Status update

*staatuse värskendus

Ma pole siia ammu jõudnud, kuna päriselus on olnud vägagi sündmusterohke aeg. Mul algas aga juba nädal aega tagasi puhkus, mistõttu on tagumine aeg wordpressilt tolm maha pühkida ja midagi kirja ka panna.

Esiteks, kõige rohkem küsitud küsimus – kas ma teen ikka intervallpaastu? 

Jah, teen küll.
Hetkel ei ole see küll enam mingi dieet, kuna sellest on saanud nii elementaarne osa minu päevarutiinist, et seda tuleks vist nimetada elustiiliks.
Ma ütlesin tegelikult juba alguses, et ma ei tee seda selleks, et nüüd mingiks kindlaks ajaks kindla arvu kilogramme kaalust langetada, vaid selleks, et oma kontrollimatule söögiisule mingidki piirid seada. Toitumiskavad mind ei aita, kuna mulle ikka tundub, et ma pean KOGUAEG ennast jälgima. 8/16 intervallpaastuga ei ole seda probleemi. Kui paastuaken läbi saab, siis ma ei mõtlegi toidust, ma söön kõike seda, mille järele isu on. Kui ma aga millalgi seda Fitlap’i katsetasin, siis ma mõtlesin pidevalt söögikordade vahel, et kas juba on aeg, veel ei ole? Palju võib süüa? Okei, ja siis võib uuesti süüa kuna? Ja kui palju? Tahaks õuna, aga ei tohi veel jne jne. Seda on minu jaoks palju, mulle ei meeldi selline sahmerdamine toiduga. Seda enam, et ma olen köögis õrnalt käkk ning toiduvalmistamine mulle mingit rõõmu ei paku.
Hetkel ei ole mul mingeid kavatsusi seda intervallpaastu ka lähiajal lõpetada, kuna minule mõjub see imeliselt. Ja seda mitte selles mõttes, et mu kaal pidevalt meeletult langeks, vaid selles mõttes, et ma ei söö enam üle. Mu söögiisu on ka oluliselt vähenenud ning söök ei ole enam mu kinnisidee.

Teine kõige sagedasem küsimus – kas kaal langeb?

Jah, langeb.
Mul on rõõm tõdeda, et mu esialgne lahmides seatud eesmärk saada jõuluks kaalule 6 ette on täidetud. Kõige madalam kaal, mida ma näinud olen, oli mõned päevad tagasi, mil kaal näitas lausa 68,4 kg (alustasin 74 kg pealt, pikkus 172 cm). Hetkel on ilmselt see kaal veidi kõrgem, kuna tol hetkel olin ma kõrges palavikus ning paar päeva söömata, kuna mu kopsupõletik kaotas igasuguse isu.

img_4702-1img_4499

Jep, mul on kopsupõletik. Võtan alates kolmapäevast antibiootikume ning katsun mitte oma kopse välja köhida. Tuleb tunnistada, et hetkel on täitsa hea olla, palavikku pole juba mitu päeva. Hingata saan ka. Jei!

Ärge jääge haigeks, ei ole tore.

Ja kolmas kõige küsitum küsimus – miks ma nime muutsin?

Noh, ma lahutasin.
Lahutus jõustus ametlikult sel esmaspäeval, seega tänaseks olen ma ametlikult juba pea nädal aega vaba ja vallaline, tegelikkuses veidi kauem. Otsustasin asja lõplikkuse kinnitamiseks võtta tagasi oma isa perekonnanime Aint. Ilus nimi, onju 🙂

Mind lohutama ei pea, mulle jõudu-jaksu ka saatma ei pea ning pai ei ole ka vaja. Raha võib see-eest alati saata 😉
See lahutus oli nagunii millalgi tulemas, küsimus oli, et millal.
Tekkis selline “õige hetk” ning otsustasin, et nüüd või mitte iial.

Mul kedagi teist ei ole/ei olnud, mehe kohta ma ei oska öelda, kuna ma pole küsinud. Me kasvasime lihtsalt lahku. Me oleme väga erinevad inimesed ning mingil hetkel sai mul lihtsalt see enda painutamise ja tema kaasa tirimise jaks otsa. See ei peaks nii kurnav olema. Me oleme mõlemad veel noored ning loodetavasti on meil mõlemal veel võimalus midagi maagilist leida.

Senine vallalise elu on mulle õpetanud aga nii palju, et ma vist olen nõme inimene ja ma ei oska seda flirtimise-sebimise asja kohe üldse mitte.
Ma loodan sellele, et juhtub see, mis juhtuma peab. Senikaua keskendun endale ja lastele.

Ilusat ja maagilist pühadeaega!

img_4693

 

15 kommentaari “Status update

  1. Edu uute seiklustega! Mäletan kui ise pikaajalisest suhtest lahku läksin ja kõik kaasa tundsid ja mind nagu mingit habrast lillekest kohtlesid. Ise olin sajaga HEELLLLLYEAAHHHH emotsiooniga koguaeg, avastasin ennast (sest meil oli sama teema, nii erinevad inimesed ja ühel hetkel sain aru, et ma olen nii noor ja juba alla andnud ja end maha trampinud kellegi teise jaoks) ja tundsin rõõmu. Loomulikult oli hirm kōige uue ees, sest see inimene oli minu elus 1/3 aastaid olnud, täielik elumuutus toimus jne aga ühel hetkel sain aru, et ma ei igatse ega kurvasta mitte millegi sellise üle mida mul üksi poleks. Sellel vahval eneseavastamise retkel kohtasin oma abikaasat ja sain aru milline peab üks suhe olema – kuidas me oleme inimestena lihtsalt nii sarnased, et vahest on naljakas ja kuidas kõik lihtsalt toimib.
    Sulle aga paljupalju edu, head tervenemist ja jätka samas vaimus! 🙂

    Meeldib

    1. Lapsed on 11 ja 3, laste isaga saame väga hästi läbi. Ma arvan, et ta on üks mu parimaid sõpru ka edaspidi. Kuna hetkel elame veel koos (erinevates tubades), siis lapsi jagame sôbralikult. Mul on 3 õhtut lastevaba ja tal 4. Vajadusel (kui kellelgi on üritus), siis mängime ümber. Mul on palju rohkem vaba aega.

      Meeldib

      1. Kas see on ajutine lahendus? Kas teie peremudel toimib samamoodi, lihtsalt füüsilist kontakti pole?

        Ma lihtsalt ise olen sarnasessituatsioonis, seetõttu uurin:)

        Meeldib

      2. Ma arvan küll, et see on ajutine, kuid ega ta ei paista nagu kiirustavat kuskile. Mul on tegelikult kergem, kui ta on lähedal. Lastega majandamine on palju lihtsam. Peremudel toimib täpselt sama moodi, füüsilist kontakti pole. Samas, on issi üritused ja on emme üritused, koos me ei käi perega kuskil. Ainult lasteaia jõulupeol nt jne. Muu kõik sama.

        Meeldib

  2. Kaua Te üldse koos olite?

    AGA mulle meeldib kuidas Sa selle välja ütled, nagu nii otse ja ausalt 🙃
    Nagu selline “tuntud” on raske olla – ikka nagu mõtled, et mis teised nüüd arvavad… aga Sa oled nagu pohlad nüüd on nii ja elu on ilus! 🤩 (tahaks ise rohkem selline olla, et jumalast pohlad mis teised ütlevad/arvavad mõtest üle olla – huuuuu keeeeeers onjo)

    Aga vahvat uut põnevat ja seikluste rohket teedkonda kus julgelt sammuda 👊😉

    Meeldib

    1. Koos olime 13 aastat, abielus 12.
      Eks ma natukene selle pärast otsustasingi sellest blogida, et muidu äkki nähakse mind vôi meest kellegi teisega kuskil ja siis on draama 😀 aga jah, kuna ma ennast selle otsuse tõttu halvasti ei tunne, siis ei tunne ka, et peaks peitma. Aitäh Sulle! Ootan põnevusega, mida elu toob 😊😊🤗

      Meeldib

  3. Sa oled uskumatult tugev, no selline mulje on vähemalt jäänud. Et äkki otsustasid ja oled ka ruttu teoks teinud. Tundus äkki, sest sotsmeediast jäänud mulje kui harmoonilisest paarist deidid ja asjad jne.
    Eks see kooseksistents ongi majanduslikult lihtsam. Ühest palgast ikka keerulisem majandada.

    Meeldib

    1. Eks me üritasimegi seda särtsu leida, seetõttu käisimegi pidevalt väljs. Samas, kuskil pool aastat tagasi jäid need ka soiku. Käisime pigem laste pärast koos lastega väljas. Ei olnud enam see. Me oleme endiselt sõbrad.

      Meeldib

  4. Tekkis selline küsimus veel, et kuidas lastele olukorda selgitanud olete, kas nemad saavad aru, et ema-isa enam koos ei ole või hetkel sellise elukorralduse juures nende jaoks keeruline?

    Meeldib

    1. Suurem teab ja saab aru, eks ta on natukene kurb, aga mõistab. Väiksem ei saa aru, et on lahutus, aga ta teab, et emme ja issi magavad eraldi ja meil on eraldi padjad. Keeruline ei ole siiani.

      Meeldib

  5. Ootan ka uusi postitusi! Väga põnev on su blogi lugeda. Mitu korda juba nillin siin, et kus juba uued postitused on ja ega ma maha pole maganud 🙂 Loen väga suure huviga, kuidas sul koolis ja tööl ja trennis läheb.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s