Teise naise ilu ei ole sulle ohuks, chillaaax

* kui sa just kuskil missivõistlusel pole

Getter kirjutas eile sellest, kuidas talle riided muudkui suureks jäävad ja ta lihtsalt pidi minema šoppama, sest vastasel juhul oleks ta salenenud keha lihtsalt paljas.

Okei. Tore. Tubli, Getter!

Muidu oleks ju kõik ilus ja kena, aga Getter, va jultunud kaalulangetaja ja imearmas ja tark ja vaimukas tütarlaps otsustas nii palju saleneda, et ostis endale S suuruses teksad. S suurus!!! See tähendab väike (small), saate aru jah?! Ometi väidab Getter endiselt, et ta on ülekaaluline.

Valetab? 🙂 🙂 #assasunnik

See S suuruse mainimine seal postituses on tekitanud natukene furoori. Kuidas tema, kaalulangetaja ja väidetav ülekaaluline, saab osta ja edukalt selga vedada S suuruses teksad?

A mis seal vahet on. Las inimene rõõmustab oma suuruse üle. Mingil põhjusel on naistel aga rõivasuurustega mingi keiss. Kui keegi kannab meist väiksemat suurust, siis see paneb meid teisi, M ja L suuruse kandjaid, end suurte ja paksudena tundma.

“Kurat, ma olen jumala kompu, aga ma küll S suurusesse ei mahu.”

See, mu kallid naised ja mehed, on kadedus.

See on tegelikult ju igati loomulik nähtus ja ma usun, et me kõik oleme vahel natukene kadedad. Getter on tõepoolest ilusa ja klaari näonahaga, imeliste suurte tumedate silmade ja paksude piiiikkkkade juustega ja väga armsakene. Ainus “viga” oligi tema kaal. Ma kohe siin vabandan selle sõnastuse eest, minu jaoks on Getter absoluutselt kaunis, ausõna. Oli ka kolm kuud tagasi, oli aasta tagasi.

Nüüd on ta aga saledam ja kannab S suurust – see on ohtlik. Ks ta on nüüd minust ilusam? Parem?

Kes ütleb, et ta juba varem polnud, ämairait?

Ma ei teagi, miks naised teisi ilusaid naisi kuidagi vaenlasteks peavad (me teeme seda, ärgem eitagem). Eriti teravalt tulebki see välja sellistes olukordades, kus teine saavutab midagi sellist, mida meie ei ole siiani saavutanud. Eriti kaalu või füüsilise vormi kohapealt.

Mina näiteks olen heas mõttes natukene kade kõikide naiste peale, kelle jalanumber on 38 või väiksem. Mul endal on 41-41,5 jalg ja ausõna, ilusaid jalatseid on raske saada. Aga mis ma sinna parata saan? Ei saagi.

Samalaadne on minul suhe selle S suurusega.

Ma tegelikult ilmselt suudaksin väga suure tahtmise juures oma elustiili nii palju muuta,et ma võtaksin 20 kg alla ja oleksin S või XS suurus, aga teate, ma ei taha. See töö, mida selline kaalulangetus nõuab, ei ole minu jaoks seda väärt. Ma olen oma eluga hetkel rahul, ma olen sellega rahul, kus ma olen oma füüsilise vormiga. Ei, ma ei ole väga heas vormis, ma olen normaalses vormis. Ma ei tunne end mugavalt lühikestes pükstes ega seelikutes, sest mu kintsud on paksud ja rasvased. Aga mis siis? Mis kellelgi minu kintsudest? Ma lihtsat ei näita ennast avalikus kohas lühikeste pükstega ja ongi kõik.

Muidugi olen mina ka vahel nukker, kui ma vaatan, kui hästi teistele kleidid ja seelikud sobivad, aga eks me olemegi kõik erinevad.

Minus on muud ka, kui mu välimus. Ma leian, et ma olen väga tore ja lõbus kolleeg/kaaslane/sõber. Toetav, aus ja tegus, samas olen ma ka ettearvamatu ja huvitav. Ma usun, et hoolimata mu tselluliidisest tagumikust on minus palju sellist, mille üle võib uhke olla. Ja ma olengi! See, et teised inimesed minust peenemad on, ei alanda kuidagi minu enesehinnangut. Ärge teie ka laske sellel end häirida.

Me kõik ei saa olla “kõige ilusamad”, vahel tuleb leppida sellega, et jah, teine inimene näeb minust parem välja. Ma olen sellegipoolest kõige vingem tšikk siinpool Emajõge #justsayin kõige ilusam ma aga ilmselgelt ei ole 😀 ma olen neid teisi naisi siinpool Emajõge näinud 🙄😀

Lugesin, et tegelikult loeb inimese juures kõige rohkem see, mis tunde ta teistes inimestes tekitab. Ma olen selle väitega nõus. Kui inimesed naudivad su seltskonda ja tunnevad su juures end hästi, siis ei ole ju suuremat komplimenti. Seega ei pruugi ju see kõige ilusam inimene üldse õnnelik olla, kui kõik teised ennast tema juures koledana tunnevad 😀😀 haaah! Vaadake mind, üritan siin ilusaid inimesi maha teha, et end ise paremini tunda 😀😀😀 sorri!

Pika jutu mõte on see, et kui sa kannad M suurust, siis sa oledki suurem, kui see inimene, kes kannab S suurust. See on fakt. Leia moodus, kuidas sellega endale tervislikult hakkama saada ja ära obsessi teiste ümbermõõtude üle. Kui kõik teised kannaksid XXL suurust ja sina S suurust, kas see paneks sind end paremini tundma? Mõtle sellele. Miks see nii on?

Maru diip jutt sai, aga kuidagi tahtsin selle endast välja kirjutada.

Mina ise olen uhke M suuruse kandja, osad püksid on L suurus (40) ja minu jaoks on see jumala okei. Ma olen valus püss! 😘

Getter – sina oled imeline! Ma vabandan, kui ma kuidagi su hella kohta puudutasin (mitte erootiliselt). Naudi oma S suurust! 😘😘

13 kommentaari “Teise naise ilu ei ole sulle ohuks, chillaaax

  1. Ma ei tea, kuidas see asi nii suure kella külge sai.. Mõõtudelt olen ma ikkagi M suuruses (ametlike mõõtetabelite põhjal). Retuusid ostsin selle mõttega, et oleks kahanemisruumi ja see, et püksid jalga läksid, oli üllatav ka mu enda jaoks; see ei tähenda nüüd kuidagi seda, et ma olen kellestki ilusam, tublim või targem vms, vaid seda, et need ei vasta suurusele. Aga rõõmustasin selle üle sellest olenemata. Endale tundus okei, aga ju ma siis tegelt üks Grinch olen, kes teistelt rõõmu varastab. :/

    Meeldib

    1. Kus sa siis oled? Rahu 😀 sa oledki pisikene, ei varasta sa kellegi rõõmu, kelle rõõm on siiras. See suuruse teema on tundlik, ma tahaks, et ta ei oleks. Kui sellest rohkem rääkida, siis lõpuks inimesed harjuvad. Paljude jaoks on ka kaal veel tundlik teema, meie jaoks ilmsegelt mitte (hint: kaalublogijad). Sina ära lase enda rõõmu rikkuda.

      Meeldib

      1. Vaata seda asja teisest küljest – kui kedagi selline asi häirib, siis ei ole sina ju see kannataja pool. Ma astun mõnuga selliste inimeste kandadele, kes minu ebaõnnestumistest kaifi saavad. Paras 😀😀

        Meeldib

    1. Oh, mis te nüüd! Kahjuks on asi kintsude osakonnas natukene veel..ammm…ütleme, keeruline 😀😀 ma ei julge pilte avaldada, seega peate te seda endale ette kujutama 😀

      Meeldib

    1. Einoh, ma võtan absoluutselt kõik komplimendid vastu. Samas, ma usun, et ka sina olla ei ole üldse paha. See söömishäire osa on muidugi natukene muret tekitav 🙁 sa tundud aga sellega rahu teinud olevat, see on ainult hea 🙂

      Liked by 1 person

  2. Väga hea postitus! Loen ja tunnen ka ennast kahjuks ära, kuigi ega sellepärast ei pea kohe kedagi kritiseerima eksole. Ühe naise muudatuse taga võib olla ju niiiiii suur töö ja tegelikult vajabk see ainult suurt tunnustust!

    Meeldib

    1. Ilmselt ongi seal taga suur töö ja mina ise näiteks kritiseeringi ainult siis, kui ma mingil moel kade olen. Kaaulangetus ei ole kunagi lihtne. Seal ma ei kobise. Natukene kobisen siis, kui inimene liiga kiiresti seda kaalu langetab, kuna see ilmselt tuleb hiljem tagasi + veel mõned kilod. Siis olen ma samas ka kade, et teine saab rõõmustada 😀😀 aga nagu…mitte õelalt kade. Ma tahaks lihtsalt ka.

      Meeldib

  3. Oiii, sattusin su blogi lugema ja esimene postitus mis lahti tegin hakkas kohe nii mitmes mõttes ketrama peas. Ise olen samamoodi absoluutselt nõus selle mõttega, et kellegi teise õnn/edu/ilu ei tohiks ennast ohustada. Halvematel päevadel juhtub tegelikult seda ikkagi endalgi – lohutan end sellega, et ilmselt kõikidel :). Enda elus on niiiii palju mille üle õnnelik, tänulik ja rohkem kui rahul olla ning sellele keskendungi. Mis mind häirib on see, kui keegi meelega tahab seda ohustada – just see teiste inimeste (mitte ainult naiste või meeste, vaid mõlema) käitumine. Suhtumine, et oot-oot: temal on nii ilus mees/naine, nii ilusad püksid, nii hea vorm; kurat – hea toit laual!! Ja siis üritatakse sellest osa saada – kui osa ei saa, siis üritatakse kuidagi rikkuda. Ja siis kui kõik see hea ja tore teistelt kätte või teiste arvelt saadakse, avastatakse, et oi, hea vorm nõuab vaeva, need püksid on ebamugavad, toit ei maitse ka mulle.. ja nii edasi. You get the point, Selle asemel, et kohe teha oma elu ilusaks ja toredaks, täpselt selliseks nagu endale meeldib.
    Teine asi mis meenus koheselt oli see seltskonna jutt.. Mäletan kui halvasti mina end tundsin kui järsku minu tuttavad (enam neid inimesi sõpradeks ei nimeta) järsku ei huvitunud minu käekäigust, ei tahtnud minuga enam suhelda, võtsid ühendust vaid siis kui midagi vaja oli. Varem taheti mind alati seltskonda, nauditi, tehti nalja. Igatahes alati oli tore. Ja siis järsku enam polnud? Ühel hetkel mõistsin, et nendel inimestel hakkas meeletult vastu karva see, et ma olin siiralt õnnelik ja rahul – oma elu ja iseendaga. Mul oli midagi mida nemad igatsesid ja ihaldasid aga ise ei suutnud või kohati isegi ei viitsinud saavutada. Seetõttu ei tahetud enam mind enda ümber… Sest kui sa ise ei taha probleemiga tegeleda ja keegi teine kõrval olev isik selle siiski saavutab, siis ei saa ju enam öelda, et raske on või lausa võimatu 🙂

    Meeldib

  4. See viimane mõte on jumala õige! Mu meelest häiribki neid “sõpru” see, kui ollakse siiralt õnnelik ja ei lasta end millestki väga morjendada. Selliste peale ei maksagi oma aega raisata.

    Meeldib

Vasta E.-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s