“Ma ei teagi, kas see on periood või see ei ole periood” periood

Kui inimene, eeldatavasti ülekaaluline ning passiivse eluviisiga, alustab oma elu muutmist ning kaalu langetamist, siis see on põnev. Kui selline inimene satub blogima, siis on lugejatel ääretult huvitav elada kaasa nendele tõusudele ja mõõnadele, mille dieet ja kaalulangus endaga kaasa toovad.

Kaalulangetus on selline protsess, mida saab jälgida, kaardistada, mõõta. Kaalulangus on silmaga nähtav juba üpris varajases staadiumis. Eriti, kui kaalulangetajal on protsessi alguses nt suur kõht. Kõik endised kaaspaksud teavad, et kõhu ümbermõõdu vähenemine on esimene asi, mida märgatakse. Onju?

Kui mina 2015. aasta alguses kaalu langetama hakkasin, siis see oli minu jaoks nii huvitav, et ma juba puhtalt nende uute kogemuste pärast olin motiveeritud jätkama. Ma oleks iga päev tahtnud blogida, sest ma tundusin endale iga päev palju peenem. Iga kord peeglist möödudes tundus mulle, et ma olen palju ilusam, kui ma olin eile. Ja siis ma tegin endast hästi palju kummalisi peegliendleid. Ma ei palunud teistel endast pilti teha, sest teiste tehtud piltidel ei olnud ma kunagi nii peenikene nagu oma vaimusilmas 😀 Kui sa ise teed endast peegli abiga pilti, siis sa saad sättida oma nurki ja peita koledamad osad enda seljataha. Keerutad oma keha senikaua, kuniks see ripptagumik ja suurem osa tselluliidist on peidus. Siis kummardud natukene ettepoole, kuid mitte palju, sest sa ei taha liiga ilmne olla oma tegevuses. Natukene surud tagumikku ka tahapoole, et kintsud ja tagumik tunduksid peenemad, aga näole manad sellise “ma olen lihtsal niisama lõdvalt siin peegli ees, peenem kui eile” näo. Teate, eks?

Ahhh, õndsad ajad.

Trennidega on ka nii, et alguses on kõik uus, emotsioonid on nii äärmuslikud – “Ma käisin esimest korda jooksmas!!!” ja siis kirjutad sellest 12 lehekülge. Kui ma nüüd kirjutaks ühe postituse sellest, kuidas ma 10 kilomeetrit jooksin, siis ma ilmselt…wait, ma ei kirjutaks sellest enam. 😀 Sest see on nagu “meh”. Mul ei seostu sellega erilisi emotsioone. Ma ei ole jooksja ja ma jooksen ääretult harva ning enamasti eesmärgiga lõunased saiakesed maha joosta.

img_7362
Lemon Gymis

Kui kaalulangetaja jõuab lõpuks sinnamaale, kus ta kaalub nii 5-7 kg rohkem, kui ta oma esialgseks eesmärgiks seadis, siis enamasti jääb kaalulangetus tahaplaanile (eesmärgini ei pruugitagi jõuda muide). Siis otsustatakse äkki, et “kaalunumber ei ole see, mis mind määrab” ja hakatakse keskenduma oma trennidele ja sisemise rahulolu otsimisele või millelegi muule taolisele. Peaasi, et see kaal enam põhiline poleks. Noh, sest igal pool ju kirjutatakse, et “mina võtsin küll 30 kg alla aga pole ikka õnnelik” jnejne. “Sa pead enda kehaga rahu sõlmima”. Kaalu jälgimine ei ole mingil hetkel enam “tervislik” apparently. #dontknowwhatsupwiththat

Kui ka trennidega on juba mõnda aega tegeletud, siis mis edasi? Mis nüüd?

Mina olengi hetkel just SELLES punktis oma blogimise ja oma teekonnaga. Et nagu…kuhu?

Kui ma oleksin jooksja, siis ma ilmselt suunaks oma energia nüüd jooksutreeningutesse, nagu näiteks Margit seda teeb. Aga ma ei ole. Ma pole ka rattur, ma pole ujuja, ma pole..ma pole nagu miski. Ma armastan jõusaali, jõutrenni ja vahel veidi niisama sörkida, aga mitte ühtegi neist asjadest ei võta ma nii tõsiselt, et ma neid tegevusi kuidagi mõtestama hakkaks. Mis mina nüüd siis edasi teen?

Ma ei ole ideaalvormis, ma tahaksin enda juures veel paljusid kohti muuta ja ma olengi seda tegemas. Vaikselt. Omas tempos. Ma ei vihka neid kohti oma kehal (ei maksa hakata siin moraali lugema, eksole), aga ma näen, et ma suudaksin end oma kehas mugavamalt tunda, kui mul näiteks ei oleks nii palju tselluliiti. Ma ei taha seada endale ühtegi tähtaega, sest ma naudin seda protsessi. Ma tahaksin, et ma oleksin veel pikalt motiveeritud end liigutama ja treenima. Nii lollakalt, kui see ka ei kõla, siis mulle tundub, et mu koledad kintsud on mulle ideaalseks motivatsiooniks.

Aga blogimise ja oma teekonna kirjeldamise kohapealt – ma ei oska enam midagi kajastada. Kas inimesi huvitab, kuidas ma lihtsal trennis käin? Ja vahel EI käi? Mul ei ole eesmärke, ma elan. Kas see on huvitav?

img_7071

Ma olen üldse oma eluga hetkel sellises punktis, et kõik tundub selline kulgemine. Ülikoolis algab nüüd teine aasta. Ma absoluutselt ei oota seda. Esimese aasta eufooria on tänaseks kadunud ja asendunud tüütu kohustusega. Täiskohaga töö ja kahepooleaastase kõrvalt on ülikoolis käia ikka üpris stressirohke. Ma ei kavatse pooleli jätta, kuna ma tahaksin kahe aasta pärast hakata oma elu uue etapiga pihta. Selle etapiga, kus mu lapsed on suured ja osalt juba iseseisvad (mu poeg on hetkel 11 ja tütar saab novembris 3) ja ma lihtsalt tegelen vabal ajal oma meelistegevustega. Ma olen täiesti teadlik, et suur osa inimesi tegelevadki peale tööd sellega, millega nad tahavad tegeleda , ja ma olen selle peale meeletult kade. Ma ei mäletagi enam, mis tunne oli lihtsalt sõpradega kokku saada ilma, et ma peaks selle kokkusaamise vähemalt kolm nädalat ette meie pere ühisesse kalendrisse märkima, samal ajal võttes arvesse ka seda, kes meist viimati väljas käis. Sest #võrdsus, eksole.
Kujutage ette, milline mu elu veel viie aasta pärast on, mil mu poeg on 16 ja pisikene läheb kooli. FREEEDOOOOM! Oleks mõnus peale tööd lihtsalt raamatukokku või kirbukasse sobrama minna ja mitte põdeda, et ma oma lapse hoidu unustan või keegi kusagilt kuskile toomist/viimist vajab. Ämairait? Lapsevanemad mõistavad.

img_7245

Aga siin ma siis nüüd olen. Jumalast mõtetu blogija, kellel nagu ei ole oma lugejatele enam mingit inspireerivat sõnumit. Aga ära ka ei lõpeta, kange nagu ma olen. Ma tahan, et mul oleks olemas koht, kus oma muresid kurtmas käia. Ma tahan vahel ennast nö “välja kirjutada”. Kui ma midagi juba kirja panen, siis pea iga kord hakkab kõik kirja pandud negatiivne liikuma positiivsuse poole. Ma ei tea, mis värk sellega on. Mu blogil on vist mingi võulujõud või midagi. Peaks rohkem oma tselluliidist kirjutama vist 😀 😀

serveimage
Link

Ahjaa, nii palju ka veel, et mäletate seda postitust, kus ma kurtsin, et ma tahaks rattaga tööl käia, aga kogu universum on minu vastu?

Nooooh…ma lasin oma lapse ümber tõsta lähemal asuvasse lastehoidu (pmst mu maja taga) ja olen nüüd 90% ajast liigelnud Tartus jalgrattaga. Mul on hoiust tööjuurde kuskil 4,5 kilomeetrit, seega tuleb mul iga päevaga nii 9 kilomeetrit rattasõitu. See on päris mõnus äratus hommikul ning peale pikka kontoritööpäeva. Kõik takistused, mis ma eelmainitud postituses välja tõin, on aja jooksul hakanud kaduma. Ma ei saa nagu enam arugi, mida ma tookord üldse vingusin.

Järgmise kurtmiseni siis 😉

70dcd8e2-660e-4d35-ad08-dfff40c2b3a7

 

 

 

 

 

8 kommentaari ““Ma ei teagi, kas see on periood või see ei ole periood” periood

  1. Ma tahaks lihtsalt öelda, et:

    congrats, you’ve made it! 🎉

    Miks nii? Sa ei kujuta ette, kui palju inimesi tahab jõuda sinna punkti, kus liikumine ja trennis käimine on elu normaalne osa. Selline osa, mis on praktiliselt iseenesest mõistetav ja miski, mida sa päriselt tahad teha, mitte ei pea end sundima millekski vastumeelseks, et olla rohkem (*sisesta sobilik omadussõna*).

    Kurioosne on ainult see, et kuigi paljud soovivad sinna punkti jõuda, siis lugeda nende inimeste tegemistest, kes on seal juba kohal, ei ole paljude jaoks enam eriti põnev. 😅 Ja tegelikult ma isegi mõistan seda.

    Minu arvates ja minu jaoks on see tegelikult tohutult võimas tunne, et miski, mis oli kunagi nii võõras ja isegi ebameeldiv (meenutame oma kooliaegasid, eksole…), on nüüd nauditavaks ja põhimõtteliselt eluks vajalikuks saanud. Mitte segi ajada sellega, nagu oleks iga trenn väga meelierutav kogemus – sest kui sa oled juba mitu aastast asjaga tegelenud ja päris palju saavutusi enda jaoks ära saavutanud, siis ei ole iga trenn eduelamus, mida tahaks kogu maailmaga jagada –, aga ilma trennita oleks lihtsalt veider ja imelik. Sest see ei ole enam sina.

    Ja seal pole üldse mingit vahet, kas liikuda oma teekonnal (vähemasti selles punktis, kus sina ja mina oleme) mingi “eesmärgiga” või mitte. Isegi, kui sa ütled, et sul pole mingit kindlat eesmärki, siis su teksti lugedes ma küll ütleks, et sul on ikkagi sihid, kuhu sa tahaksid jõuda. Sa teed nende sihtide nimel pidevalt iseendaga tööd, nii trennisaalis kui ka oma peas. Mis sest, et need sihid pole konkreetsed “eesmärgid” mingi kindla numbri, tähtaja või uhke sõnastusega.

    Minul on jooksmisega seoses tavaliselt iga aasta mingid eesmärgid (rekordid), kuhu poole ma püüdlen. Eks mul on lisaks veel omad nö suurema plaani sihid, mida silmas pean… Tihti pole ei eesmärgid ega sihid konkreetselt fikseeritud, vahel aga on, kuidas kunagi. Aga pidevalt rekordite poole püüelda oleks ikka tohutult väsitav. Usu mind, läbiproovitud asi. Teevad ka jooksjad vaheaastaid, kui pidevast edasipürgimisest villand saab.

    Naudin absoluutselt igal aastal oktoobris algavat võistlustevaba aega, mis kestab aprillini, sest see on hea vaheldus. Ma olen iseloomult kõrge saavutusvajadusega (ja see on väsitav, usu mind!), aga vahepeal on hea lihtsalt niisama trenni teha. Ilma treeningplaanita, ilma eesmärkideta. Ma ei suudaks suviti maratoniks treenida (ja siinkohal ei pea silmas ainult füüsilist, vaid ka vaimutreeningut, sest: long-distance running is a mental sport), kui ma ei saaks talvel rohkem muid trenne teha ja jooksmise osas rahulikumalt võtta, selles olen küll kindel. Vaheldus on võlusõna, mis silma säravana hoiab.

    Meeldib

    1. Jah, kui niimoodi vaadata, siis olen ma tõesti nüüd “kohal” justkui. Ideaalvormis ma pole, kuid see ei olegi otseselt eesmärk, sellise elustiili jätkamine on see, mida ma tahan. Ma tahaks, et ma ei väsi sellest ära. Kuna ma olen seda nüüdseks juba 4 aastat teinud, siis on oht, et ma ei väsi ka nüüd. Mingeid suuri tagasilööke mul ei ole olnud, kuna toimetan mõistlikus tempos. Ehk selle kulgemise kirjeldamine ei olegi nii paha. Ma kuidagi automaatselt mõtlen neile vanadele aegadele, mil kõik oli veel põnev, nagu vanainimesed oma noorusele mõtlevad 😀
      Aitäh sulle mõnusa kommentaari eest.

      Meeldib

  2. Hei! Mina loen su blogi, sest sa oled üks väheseid trenniblogijaid, kes käib jõusaalis. See on väga minu teema! Kahjuks aga tuntumad jõuksipifid figureerivad pigem instas ja on minu jaoks väga tavalised (ebainspireerivad) influencerid, keda mul lihtsalt ei ole väga põnev jälgida, sest suures osas nad ilustavad oma elu ja tegemisi ning teevad sageli maha neid, kes teistmoodi toimetavad. Sinu blogist ma sellist negatiivset emotsiooni ei saa. Mulle meeldib, kui kirjutad oma trennidest pikemalt ja jagad ka pilte. Ma ise olen jõusaalis toimetanud varsti paar aastat ja elanud selle ajaga üle suuri eufooriaperioode, kus muud ei teekski kui loeks-uuriks erinevaid materjale, kuid on olnud ka madalseise, kus trenn on raske ja isegi masendav. Mind on aidanud kava vahetamine ja uute jõueesmärkide püstitamine (viimane nõuab muidugi sageli rohkem sööma hakkamist, mis mu peegelpildile alati kasuks ei tule). Ma olen salamisi jõutõstmise fänn, mistõttu oleks äge ka sind suurte raskuste poole püüdlemas näha, aga ma mõistan, et see pole kõigi teema. 🙂 Igatahes loodan, et leiad peagi jälle enda jaoks midagi uut ja põnevat, mis inspireeriks! Kõigil meil on neid meh-perioode.

    Meeldib

    1. Ma olen seda tüüpi, kes oma jõusaalikavadest loobus juba mõnda aega tagasi. Kuna kindlaid treeningeesmärke mul ei ole, siis ma reaalselt teen jõusaalis täpselt seda, mida ma tahan. Mõnikord lähen sisse plaaniga teha ainult jalgu, aga poole peal tuleb selline isu hantlitega mässata, et satun hoopis selga/õlga tegema. Tore on lugeda, et mu blogimisstiil Sulle meelepärane on. Ma ise ei armasta ka neid “ideaalseid” trenniblogijaid – tekitavad kuidagi vastupidise ja demotiveeriva emotsiooni. Silmadel on ikka ilus vaadata, aga eriliselt kaasa ma neile ei ela. Jõutõstmisega on nii, et sellega üksi saalis mässama hakata tundub kentsakas. Kui sa oled Tartus ja tahad mind suunata mõnikord, siis ega ma risti ette ei löö. Ma lihtsalt ei oska kuskilt alustada 😀

      Meeldib

    1. Aitäh! Mul on vist tõesti mingi massiivne enesearmastus kuskil peidus või laiskus või ma ei teagi, mis see on. Ma vahel kurdan ikka, et ma tunnen ennast nii koleda ja paksuna, aga tegelikult sügaval sisimas pean ennast ikka absoluutselt fantastiliseks. Seda ei tohi aga väga palju välja näidata, see ei meeldi inimestele 😀 Liiga enesekindel inimene torkab enamasti pigem negatiivselt silma.

      Liked by 1 person

  3. Mina loeks huviga trennipostitusi ja vaataks jõusaaliselfisid ning ka niisama muud mula. Sul jutt jookseb hästi ja kirjutad kaasahaaravalt 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s