Miks ma olen selline…paks

Ilmselt on asi selles, et ma armastan süüa ja ma olen laisk.

Otsustasin täna hommikul, et ma olen natukene liiga ümaraks läinud ja ma PEAN oma toitumise kontrolli alla saama. Ometi istun hetkel oma napilt kolmese kratiga Hesburgeris ja söön friikaid. Ma endale ei tellinud muud peale musta kohvi, aga noh… 🙄 ta nagunii ei jaksa neid kõiki üksi ära süüa, eks? Ma aitan!

Oeh. Tegelikult on asi juba päris kurb. Ma ei ole julgenud kaalule minna, kuna ma päris siiralt kardan, et ma hakkan nutma.

Ma olen juba viimased poolteist nädalat sellises veidras tujus. Ma jäin mingi hetk nohusse ja ei saanud trenni teha. Juba trepist kõndimisega kaasnev pingutus ajas mu pea valutama. Ja ikka päriselt valutama, kohe iiveldusega koos ja puha. Valu oli nii intensiivne, et ma ei suutnud silmigi lahti hoida. Katsusin siis trennidega koomale tõmmata, et keha saaks kenasti viirusega võidelda ja taastuda. Igapäevaseks aktiivsuseks jäigi siis ainult rattaga tööle sõitmine. Mida tegelikult ei ole ju väga vähe (ca 10 km edasi-tagasi).

Ometi tabas mind kerge trennimasendus. Ma nagu tundsin, et mu keha jääb iga ärajäetud trenniga laiaemaks ja vedelamaks, samas ei olnud aga ka üldse motivatsiooni end liigutada. See tekitas minus aga meeletut stressi. Stressiolukorras ma söön.

Ja nii ma siis sõin. Ja pole siiani lõpetanud. Ma muudkui söön ja söön ja söön ja söön ja söön. Trenni ei tee, tunnen end halvasti ja vajun üha sügavamale masendusse.

Appi!

Ma ei tea, mis minust saab. Ma pole ennast ammu nii sitasti tundnud. Ma vaatan peeglisse ja näen laiska paksu ja koledat inimest. Näost tundun ka kuidagi valge, silmaalused on sinised, juuksed hoiavad absoluutselt valesti, riietuda ma ka ei oska. Osaliselt on asi ilmset selles, et ma olen nii paksuks läinud ja kõik asjad näevad mu seljas lihtsalt nii totrad välja. Nagu kohalik asotsiaal. Ausõna. Ei viitsi isegi pingutada enam, sest noh, kui seale lehv kaela siduda, siis ta on endiselt siga.

Nagu ilmselt tunda on, siis ma olen ennast kusagile madala enesehinnangu auku kaevanud. Ma ei ole veel kindel, kuidas ja millal ma sellest välja saan. Ma usun, et kui ma millalgi suudan end hoolimata tekkinud vastumeelsusest jõusaali vedada, siis ma hakkan elu jälle veidi värvilisemalt nägema. Jõusaali minek nõuab minu elukorralduse juures aga nii palju eeltööd ja ettevalmistust ja koostööd teiste pereliikmetega, et ma emotsionaalselt lihtsalt ei jaksa sellega hetkel tegeleda.

Mind hirmutab ka see, et kui ma nüüd trenniriided selga panen, siis kas nad mulle enam mahuvad.

Mul on teiste riietega küll nii, et püksid on nii vastikult kitsaks jäänud, et pekk pitsitab üle värvli. Pluusid on mul ka enamasti liibuvad ja ei aita mitte kuidagi mu vastkasvanud pekikõhtu varjata. See olukord tekitab omakorda lisastressi. I simply can’t get a break.

😩

Tahaks kuskile pimedasse nurka kerra tõmmata ja kaks peatäit nutta.

Minu kehv tuju väljendub selles, et ma lihtsalt käin ja tujutsen. Ma ärritun väga kergesti ka väiksemate asjade peale.

Loviisa istus täna oma söögitoolis ja sõi. Mingi hetk ta hakkas oma lusikaga vigurdama ja lusikas kukkus maha. Mühatasin kurjalt ja korjasin lusika üles. 20 sekundit hiljem kukkus lusikas jälle maha…ja ma lihtsalt plahvatasin. Ma ei karjunud lapse peale, aga pahandasin ja ütlesin, et mina seda enam üles ei korja, söö näpuga! Nii ütlesingi. Loviisa natukene mossitas ja siis vastas, et Loviisa ei taha näpuga süüa. Siis ma leebusin, sest ta ütles seda lihtsalt nii armsalt.

Öösel vihastasin selle peale, et mu abikaasa oli koristanud ja kõik asjad valedele kohtadele pannud. Mul on siiani nohu ja ma väga oleks tahtnud nina nuusata, aga ma reaalselt ei suutnud meie elamisest leida ühtegi pabertaskurätikut. Meil oli just olemas terve pakk. Mina ei tea, kuhu see mees need ära peitis. Vihastasin siniseks ennast. Nuuskasin vetsupaberisse.

Ma olen nii tõre lihtsalt. Täna käisin Sarapuu Kirbukas ja vihastasin selle peale, et seal nii palju rahvast oli. Oleks tahtnud kohe öelda midagi. Midagi krõbedat. Inimesed on tüütud. Võeh!

Selline ma siis nüüd olen – nigu tige vanamutt.

Eile õhtul/öösel vaatasin Netflixist filmi “To the bone” mis räägib anoreksia küüsis vaevlevatest noortest. Ma vaatasin ja mingil hetkel tabasin end mõttelt, et ma olen kade. Ma olin kade, et nad suudavad ilma söömata olla. Nagu, kuidas?! Mul peab suu koguaeg käima. Vahel saab kõht täis ka, aga see ei tähenda, et ma tunnikese pärast uuesti süüa ei tahaks. Tahaks ka suuta nälgida. Natukenegi noh. Miks ma pean selline põhjatu söögikõri olema.

Õnneks olen ma abielus ja õnneks on mu mees väga tähelepanelik. Ta kuulas mu torisemise ära, kuidas ma olen nii rõve ja midagi pole selga ka panna, sest noh, ma olen rõvedalt paks. Ta pakkus selle peale, et ma peaks šoppama minema. Väga hea soovitus. Mul on imeline mees, kes minust hästi aru saab.

Me oleme nagu kiuste rahaliselt ka hetkel pigem keerulises olukorras, seega ega mingit suurt šopingutuuri ma endale lubada ei saa. Aga õnneks on mu kodu lähedal mitu kirbukat ja Eedenis on H&M, kust võib ka täitsa soodsalt ilusaid asju leida. Kutsusin õe ka seltsi ja käisime šoppasime veidi. Hakkas kergem küll.

Tuju suures plaanis oluliselt paremaks pole läinud, kuid vähemalt on mul uusi hilpe, mis loodetavasti mulle ka sobivad. Ma ei oska hetkel veel hinnata nende sobivust, see selgub tööpäeva hommikul, mil ma kiiruga midagi selga pean leidma. Kui riided kiirel stressirohkel hommikul ka sobivad, siis on tegu õigete riietega. 👌

Ahjaaa, kes ei tea, siis ma lõikasin juuksed ära. Otsad olid omadega juba jumala lõhki ja otsustasin teha suurema stiilimuutuse. Nüüd on mul napilt õlgadeni juuksed. Esimesel päeval olin ma jumala rahul ja õnnelik. Mõtlesin, et see ongi minu uus algus, minu muutus nii välimiselt kui ka sisemiselt. Haah, mai äss! Tänaseks olen ma nendega suht hädas. Ma näen välja nagu ülekaaluline lesbist rekkajuht. Kinni ka panna ei saa, kuna see juuksetutt näeb nii kentsakas välja. Nagu jänese saba.

Täna lapsega õue minnes olin ma sunnitud selga panema kleidi, kuna parajad pükse ei leidnud. Kleit on selline üleni hall ja paks, sukapüksid, mille ma sinna alla panin, on mustad ja puuvillased. Ma nägin välja nagu 59-aastane traditsiooniliste maailmavaadetega pedagoog. Absoluutselt seksikas, eks.

Ma olen nagu veidi leebem versioon mental breakdown Britney’st. Ma küll päris nulli juukseid ei ajanud ja kellegi autot segi ei peksnud (veel), aga ühiseid jooni nagu on. Ilmselt on vaestel inimestel kõik asjad veidi kehvemad, närvivapustused ei ole mingi erand.

Ma mõistan, et see postitus on veidi segane ja veidi hüplik, aga mul kama. Tulistasin otse toore emotsiooni pealt. Sellised postitused on teraapilised.

Ma loodan, et kogu selle segaduse endast välja kirjutamine aitab mul ennast paremini aidata. Kuniks ma aga endaga taas sõbraks saan, soovitan ma kõigil võimalusel minuga mitte suhelda 😀 ausalt! Ma võin igal ajahetkel lihtsalt snappida. Vabandan oma plahvatuste eest juba ette. Sorri. Hang in there.

12 kommentaari “Miks ma olen selline…paks

  1. Täiesti siiralt ja üldse mitte halvasti mõelduna: mis tsükli faas praegu on? Me õega ka aeg-ajalt parajad trennihundid ja kõik need mõtted on hirmus tuttavad, kui täpselt keha veekogumisfaasis juhtub, et trenni ei jõua. St korra räägib tema mulle, kuidas megapakskolehirmus on olla ja siis mina talle. Seni on alati paari trenni ja hormooni ‘üle minekuga’ hoobilt paremaks läinud.

    Meeldib

    1. Mul on ilmsegelt hormoonidega ka väikene torm praegu, ma hakkasin kaks nädalat tagasi uut rasestumisvastast vahendit kasutama. Tsükkel on täpselt nii, et nädala pärast on kulminatsioon. Vôimalik, et see on see igakuine masekaperiood, a seekord on hullem, seat hormoonid möllavad eriti kôvasti. Ma loodan väga, et see on ajutine 😀

      Meeldib

  2. Ma ei tea, kas see annab midagi, aga minuarust on uus soeng väga ok 🙂
    Kõik sinu tunded/mõtted tulevad tuttavad ette. Parematel päevadel olen enda ja eluga rahul, kehvematel üldse mitte. Pole ka ise seni head lahendust leidnud ja isu on minulgi kahjuks liiga hea 😁
    Meeldib sinu blogi jälgida. See vahel natuke aitab kui loed, et on teistelgi sarnaseid muresid ja rõõme. Jaksu ja edu!

    Liked by 1 person

  3. Natuke naljakas ka 😀 aga I feel you sister. Olin pikalt haige ja trenni ei saanud, ainult sööks ja persetaks. Nagu kunagi tabavalt ütlesid, mul ka magu nagu põhjatu solgiauk 😂😂
    Vahel tunnen ennast nagu viimane tükk sitta – kole, paks, iseloomutu, aga pole hullu. Läheb üle 🙂

    Liked by 1 person

  4. Kas sa oma õele või parimale sõbrannale ütleksid, et ta näeb välja nagu ülekaaluline rõve rekkajuht? Kohalik kodutu?
    Ei ütleks? Miks sa siis endale nii teed?
    Ole mis kaalus või meeleolus oled, iseennast niimoodi peksta ei tohi!
    Jah, keskea lähenedes võivad PMSid minna väga nõmedaks. Jah, see algabki nädal enne päevi ja sageli kaasneb pmsiga päevi kestev peavalu ning põhjatu söögiisu. Ma ükskord oleks peaaegu ilmsüütu tolmuimeja puruks peksnud, sest ta jäi vaiba taha kinni ja läks ümber..
    Mungpipra tabletid aitasid natuke, aga kui titetõkesti ära jätsin, kadusid tigedusehood hoobilt ära.
    Ole endaga leebe, küll sa jälle trennijärje peale saad.

    Meeldib

    1. “Jah, keskea lähenedes võivad PMSid minna väga nõmedaks. Jah, see algabki nädal enne päevi ja sageli kaasneb pmsiga päevi kestev peavalu ning põhjatu söögiisu. ”

      Oota, kas sa tahad öelda, et see läheb vanuse lisandudes VEEL hullemaks???

      Meeldib

  5. Kas sa elad esimesel korrusel? Ma mäletan, et kui me paneelikas elasime, oli ülemiste iga astutud samm alla kuulda. Et kuidas sa seal trenni teha saad ja naabreid ei sega?

    Liked by 1 person

    1. Ma ei tea, saan 🙂 ma elan viiendal ja minu all elavad vanemad inimesed. Trenni teen ma magamistoas ja enamasti nii 18-19 ajal. Ma ei usu, et minu trenn sellist lärmi teeb, et alumised inimesed elada ei saa. Kentsakas küsimus. Korterelamutes ongi naabrite sammud kuulda, sinna pole midagi parata. Ma kuulen isegi seda, kui kõrvalkorteris hommikul äratus tiriseb või kui alumistel raadio käib? Mis see lahendus siis oleks? Keelame kõik asjad ära? Kui aus olla, siis mu lapsed teevad igapäevaselt kordades rohkem lärmi kui mina oma trennidega. Ma pigem leian, et totter on sellise vabanduse tõttu trenn tegemata jätta. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks 😀
      Hüppelisi harjutusi on mul vaid kaks – hüppenöör ja kosmonaudid ja neid ma jaksan kokku teha vast max 10 minutit. Ma ei leia, et see on “oluline naabrite kodurahu rikkumine” 😀😀 on arusaadav, et hilisõhtul ma lärmakaid trenne ei tee.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s