Lõuna-Eesti trenni- ja spordiblogijad said kokku

Peale EBAt jäi mu hinge kriipima see, et ma seal kedagi väga ei teadnud ja kellelegi ligi astuda ei julgenud. Ma kartsin ja ma sain peale EBAt teiste blogijate postitusi lugedes aru, et ka teised blogijad on pigem kartlikud selles vallas. Mõtlesin, et prooviks olukorda veidi parandada.

Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis ma olen oma olemuselt maailmaparandaja. Mitte suures plaanis, sest ma ei anneta heategevusele (sest vaene) ega käi plakat käes loomade/laste/vaeste õiguste eest seismas. Ma usun, et maailma saab parandada ka väikeste tegude läbi. Tee midagi teiste jaoks lihtsamaks, tekita head emotsiooni, paku seltsi (kui tahetakse muidugi), ütle teistele hästi jne jne. Saate aru küll – vaese ja laisa inimese heateod.

Nii ma siis mõtlesingi, et teen ise selle sammu ja pakun teistele blogijatele välja, et saame kokku. Väga suureks ei julgenud asja ajada, kuna ma ei ole tegelikult väga hea organisaator. Käisin oma idee siis välja terviseblogijate grupis Facebook’is. Ei plaaninud üldse midagi suurt teha, tahtsin lihtsalt korraks kokku saada, natukene liigutada ja seeläbi bondida ja lõpuks kuskil midagi head süüa.

Aktiivseid terviseblogijaid (siin all on koos kõik kaalu-, tervise-, trenni-, spordiblogijad) ei ole väga palju, mistõttu väga suurt osavõttu ei oodanudki. Läks aga isegi hästi – paari nädalase etteteatamisega saime kokku lausa 7 blogijat – Margit, Minna, Kati, Cris, Kristel, Getter ja mina. Kõik uhked Lõuna-Eesti asunikud.

Otsustasime läbida Alatskivi matkaraja, mis on osa Sibulateest ja kus on märkimisväärselt palju “vaatamisväärsusi”. Suuresti otsustasime selle põhjal, et Getter on sealt lähedalt pärit ja ta muudkui kiitis, kui mõnus ja ilus ja hea seal on 😀 😀 Okei, okei, mitte päris NII hullult, aga ikkagi – Getter on süüdi.

Ega me mingit suurt plaani ei teinudki, jagasime blogijad kahe auto vahel ära ja panime laupäeva hommikul kell 10 Tartust ajama. Ilmateade lubas valdavalt vihma ja sooja kuni 14 kraadi. Jei!

Õnneks meist keegi suhkrust ei ole (Kristel vist tegelikult on Suhkrust 😀 ) aga noh, ära ei sulanud keegi. Ma olin muide ainus inimene, kes oli otsustanud kummikud jalga panna. Teised oli tossudega, mis ilmselgelt said juba esimese minutiga läbimärjaks. Vihma kaitseks oli minul absoluutselt seksikas vihmakeep (tegelt oli päris kentakas teine) ja teistel olid vihmavarjud.

Matkarada on iseenesest üpris lühikene, mistõttu selle läbimine meid väga ära ei väsitanud. Eks me tegime rajal ka mõned pildid ja ajasime juttu, kuid üldiselt füüsiliselt ei midagi märkimisväärset. Libe oli selle vihmaga veidi.
Loodus oli muidugi imeilus ja ma kuiva ilmaga tahaks sinna oma lastega minna. Rada on hästi hooldatud, piisavalt avar, saab mitmes kohas jalga puhata ja kasvõi piknikku pidada. Imeline, ausõna.

Peale matka läksime Kivi Kõrtsu sööma. Olime sinna ettenägelikult ka laua broneerinud, kuna tuleb välja, et Kivi Kõrts on suvel üpris populaarne. Põhimõtteliselt oli täismaja.

Ma sõin rooga nimega “Kauss suitsukalaga”, mis oli suitsukala marineeritud sibula, soolakurgi ja salatiga. Minu jaoks natukene hapu, aga kala oli väga hea.

Olime planeerinud, et tagasi Tartusse jõuame nii 15 paiku, olime aga oma programmiga jõudnud lõpuveerele juba kell 13. Õnneks oli meiega kohalik Getter, kes tegi ettepaneku sõita Kolkjasse – tema kodukohta. Kuna ta ema töötab Kolkja vanausuliste muuseumis, siis võtsimegi suuna sinna.
Minu jaoks väga hariv ja huvitav kogemus. Lisaks oli Getteri ja ta ema omavahelist keemiat nii armas vaadata. Mõlemad rääkisid meile vanausuliste ajaloost ja majast, kus muuseum asub. Getter on väga karismaatiline tegelane, kui ta oma elementi satub.

Peale muuseumi jalutasime natukene järve ääres ja läbi see kokkusaamine saigi.

See oli täpselt selline kokkusaamine, mis ei kurnanud, ei nõudnud palju raha ega ka palju aega. Pool päeva ja ongi kõik. Selliseid kokkusaamisi peaks rohkem tegema.

Julgustan ka teisi blogijaid omavahel rohkem suhtlema ja lähedal elavaid blogijaid kokku saama. Ei pea olema mingi suur kokkutulek sponsorikraamide, fäänsi asukoha ja meelelahutusega. Minge lihtsalt kuskile loodusesse, ajage juttu. Teiste blogijatega suhtlemine annab nagu kinnitust, et sa ei ole üksi. Teisi sinusuguseid on veel.

Mina igatahes kavatsen sel suvel veel mõne blogija endaga koos kuskile loodusesse meelitada. Ähvardasin juba, et vean Getteri siia Sõpruse silla alla matkarajale. See ei ole midagi fäänsit, aga pistame piknikukraami kotti ja lähme jalutame veits. Eks näis, kas õnnestub.

 

aaec4a2d-cdcc-48e9-b91d-96ac7b640736

Minul saab selle nädalaga puhkus läbi ja esmaspäeval peab juba tööle minema. Loodetavasti tuleb ikka suve ka veel.

Olge mõnusad ja minge õue! Või trenni! Või….ähhh, vaadake ise 😀

One thought on “Lõuna-Eesti trenni- ja spordiblogijad said kokku

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s