Pajusi Mudajooks 2019

Mina sattusin esimest korda Pajusi Mudajooksule 2017. aastal. Tol aastal korraldati seda minu teada ka esimest korda. Vähemalt selle formaadiga ja nii avalikult. Mina sain idee osaleda Mariselt, kes oli tol aastal igasuguste ekstreemsete jooksude lainel. Ta tegi mingeid Icebug’i jookse vms. Igatahes, kuna Mudajooks toimus meie kodule pigem lähedal, siis otsustasin ka osaleda. Väga kaugele ma jooksmise pärast minna ei tahaks, ei ole nii suur jooksufänn. Tollest aastast jäi mulle meelde see kogu ürituse emotsioon – ma vist naeratasin algusest lõpuni seda rada läbides. Olin kindel, et lähen järgmisel aastal uuesti.

2018 suvel olid meil aga just Mudajooksu ajaks tehtud perepuhkuse plaanid ning minek jäi ära. Peale üritust neid pilte vaadates tuli aga jube kadedus peale, seega registreerisin end kohe 2019. aasta jooksule ära.

Kui sel aastal see Mudajooksu kuupäev lähemale jõudis, siis ma lausa vastikusega mõtlesin selle jooksmise ja selle muda peale. Mitte miski peale selle üüratu osalustasu ei oleks mind sinna kohale vinnanud. Mina olen seda tüüpi, et kui ma juba osalustasu olen maksnud, siis ma ka osalen. Mul ei ole mingit viitsimist hakata pääset maha ärima kusagil ega ka soovi lasta rahal lihtsalt raisku minna. Minna tuli.

Mu ema registreerin end ka minuga suhteliselt samal ajal, kuna talle tundus see ka maru lahe. Ongi tegelikult.

Igatahes. Laupäeval, 13. juulil kell 10.20 startisime Tartust Pajusi poole. Ilm oli meh. Päikest väga ei olnud ja sooja oli nii 11-12 kraadi. Õnneks tuli sõites päike ka pilvede tagant välja ja ka temperatuur tõusis julgelt vist isegi 16 kraadini. Uhke, eks.

Ei. Tegelikult ei ole uhke. Ma olin selga pannud pikad retuusid ja lühikeste käistega trennisärgi. Valisin meelega oma mitte kõige lemmikumad trenniriided, kuna oht need katki rebida või lootusetult ära mökerdada oli reaalne. Olin üleni mustas. Rõõmsameelne selline.

Jalga panin oma vanad Skechersid, mida ma muidu väga ei kanna. Need on mu porise ilmaga jooksmise tossud. Üpris vanad teised ka, võivad uhkusega pensionile jääda ning minuga koos poris lõbutsemas käia.

Mudajooksu start on Pajusi Külamaja juurest. See on Põltsamaalt veidi edasi vasakut kätt (ärge jumala eest nende juhiste järgi sinna sõitke, eks). Jooksu start oli kell 12 ja ma jõudsin kohale kuskil 40 minutit varem. Pidin veel oma numbri ja kiibi administratiivtelgist kätte saama. Kui ma viimati mudajooksul käisin, siis oli see pigem selline väikene üritus. Osalejaid oli kodulehe järgi 2017. aastal 365. Sel aastal oli osalejaid registreerunud lausa 800. Külamaja plats oli rahvast täis, kiibijärjekorrad olid platsi teise otsa. Olin veidi mures, kas ma ikka saan oma numbri ja kiibi enne starti kätte. Ma reaalselt seisin mingi 10 minutit ühe ja sama koha peal – järjekord ei liikunud karvavõrdki edasi. Võimalik, et ma veidi liialdan, aga tea peate aru saama – ma olin pahur, sest väljas oli jahe ja ma pidin külma porise jõeplöga sisse “jooksma” minema. Istusin ja pahurdasin seal, et järjekord ei liigu ja ilm on jama ja vesi on ilmselt külm ja pissile tahaks…

Õnneks sain numbri õigeks ajaks kätte. Läksin seisin kaksteist aastat (väikese liialdusega) ka vetsujärjekorras, tegime emaga enne starti veel need “enne” pildid ka ära, et oleks pärast hea vaadata, kui puhtad me millalgi olnud oleme, ja seadsimegi sammud stardi poole.

img_5404
Emmega

Kiip ise on selline 3 x 3 sentimeetrit suur plastikjurakas, mis on takjapaela küljes. Ise otsustad, kas paned selle käe, jala või mõne muu sobiliku jäseme külge. Ma panin käe ümber, kuna jalad on kogu jooksu vältel enamasti sügaval vees või mudas.  Kartsin, et see pistab sealt kippelt plehku. Number kirjutatakse kas õlavarrele või näo peale. Kuna mul olid käised, siis mulle kirjutati võistlusnumber põskedele. Väärikas asi. Mulle tegelt meeldis 🙂 Nagu läheks lahingusse või midagi.

Mind olid stardis toetamas mu abikaasa ja meie kahepoolene tütarlaps, emal oli toeks tema poiss-sõber 🙂

Kuna mu ema oli end registreerinud kepikõndijate distantsile, siis ta ei plaaninud kogu rada läbi teha. Kepikõndijate rada on natukene lühem ja veidi kergem. Ütlesime seega peale stardipaugu kõlamist hüvasti ning mina pistsin koos massiga metsa poole punuma. Plaan oli enda esimese aasta aeg üle joosta. Plaaniks see aga jäigi…

Enne esimesi mudaauke oli päris pikalt jooksmist, rada oli üpris konarlik ning kitsas, eriti arvestades osalejate hulka. Ma ei mäletanud, et esimesel aastal oleks olnud nii pikalt jooksu järjest. Ma reaalselt suutsin ennast jooksmisega ära väsitada, palav hakkas ka. Nüüd ma juba ootasin seda jääkülma jõge. Aga seda ei tulnud ega tulnud…Päike lõõskas kesktaevas ja kuramuse kuum hakkas.

Raja ääres nägin abikaasat ja Loviisat ka. Lõin Loviisale patsu, talle jubedalt meeldib. Räägib kõigile, kuidas emme jookseb ja tema teeb patsu. Tal on ikkagi tähtis roll.

See oli ka viimane koht, kus mind kuiva ja puhtana nähti. Edasi tuli juba hunnik külma mudast vett, pori ja igasugu plögaseid künkaid.

Naljakas oli vaadata, kuidas inimesed ennast esimestes mudaaukudes puhtana hoida üritasid. Katsusid kuidagi tasakesi mööda äärt augus mööda saada. Mina, ikkagi vana kogenud mudajooksja, teadsin ju täpselt, et puhtaks jääda sellel rajal ei ole võimalik. Mudaseks saad sa nii või naa.

Rada ise on tegelikult täiesti läbitav. Kõiki takistusi ei pea läbima, enamustest on võimalik mööda minna.

Kõiki takistusi mina üksi läbida ei suutnud. Just selle pärast ongi mõistlik minna Pajusi Mudajooksule tiimina või siis vähemalt paarilisega. Kuskil poole raja peal vist oli palksein, millest tuli üle ronida. Sellest oleks ma üksi üle saanud peale väga pikka punnimist. See oli ikka nii 2 meetrit kõrge ja 30  cm jäme sein. Õnneks oli seal üks meesterahvas, kes väga härrasmehelikult langes põlvili seina ette maha, kui naisi tulemas nägi. Lubas oma selga hüppelauana kasutada. Mina, kohmakas mats-naine nagu ma olen, lendasin esiti põlvega sinna peale, avastasin siis, et nii ei ulata ma kuskile ja siis tammusin veel tükk aega oma jalgadega vaese kondise meesterahva selgroo peal. Sorry, vapper härrasmees. Sorry.

Teine takistus, kust oli pea võimatu üksi välja saada, oli üks mudaauk. Sinna tuli end mööda libedat mudakallast sisse libistada ning teiseltpoolt siis välja ronida. Aga see kallas seal oli väga järsk.

Reet_Alev 7.jpg
Foto: Reet Alev

Siin pildil saab enamvähem idee selst, kui järsk ja libe see kallas oli. Teiselt poolt oli mudasem veel, murututte olnud üldse. Sinna tekkis päris korralik ummik. Mehed, kes olid suutnud ennast kuidagi kambavaimuga üles vinnata, olid naistel abis. Üks väga tore härra ulatas mulle jämeda oksa ja tiris mind august välja. Selle mudaaugu põhi oli ka parajalt pehme, mu jalad vajusid päris sügavale mutta. Keeruline oli.

Rohkem ühtegi ületamatut takistust ei olnud. Lihtsalt väsitav ja mudane ja libe ja kurnav.  Aga ometigi nii nauditav. Mis värk sellega on?

Üks rajajupp oli pikalt mööda jõge kulgemist. Jõepõhi ise oli muidugi mudane, ebatasane ja libe. Vesi oli kohati ninani. Päriselt ka. Mingi hetk oli mul korraks väikene paanika, kuna vesi oli suhteliselt sügav, mul oli lõug juba veel (olen 173 cm pikk) ning mu vasak jalg jäi jõepõhja mudasse kinni. Üritasin sammu astuda, aga jalg vajus sellest ainult sügavamale mudasse. Korra tekkis uppumishirm. Ajasin paaniliselt pea kuklasse ja üritasin kätega kusagilt kinni haarata.  Sain õnneks ruttu teise jala alla ja lükkasin end jõepõhjast lahti. Siis ujusin kindluse mõttes mõned meetrid, kuna kartsin uuesti kinni jääda.

See jõgi oli ka väga vahelduva sügavusega. Muudkui sumpa ja katsu püsti jääda, koguaeg komistasin ja plärtsatasin vette. Vesi oli selline tumepruun ja mudane, täiesti läbipaistmatu juba.

66804311_10214077057027769_7696940277604286464_o.jpg
Foto: Reet Alev

Vahepeal sai jõest välja ka. Aga ainult korraks.

Reet Alev 3.jpg

Lemmikuks takistuseks oli Slip’n Slide ehk liumägi vette. See oli päris järsk ning plärts vette oli päris tugev. Aga lõbus ka.

67249752_1112529172274463_7323477787291942912_n.jpg
Foto: Kristi Sepri

Rajast saate pilte vaadata näiteks SIIT  

Mina ka mõnele pildile sattunud.

Fotod: Kristi Sepri

Rada ise oli sel korral veidi teistsugune kui esimesel aastal. Palju rohkem oli vett ja vees sumpamist, palju rohkem oli jooksmist. 2017. aastal oli enne finišit veedušš, mis meid veidi puhtamaks pesi, sel aastal oli finišis aga mudas roomamine.

Oma esimese korra aega ma ei parandanud (1:35), kuid nagu ma hiljem ka aru sain, siis oli selle aasta rada palju raskem, kui aastal 2017. Ma ise tundsin küll, et ma olin sel korral palju aktiivsem ning kiirem. Lõpuajaks 1:39, distants 9,74 km. Raja raskus – hardcore!

Ma läbisin raja naeratus suul. See oli väga lõbus. Pole ühtegi sellist rahvaspordiüritust olnud, kus ma terve ürituse vältel muudkui naeratan. Suu oli reaalselt kõrvuni.

Ka rajateenindajad ja medalijagajad oli rõõmsameelsed, mis omakorda võimendas kogu seda positiivset emotsiooni. Super!

Raskem osa oli end peale mudas müttamist puhtaks saada. Külamaja platsile oli taaskord püsti pandud ajutine dušinurk. Vesi, mis sealsetest “duššidest” tuli oli aga eranditult külm. Soojast veest võisid ainult unistada.

Läksime emaga koos pesema. Üksinda oli pea võimatu oma selga puhtaks saada. Ega ma end seal päris puhtaks ei saanudki. Läksime peale suurema muda maha loputamist auto juurde riideid vahetama.

Ma olin endale vahetusriidena kleidi kaasa võtnud. Nii sain kleidi selga visata ja alt püksid ja pesu ära võtta. Mudase sportrinnahoidja seljast saamisega oli paras tegu, aga saime kambakesi hakkama 😀 Mees hoidis rätikut ümber ja ma meeleheitlikult katsusin märga ja porist spordirinnakat seljast saada. Jeerum. Ise lõdisesin terve aja, sest sigakülm oli.

Kui ma retuusid jalast sain, siis nägin, et ega see vesi sinnapoole jõudnud polnud. Jalad olid mudast tumepruunid. Hõõrusin kaasasoleva rätikuga suurema pori maha, pakkisin märjad riided kilekotti ja raputasin juuksed kuivemaks. Panin veel sooja jaki peale ning sõitsimegi kodupoole.

IMG_5445.jpg

Mul oli terve tee väga külm. Muda oli külm, pesuvesi oli külm. Võtsime Põltsamaa Olerexist kuuma kohvi ja mingi piruka, et ma päris ära ei kõngeks. Kohapeal ma suppi ei tahtnud.

Kogu see üritus oli kohutavalt väsitav, aga ma ei oleks sellest mingil juhul tahtnud ilma jääda. Tunne oli ülimõnus. Kuna sa veel niimoodi mudas hullata saad, eksole.

Eks katkestajaid oli ka ja nutjaid oli raja ääres, kuid üldiselt on tegu sellise üritusega, kuhu tullakse lõbutsema. Vana hea mudas püherdamine ja pulli tegemine, lihtsalt veidi sportlikumas võtmes.

Kodus muljetasime mehega veel pikalt. Tal tekkis kohe suurem huvi kogu selle mudamajanduse vastu. Uuris raja kohta, vaatas pilte, vaatas uudistest. Muudkui kirus, et hullud inimesed, jooksevad mudas. Peab mind ka puhta napakaks. Ma tegelikult hakkasin aru saama, et ta vist oleks ka tahtnud tulla. Mina aga rumala ja pimeda eesti naisena nägin teda vaid odava lapsehoidjana. Tegin ettepaneku, et järgmisel aastal lähme kahekesi. Ta tegi küll alguses vastupunnivat nägu, aga tema kavala naeratuse järgi ma sain aru, et ta tegelikult oleks väga õnnelik, kui ma tema ka kaasa võtaksin.

Seega…

Kõigest paar päeva peale mudajooksu ostsin ma endale ja Viljole 2020. aasta Pajusi Mudajooksu pääsmed.

Uuel aastal mudas näeme, raisk!

Kes veel tuleb?

 

 

K

4 kommentaari “Pajusi Mudajooks 2019

    1. Ma oma lapsi veel ei pane, mul ei ole nendega enne starti muidu võimalik tegeleda. Jätame lapsed koju. Aga ma muidu soovitan soojalt. Ja piletid lähevad suht kiirelt, kui ikka plaan tulla, siis oleks mõistlik varakult registreerida 😉 lõbus on kindlasti!

      Liked by 1 person

  1. Räägi seda, et kui vormis olema peab? Kas kepikõndijatel oli ka palju nö jooksuruumi või said kohe mutta ja mida üldse su ema asjast arvas?

    Meeldib

    1. Vormis olema ei pea. Mu ema kôiki takistusi ei läbinud, aitas kõrvalt teisi. Jooksuruumi oli alguses pikalt, aga mudast ei pääse keegi. Mu ema oli suht sillas, regas juba 2020 aasta omale ka 🙂 seega, kui jalg kannab ja kõndida ja ronida jaksad, siis läbimata ei jää. Seal suurem osa on rohkem lôbu ja emotsiooni peal väljas. Tôsiseid aja taga ajajaid on seal vähe.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s