad vist saavad aru, et ega emmel ka lihtne ei ole. Hästi kasvatatud, krt 😀 (patsutan end õlale).

img_5799

Reaalsus on see, et raske on. Ma ei taha süveneda sellesse, kui palju on lapsed pidanud ümber harjuma või kui raske neil võib olla, kuna see teeb mulle nii hirmsasti liiga, et nutuklomp tuleb kurku. Ma ei saa lubada endale seda, et ma langen depressiooni ja teen seeläbi laste elu veel keerulisemaks. Ma kardan, et kui ma kusagil vääratan, natukenegi lasen sellel kurbusel ja hirmul endale hinge pugeda, siis on tuksis. Siis ei ole sellest masendusest enam nii kerge välja ronida. Ma hoian ennast vägisi rõõmsana, ma katsun iga päev leida midagi ilusat ja positiivset ning kinnitan endale, et mina olla on ikka kuradima hea ja siit saab ainult paremaks minna. Siiani toimib. Ma keeldun kurb olemast! Ma pole nõus. Ei.

Ma unistan, et tulevikus ma ostan linna laste isa kodu lähedale korteri ja lapsed saavad ise iga päev oma äranägemise järgi ühes või teises kohas olla. Mõlemad on kodud. Reaalsus on see, et ma olen lahutatud naine kahe lapsega ning pangas ei pruugita mind jutulegi võtta. Siis peab midagi muud välja mõtlema, aga tegeleme selle probleemiga siis, kui ta kohal on. Las ma praegu unistan.

Mul on teoreetiliselt pool neljatoalisest korterist, pool eluasemelaenust ka sellega koos muidugi, kuid siiski. Selle laenu ja korteri olukorra kavatseme me nii lahendada, et laste isa ostab mind laenust välja. Tehingust saadud raha saan mina kasutada uue korterilaenu sissemaksena. See on see plaan ja unistus, kuidas see kõik tulevikus aga realiseerub, see on omaette ooper. Elame näeme. Ma katsun sellele mitte mõelda, sest see teeb mind ärevaks.

Õhtuti vahest ikka vaatan ilusaid 4-toalisi kortereid ja mõtlen, kui palju mõnusam oleks, kui mul oleks oma kodu. Nagu mingi pehmo, ausalt.

Ma ei tea, kuhu ma selle postitusega tahtsin jõuda. Ega vist kuskile väga ei tahtnudki, hea on lihtsalt üle pika aja kirjutada. Natukene roostes olen küll, imelik on 🙂

Tahtsin senisest vallalise elust ka kirjutada, aga ma teen seda äkki homme kohe eraldi postituses. Muidu venib see esimene jäämurdja natukene liiga pikaks ja te ei jaksa mu seiklustest lugeda 😀

Aga oli ääretult meeldiv jälle halada, mina tänan. Järgmise korrani.

 

 

 

12 kommentaari “Kambäk

    1. Me natukene nagu toomegi, aga siia ei mahu ja iga kord ei jaksa tagasi viia neid. Tal on isa juures suur nukumaja ja veebinukud ja voodid ja vanker ja käri jms. Siin on raske talle riiulipindagi leida. Me teeme nii jah, et võtame sealt kaasa ja pärast viime tagasi. Enamasti on lapsed minu juures järjest vaid 2-3 päeva, siis ei hakka suurt kogust kaasa vedama. Maru tüütu on. Käime lihtsalt rohkem väljas ja joonistame ja teeme koos süüa.
      Ja aitäh! Tore on tagasi olla 😊😊

      Liked by 1 person

  1. Paar nädalat tagasi käisin just piilumas siin salajases lootuses, et olen vahepeal mõne uue postituse teavituse maha maganud. Väga tore, et jälle kirjutad 🙂

    Meeldib

  2. Nii tore, et jälle kirjutad. Sa oled nii tubli, et küll kõik korda saab ja väga hea ema ka kindlasti! Ma tean, et laste pärast muretseme alati, aga neil on teiega vedanud. Niikaua kui isa võrdselt kasvatuses osaleb ja laste jaoks olemas on on kõik ok.
    Palju edu sulle ja loodetavasti saad sa varsti-ruttu selle päris oma kodu, kus lastel ka ruumi möllata!
    p.s.ära kirjutamist ära lõpeta palun 🙂

    Meeldib

    1. Ma tänan toetuse ja julgustuse eest, see teeb seest soojaks 😊☺️
      Ma katsun nüüd rohkem siia kirjutama jõuda jaa, see teeb mullegi head.

      Meeldib

  3. Ma olen täiesti uus lugeja, leidsin sinu blogi ebapärlikarbi listist. Tore on lugeda täiesti uue ja tundmatu inimese elulugu. Suur aitäh sulle jagamise eest. Ma ise olen küll teistsuguses elusituatsioonis, kuid ma austan sinu juures sinu avameelsust ja seda, et sa räägid asjadest ja oma tunnetest just nii nagu need on, ilma liigse ilustamiseta. Respect!

    Meeldib

  4. Dejavu, sattusin siia blogisse samuti Ebapärlikarbi blogrollist 🙂 Coolid suhtelood sul “mitte suhteblogis” ja hoian Sulle pöialt.

    Meeldib

Vasta r-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s