Influencer ehk mõjuisik ehk suunamudija?

Miks blogijad blogivad?

Mulle tundub, et on vähemalt kahte sorti blogijaid. On sellised blogijad, kes kirjutavad lihtsalt selleks, et see endast välja saada, kelle eesmärgiks ongi lihtsalt enese väljendamine, oma mõtete sõnadesse seadmine. Ja siis on need niinimetatud edevad blogijad, kes tahavad, et lugejad nende kirjutatut kindlasti loeksid ning postitust kommenteeriksid. Eriti hea tunne on veel siis, kui keegi takka kiidab või kirjutatuga nõustub.

Selle põhjal võib järeldada, et kõik blogijad ei ole suunamudijad ehk influencer’id. Loogika ju ütleb, et kellegi suuna mudimiseks peab blogija ja tema blogi olema suunatud pigem väljapoole kui sissepoole.

Ma ise nii vaikselt ja salaja mõtlesin endast ka juba kui suunamudijast. Et ikkagi natukene juba tuntud trenniblogija. Võõrad inimesed kord kvartalis ikka astuvad ligi ja annavad teada, et nad loevad mu blogi. See on ju TÄIEGA kuulsuse märk 🙂 Eks?
Ma siis mingile Instagrami pildile panin lisaks muudele häštägidele ka #suunamudija alla. Mõtlesin, et olen maru lahe. Ja siis tuli mu 11-aastane poeg ja naeris mu üle. Saate aru v!? Ma küsisin, et mida ta naerab, mille peale ta küsis vastu, et palju mul jälgijaid on.

Noh, long story short – mulle tehti selgeks, et mina küll mingi influencer ei ole. Ma muidugi katsusin vastu vaielda, et nagu “kas sa üldse tead, kes ma olen?!” aga isegi see ei mõjunud.

Googeldasin puhtalt enda (ja natukene ka oma poja) harimiseks, et kes see influencer siis õieti on.

What is an influencer?

  • An influencer is an individual who has the power to affect purchase decisions of others because of his/her authority, knowledge, position or relationship with his/her audience.

  • An individual who has a following in a particular niche, which they actively engage with. The size of the following depends on the size of the niche.

https://influencermarketinghub.com/what-is-an-influencer/

Sisuliselt on influencer isik, kes on mingil alal aktiivselt tegev ning kelle arvamust peetakse tänu tema taustale oluliseks. Mõjuisik mõjutab oluliselt ka oma jälgijate ostukäitumist.

Noh, amm, jah. Ma vist sellisel juhul pole tõesti suurem asi suunamudija. Damn!

Mina oma väikeses, naiivses, alla-800-jälgijaga maailmas arvasin ikka, et influencer on see, kes kasvõi ühelegi nö võõrale inimesele on suutnud  läbi oma sotsiaalmeedia postituste positiivset mõju avaldada. Tegelikkuses ei loe aga absoluutselt, kas avaldatav mõju on positiivne või negatiivne – peaasi, et müüb.

Ma nüüd natukene pean oma postituste eesmärgi oma peas ümber sõnastama. Ma vanasti mõtlesin, et influencer olla oleks ju igati mõnus. Muudkui postitad ja jagad inimestele motivatsiooni ja saadad muudkui positiivseid võnkeid paremale-vasemale. Eesti blogimaastikul tundub see suunamudimine aga natukene teise tooniga olevat. Mõelge nüüd veidi – kas teil on blogijatega lihtne samastuda? Kas te elate nende tegemistele kaasa selle pärast, et nad elavad täiesti tavaliset elu ja läbi oma postituste õpetavad teidki seda “tavalist” elu nautima? VÕI. Te jälgite neid selle pärast, et nad on ilusad/lahedad, neil on ilusad asjad/riided/meik ja nad käivad lahedates kohtades reisil/söömas/pidutsemas vms?

Otseloomulikult ei ole KÕIK sellised, aga you get my point. 

Nägin üleeile Instagramis videot, kus üks noor mees, tõenäoliselt ka keegi õrn suundade mudija, rääkis mõjuisikutest ning sellest, mida see tegelikult tähendab. Ta tõi välja asjaolu, et ideaalses maailmas on influencer see, kes tekitab sinus hea tunde. Annab midagi su päevale juurde. Harib. Avardab silmaringi. You name it. See mõju, mis lugejale avaldub, peaks olema valdavalt positiivne. Noh, sekka võib postitada ju ka tõsiseid teemasid – nt juhtida tähelepanu erinevatele ühiskonna valupunktidele. Paraku on aga nii, et postitatakse tuunitud või lavastatud pilte, millel ei ole raalsusega mitte midagi pistmist. Jäetakse kunstlikult endas parem mulje. Seetõttu tunneb aga lugeja/jälgija ju end automaatselt kehvemana, kuna tema ei ole nii ilus/tark/tegus/rikas. Aga miks nii tehakse? Kas influencer’i eesmärk on olla oma jälgijatest parem? Ilusam? Rikkam?

Kui päevast päeva vaadata pilte inimestest, kes ainult lõbutsevad, reisivad, söövad pildistamisväärseid toite ja näevad sealjuures alati vägagi stiilsed välja, siis mis tunde see tekitab. Mina ju ei ole selline. Ma olen tavaline potato. Tahaks ka sellist elu. Ja siis tuleb kadedus ja kibestumus. Hakkan aru saama, et sa oled kehvem. Milleks sellist suuna mudimist vaja on?

Ma saan aru, et ma kaldun äärmustesse ja kõik inimesed ei ole ilmselt nii mõjutatavad, kuid mina natukene nagu olen. See ongi see põhjus, miks ma näiteks üldse ei naudi nende roosamanna-blogijate blogisid.

Ma ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma, kuid ma ei suuda kogueg ilusaid asju vaadata ja lugeda. Ma tunnen ennast eriti nartsuna pärast.

Näiteks sellised blogid, kus lapsed on alati kammitud soengute ja stiilsete outfittidega . Mul laps tahab end ise riidesse panna. Ma enamasti ikka üritan teda suunata, kuid alati see ei õnnestu. Minu “printsess” on seega enamasti riides nigu hernehirmutis. Kui ma läbi pika veenmise saangi talle viisakad riided selga, siis ei luba ta oma juukseid sättida ja näeb ikka välja nigu Nukitsamees.

Haahahaaaa! Muide selle tõttu armastan ma ka väga TLC pealt “My 600 lb life” vaadata või näiteks “Kodutunnet”, et ma tunnen end peale selle vaatamist alati paremini. Sest ma näen, kuidas teistel on palju raskem ja nad saavad hakkama. Ma tunnen rõõmu, et mu elu niigi korras on.

Tõele au andes panen ka mina enamasti Instagrami ja Facebooki endast ikka sellised pildid üles, kus ma endale meeldin. Kui kuskilt paistab kilomeetrite viisi tselluliiti või venitusarme, siis on big no-no. Aga jah, ma ei salga – mul on neid ikka omajagu. On vaid paar väiksemat piirkonda mu kehal, kus venitusarme ei ole. Näiteks turjal, jalalabadel, näos ja kaelal. Ja ongi kõik. Ülejäänud keha on kaetud venitusarmidega. Ja mida peenemaks ma jään, seda nähtavamad nad on. Nahk tõmbab mingi piirini tagasi, kuid jääb siiski veidi kortsu nagu tühjaks läinud õhupall. Hämaras toas ei ole nad väga nähtavad, aga päikese käes tulevad eriti teravalt välja.
Ma ei ole endast ühtegi sellist pilti üles pannud, kus nad kõik näha oleks. Ma tunnen ennast ebakindlalt ja ma leian, et see pole ilus. Samas, tegelikult ju võiks. See äkki annaks teistelegi julgust juurde mitte nii hullult oma kehasid põdeda. Aga näete – ei julge. Noup. Ma vajan rohkem aega.

Selles olen ma ka süüdi, et ma panen endast üles pilte, mis on tehtud vahetult peale treeningut. Siis on keha kenasti tahke, eriti kõhulihased.

Tegelikkuses on aga ka minul omad paksud hetked, mil ma ei julge liibuvat pluusi selga panna, sest volt ajab volti taga. Teinekord teeb juba üks vale toidukord mind nii suureks, et ma oleks justkui rase. Päriselt. Näiteks palju marju või muud toorest toitu teeb mu seedimisega müstilisi asju. Ma paisun kahe riidesuuruse võrra keskkohast suuremaks.

Samuti on kõik mu pildid sätitud nii, et näha oleks ikka mu kõige ilusamad kehaosad 🙂

Sellepärast panen ma vahel ka videoid üles, et oleks näha, milline ma tegelikult välja näen. Pilt võib teinekord vägagi petlik olla.

Mul on paar sellist tuttavat, kes ei ole vähemalt 2 aastat endast ühtegi sellist pilti üles pannud, kus ei oleks mõnda snapchati ilufiltrit peal ja kus oleks näha terve nende keha. Teate küll neid ülevalt poolt tehtud endleid, kus on näha vaid nägu ja osake kaela, näonahk on särav ja sile, põsed kergelt õhetavad, silmad on veidi suuremad kui tavaliselt ja silmis on kerge helk. Vahel on pea ümber ka liblikad/tähed/lilled. You are fooling no one 😀 Iga kord, kui ma neid pilte näen, ma mõtlen, et vaesekene. Ilmselt ei saanud kuidagi ilusat pilti ja peab liblikatega end ilusaks valetama. Kõlab inetult, ma tean. Ma olengi natukene õel. Ma ise arvan, et ma olen realist. Ma ei käi ja ei kuuluta, et kuule, seda tšikki tead v? Ta on ilmselgelt kole ja paks, miks ta muidu neid filtreid pidevalt kasutab. Ma arutlen oma peas 🙂 Sorri selle eest, aga I can’t stop it!

Tegelikkuses saab ilma nende filtriteta ka oma kehaga nii mängida (mitte erootiliselt – keep your dirty thoughts to yourself 😀 ), et sa tunduksid peenem.

Toon mõned näited.

Vasakul pildil ma kummardun ette, lükates nii oma kõige suurema kehaosa – oma tagumiku – kaamerast eemale.

Paremal pildil ma seisan nii, et niuded on kergelt ettepoole punnis. Näete vahet, jah?

Nipp – tahad peenem tunduda – kummardu kaamera poole!

Järgmine näide:

Vasakul on jalg kõverdatud, paremal ei ole. Paremal pildil jääb mulje, nagu mul oleks mega jämedad jalad ja ripp-tagumik.

Nipp – tea oma nurki! Lisaks tekitab käte tõstmine sulle automaatselt peenema keskkoha.

Veel üks näide lihtsalt hästi ja halvasti välja kukkunud piltidest. Ühel ma tundun 124-kilone, teisel olen hot mama.

Pildil kõht sisse, tiss ette. Pepu ka võimalikult taha 😉
Vahe on mässiv.

Ma ei teagi nüüd, mis minu “tahan suunamudija olla” unistusest saab. Ma tegelikult väga tahaksin kuidagi maailma paremaks muuta. Kuna minu haare ei ole aga väga lai ja ma ei ulatu väga kaugele, siis alustaksin väikestest asjadest. Üks minu blogimise ja postituste eesmärk on tekitada jälgijates tahet end liigutada. Ükskõik kuidas, ükskõik kus, peaasi, et inimestel tekiks tunne, et mis ma siin ikka niisama passin – teeks midagi.
Mulle tundub, et paljud trenni-, spordi-, kaalulangetusblogid kipuvad minema natukene äärmustesse. Igapäevased treeningud, toitumiskavad, food prep’id, rekordid, jooksukavad jne jne. See nimekiri on juba minugi jaoks veidi much, mis siis veel inimesele, kes alles alustab oma aktiivset eluviisi.

I have a dream! 

Okei, okei – tõmbame veits tooni alla.

Mina tahaksin, et inimesed õpiksid nautima trenni ja aktiivset eluviisi. Et see ei oleks tüütu ja kurnav kohustus. Seda trennirõõmu ei saavutata aga siis, kui alustatakse kohe intensiivselt ja tõmmatakse end esimese kuu ajaga rihmaks. Teate küll neid “iga päev jooksen 5 km ja käin nädalas 5 korda jõusaalis ja olen iga päev 700 kcal defitsiidis” inimesi.

Lisaks tahaksin ma, et mitte keegi ei peaks kartma jõusaali ja/või rühmatrenni. Ma mäletan, kuidas mina esimest korda spordiklubisse sisse astusin. Ma ei osanud kusagile minna, ei teadnud, mida kaasa võtta, mida küsida, kust küsida. Oleks ma natukene nõrgema iseloomuga, siis ma polekski läinud. Ma tahaksin, et jõusaali minek oleks alustajatele võimalikult mõnus. Et nad julgeks ja tahaks minna ja end liigutada.

Ma loodan läbi oma potituste motiveerida inimesi. Täiesti siiralt. Ma tahaks, et need, kes tahavad päriselt ka oma elustiili aktiivsemaks muuta, julgeksid ja saaksid seda teha kerge vaevaga.

Ei pea iga päev trenni tegema. Ei pea nälgima. Ei pea maksma suuri summasid spordiklubidele või treeneritele. Ei pea ostma 100+ eurot maksvaid tosse/retuuse/varustust.

Alustuseks hakake lihtsalt liigutama. Minge jalutage pikem tiir. Otsige oma kodu lähedal mõni sobiva pikkusega matkarada ja läbige see. Minge kepikõnni üritustele. Tehke omas kodus kasvõi üks 20-minutiline Youtube’i trenn.
Kui kõike teha rõõmuga ja oma soovil ja tempos, siis tekib ajaga vajadus üha suurema koormuse ja uute väljakutsete järele. Nii tekibki sisemine motivatsioon. Ja kui see on juba olemas, siis ei ole sellest enam nii naljalt võimalik lahti saada.

Mina olen oma vormi saavutanud tehes 3 korda nädalas mõõdukat trenni, eelistades pigem tervislikku toitu, kuid süües kooke, pirukaid ja šokolaadi. Rühmatrennis olen käinud täpselt 2 korda – ei iial enam. Toitumiskava ma ei järgi, treeningkava ka mitte. Mu trenniriided on 98% ulatuses Aliexpressist ja hinnaga kuni 11 eurot. Tossud on ainsad, mille eest olen ma välja käinud rohkem, kui 30 €.

Alustage vaikselt, aga alustage! Järjepidevus on võtmeks 😉

Lisan siia lõppu ka pildid enda alguspunktist. Noh, et teid ikka natukene veel motiveerida.

Võtke heaks! 🙂

 

One thought on “Influencer ehk mõjuisik ehk suunamudija?

  1. Uhhhh… mulle muidu väga see blogi meeldib (andsin sulle ka oma hääle), ja ma tean, et ma kõlan natuke nagu kuri pensionär, aga nii väga tahaks, et kõik need Eesti suunamudijad vähemasti üritaksid kasutada enam-vähem normaalset eesti keelt. Rõhk nii sõnal ‘üritama’ kui ka ‘enam-vähem’, sest kui aeg-ajalt midagi sisse lipsab või ongi mingi raskesti tõlgitav termin, elab üle. Blogi pole / ei peagi olema mingi elitaarne kõrgkirjandus, aga kui seda eesti-inglise segakeelt oleks vähem, oleks seda blogi veelgi mõnusam lugeda ja lasta end innustada 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s