See on nüüd see Eesti Blogiauhinnad 2019 postitus

IMG_3424.jpg

Et mu lugejatele tekitada natukene paremat ettekujutust sellest, kuidas ma tänase olukorrani jõudnud olen, panen kirja ka väikese eelloo.

Ma hakkasin blogimisega tegelema 2015. aasta märtsis, tol aastal ma end blogiauhindadele üles ei andnud, kuna blogi oli vaid paar kuud vana, kui hääletamine algas. Ei julgenud. Mäletan, kuidas ma kadedusega vaatasin meediasse ilmuvaid pilte uhketest blogijatest auhinnagalal. Unistasin, et ühel aastal lähen mina ka ja olen ilus ja lasen ennast pildistada. Hahahahahaaa 🙂 Unistused.

2016. aastal olin kategoorias Tervise- ja kaalulangetusblogid, kus ma jäin kuuendaks. Esikolmik olid üpris muljetavaldavad ka, seega I didn’t mind.

Screenshot_2019-06-17 EBA 2016 tulemused
Tulemused siit: https://blogiauhinnad.ee/voitjad/

2017. aastal oli mu blogi juba hoo sisse saanud ja läksin blogiauhindadele üpris kõrgete ootustega. Jäin neljandaks.

Screenshot_2019-06-17 EestiBlogiauhinnad2017tulemused pdf

2018. aastal jäin taaskord neljandaks ja minu ja kolmanda koha häältearvu vahel oli päris suur kuristik.

Screenshot_2019-06-17 EBA VÕITJAD 2018 - EBA-VÕITJAD-2018-Leht1-1 pdf
2018. aasta tulemused – 4. koht

Pidev esikolmikust välja jäämine ei meeldi mulle, ma olen oma loomult edev inimene ja ma tahan ka midagi võita.

Mulle on silma jäänud, kuidas blogijad tihtipeale kirjutavad, et nende jaoks ei olegi see lugejate arv oluline, vaid kui juba üks inimene saab nende blogist hea emotsiooni või mingi uue mõtte, siis see on kogu tasu, mida nad vajavad. Amm, noh, jah. 😀 Good for you. Ma lähen siinkohal sujuvalt edasi 😀 😀

Mina tahan võita! Mulle meeldib tähelepanu, noh – hea tähelepanu.

Kui ma sattusin oma parimal sõbrannal külas olles ta abikaasaga blogiauhindade teemal vestlema, siis ma tunnistasin ka, et veits sakib see igavene neljas olemine. Tahaks kordki esikolmikusse jõuda.

Rohkem ei olnudki vaja kiunu ajada. Sõbranna mees, kes on muide ka minu kolleeg, lõi oma Facebooki seinal lahti “Mariliis esimeseks” kampaania. Ma ise päris esimeseks tulla ei lootnud, aga kampaaniaga olin igati nõus – Mariliis presidendiks, eks. Enda blogis jagasin ka paar korda üleskutset, et hääletage nüüd. Sel aastal oli aga suureks erandiks see, et ma jagasin hääletuse infot ka oma isiklikul Facebooki seinal, ja lausa mitu korda. Sõber Alvar (tšau, Allu) jagas ka kahel korral oma seinal.

Näitan siinkohal ette ka kõnealused postitused kolleegi seinal, et saaksite aimu mu kampaania “ulatusest” :D:

postitus 1.png
Screenid sõbra Facebook’ist
postitus
Screen sõbra Facebook’ist

 

Ega tegelikult pealtnäha mingit suurt liiklust mu blogis lahti ei läinud, kui aus olla. Natukene külastatavus tõusis, kuid muud ei miskit. Alvari esimene Facebooki postitus sai vaid 8 like’i (jah, üks neist oli mu ema) ja 19 kommentaari. Osad kommentaarid olid teemal “ma ei viitsi klikkida nii palju”. Seega arusaadavatel põhjustel ma mingit üüratut häältearvu ei oodanud, kuid abiks ikka.
Kuna kartsin, et ainult Alvarile ma lootma jääda ei saa, siis tegin ma ise ka tuttavate seas väikest “hei, hääletasid juba või?” kampaaniat. Te ilmselt mõistate, kui ebameeldiv selline häältenurumine ühe eestlase jaoks on. See on nagu need telefonimüüjad – mulle tundub, et mõlemal osapoolel on maksimaalselt ebamugav.

Aga noh, esikoht nõuab ohvreid. Sedapuhku oli selleks ohvriks killuke minu väärikust.

Ja siin see Ise Oled Paks blogi esimese valimiskampaania tulemus siis ongi – damtadaaaaaa!

2019. aasta tulemused – 1. koht!!!!!

Screenshot_2019-06-17 EBA2019 kõik tulemused – #EBA2019

Häälte arvu näete, jah? Selline nurumine ikka viib tulemusteni, ma ütlen teile. Ma kavatsen kindlasti uuel aastal vähemalt samasuguse kampaaniaga lagedale tulla. Edevus on selle nimi, kallid poisid ja tüdrukud. Ja mul ei ole selle pärast isegi häbi. Kõik, kes sel aastal “üldse väga ei maininudki” hääletamist, äkki saavad siit innustust. Teinekord ikka tasub ära see meelde tuletamine.

Enamik selliseid üritusi on nö “populaarsusvõistlused”. Ka sponsoreid huvitab ju eelkõige see, kui mitmete silmapaarideni sinu postitused jõuavad, mitte see, kui hingestatult üks või teine lugeja su teksti loeb.

Aga häälte arv häälte arvuks. Räägime Eesti Blogiauhindade galast ka.

Kui ma juuni alguses EBA korraldajatelt igavesti vinge sisuga kirja sain, et ma olen üks võitjatest, olin ma siiralt väga õnnelik. Üllatunud ei olnud, kuna need mammut-trenniblogijad ju sel aastal ei osalenud ( Paljas Porgand, Kaisa Abner ja Fitloora). Tõenäosus esikolmikusse tulla oli selle võrra suurem. Olgem ausad, kui eelmainitud blogijad oleksid meie kategoorias kandideerinud, ei oleks keegi meist kolmest sinna esikolmikusse jõudnud.

Aga ma ei kavatse negatiivsetele asjadele mõelda, sest ma ju ikkagi VÕITSIN. Ma ei lase kellelgi selle tähtsust minu jaoks vähendada, isegi mitte endal.

Ma olen alates 2016. aastast igal aastal eeskujulikult EBA galal kohal käinud ja ma ei kavatsenud ka sel aastal ilma jääda. Siinkohal mängib taaskord rolli see blogija edevus. Regiina kirjutaski mulle ühel hetkel just sel põhjusel. Nimelt ka tema sai kirja, et on esikolmikus, aga ta ei saanud auhinnale järele minna, kuna ta oli Otepääl Ironmanil võistlemas. Palus, et mina tema auhinna ka vastu võtaksin. Olin nõus.
Siis aga kirjutas mulle ka teine trenniblogija – Margit, kes palus mul enda auhind ka vastu võtta, kuna tema oli seda sama Ironmani võistlust pildistamas tol päeval.

Sel aastal olid korraldajad teada andnud, et kõik kolm esimest saavad auhinnad ja kutsutakse lavale. Teate, kui ma mõtlesin sellele, kuidas ma kolm korda seal lava ees erinevatel auhindadel järel käin, siis tundus see maru nõme. Vähemalt minu peas küll. Et nagu…keegi ei saa aru, et millise blogi eest mina siis selle auhinna sain. Või äkki ma ei olegi blogija, vaid ihtsalt võtan vastu need auhinnad ja annan hiljem üle. “Kes see tšikk on? Miks ta seal laval koguaeg käib?”

Oeh. Ühesõnaga, ma ei tahtnud seda tegelikult teha. Kuna neil ei olnud aga kelleltki teiselt paluda, siis paratamatult jäin nõusse. Mõtlesin, et kannatan selle piinliku olukorra ära kõigi trenni- ja spordiblogijate nimel. Chill, I got this. 

Iga-aastast “appi, mida küll selga panna” paanikat sel aastal ei tulnud. Mitte, et mul oleks olnud kohe selge, mida ma selga panen. Oh ei. Mul lihtsalt ei olnud sel aastal aega sellega tegeleda. Kuna mul õnneks on juulis mehe venna pulma minek, siis ma olin Sarapuu kirbukast selle tarbeks ühe kleidi endale soetanud. Ilus kollane. Otsustasin, et kollane on piisavalt bright, et shine’ida ja selle ma panengi. Ega mul ei oleks olnudki mahti kusagile põhjalikult šoppama minna.

4CBC0BAB-8C57-40F0-BCBB-C4D676E65D4D.jpg

Auhindade galale läksime me esialgu kogu perega. Kuna ma sel aastal pidin täitsa päriselt ka ühe auhinna saama, siis tahtsid nemad ka näha, et mida see EBA endast kujutab. Paraku on mu väiksem laps üpris elava loomuga, siis me mehega lihtsalt enamuse ajast jooksime tal järel, kui ta tuvisid taga ajas või kõige otsa ronida üritas. Kuna olukord hakkas igasugustest glamuuri-piiridest väljuma, siis ma saatsin nad kuskil tund peale saabumist koju tagasi. Aitab. Mul ei olnud selleks tuju. See pidi olema minu päev ja ma ei kavatsenud minna lavale higise ja määrdunud kleidiga #siukeneprintsessnoh 🙂 .

Ega neid lapsi seal väga sõbralike pilkudega ei saadetud. Eks nad olid ilmselt veidi häirivad. Või noh, see väiksem vähemalt. Ega midagi. Saavad suuremaks ja tulevad uuesti.

81A6127D-6142-48EF-B3A1-2B33C0D90E97

Ahjaa, mõtlesime ka, et kuna terve pere end ikkagi üles lõi, siis laseme endast ilusa pildi ka teha. Sissepääsu juures oli kohe suur Napsie fotosein, hakkasime sisenedes sinna ette end sättima, sest fotograaf oli seal enne just mingeid näitsikuid pildistanud ja seisis sealsamas. Kui meie aga sinna jõudsime, siis ta korraks mõõtis meid küsiva pilguga ja siis kõndis minema. Me jäime terve perega sinna suhteliselt tummalt seisma. Ütlesin, et okei, ju siis ei tehta kõigist pilti, lähme ära, piinlik on. Oli tõesti piinlik. Päriselt. Me ju ekstra kogusime end sinna kokku ja sättisime, ma üritasin laste tuju üleval hoida, et rõõmsa pildi saaks…… Nothing…….Piinlik. Siiani sellele mõeldes on piinlik. 

Järgmisel aastal äkki see pildistamise asi veidi arusaadavamaks teha. Et kellel on õigus endast pilti tahta. Või panna hoiatus, et oma lapsed jätke koju.

Aga okei. Lapsed ära saadetud sai emme melu nautima hakata. Mul on üks püsilugeja, kellega ma oma esimesel EBA galal tuttavaks sain (hei, Katrin – musikalli!). Õnneks oli tema juba kohal ja tuli minuga lobisema. Meet-and-greetile me ei läinud, kuulasime seina tagant, nautisime istmetele paigutatud snäkke ja lürpisime Borjomi ja joogijogurtit.

D1C11CBA-ABF8-4D5D-B618-62B72DCA9327.jpg

Toitlustuse osa oli minu jaoks seekord väga hästi välja kukkunud. Ei olnud liiga palju nänni, samas oli valik piisav. Kõik snäkid olid ka sellised, mida oli mugav näppudega süüa. Great job!

IMG_7777_filtered-1024x683Anton_Klink.jpg

Mingi hetk liitus meiega ka Laura ,keda ma juba sada aastat näinud ei olnud. Ta tuli täiesti ettehoiatamata kohale, salaja, nagu ta ise ütles. Ma suutsin ta ikkagi ka ühele pildile jäädvustada 🙂

IMG_3133.JPG
Mu kõige suurem konkurent, aga ometigi nii tore inimene

Kui kell sai nii palju, et auhindade jagamine pidi kohe algama, siis sättisime end lava poole. Võitjatel soovitati istuda esimestes ridades, et oleks mugav lavale auhinnale järele minna. Esiread olid aga kõik juba hõivatud. Sättisime Lauraga end kusagile suhteliselt kõrgele, aga äärde. Ma ju teadsin, et ma pean igal juhul lavale minema, ääres istudes ei pea vähemalt sajast inimesest mööda nügima – “vabandust, vabandust, vabandust, aitäh, vabandust, vabandust, vabandust, oih, aitäh, vabandust”. Väikese põiega kinoskäijad saavad aru küll, mida ma silmas pean 😉

IMG_8528_filtered-1024x683Anton Klink.jpg
Foto: Anton Klink

 

Kui esimene kategooria välja hõigati ja ma nägin, kuidas neid auhindu täpsemalt üle antakse, siis ma ausalt pidin miniinfarkti saama. Ma niigi pablasin seda kolme auhinna vastuvõtmist, aga olukord paistis olevat oodatust hullem. Kogu esikolmik hõigati välja ja kutsuti lavale, alles seal avaldati, kes millise koha sai. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma seal üksi seisan ja teiste nimesid kuulan ja siis kolma korda samasuguseid kingikotte vastu võtan. Pärast nagunii ei mäletagi, mis koha ma ise sain või teised said või mis värk üldse on. Oeh. Nagu mingi töll seal 😀 Jeebus noh.

Kui meie kategooria aeg kätte jõudis, siis kuulutati välja esikolmik – Margit, Mariliis ja Regiina. Järjestust ei mäleta, huvilised saavad Õhtulehe videost järele vaadata. Sättisin ennast siis lava suunas, liblikad kõhus tegid korralikku trianglit.

Vahemärkus: Pean tunnistama, et ma olin sel korral oma välimusega isegi nii rahul, et ma ei tundunud endale isegi videos imelik ega paks või midagi. Teate ju küll, et kaamera lisab 197 kilo. So – jei! 

Kui ma lavale jõudsin, siis ma niimoodi suunurgast mainisin Mari-Leenule, et ma muide olen siin üksi. Ta oli aga nii rõõmus ja tore seal lava peal, ütles, et ta teab ja muudkui naeratas laialt. Mul oli nagu, et okei, fain. Tekitas sellise tunde, et tal on lausa hea meel, et ma seal olen. Aitäh selle eest. Ausalt. Rahustas närvi kohe maha.

Lavale jõudes nägin ma ka seda Valio suurt võiduplakatit ja neid kolme auhinnakotti. Need olid ikka suht üüratud. Ja tundusid rasked.

07DEF9DA-3CC3-43B0-8EE3-96BF47055A81-5504-0000026C68427609.jpg
Foto: Anton Klink
3C9255F0-8396-4C72-951B-C3A692C2D668-5504-0000026C4D75B475.jpg
Foto: Anton Klink

Hääl kõlaritest lausus, et palju õnne, sa saad need kõik auhinnad endaga kaasa võtta. Ja ka selle suure plakati, sest esikoht selles kategoorias kuulub just sinule.

Ma olin nagu, what!? Vaatasin Mari-Leenule küsivalt otsa. Olin suht segauses korraks. Ja siis hakkasin lampi värisema. Mitte hirmust, vaid elevusest vist.

yyozazvw.5qk
Foto: Õhtuleht
g3jv5i1l.scl.jpg
Foto: Õhtuleht
DB510026-95A9-4F2E-921D-D16C86267B1A-5504-0000026C9F0346B5.jpg
Foto: Anton Klink

Võtsin auhinnad vastu ja ütlesin mikrofoni paar sõnagi. Ka see osa iseenesest ei olnud üldse hirmus. Võrdlemisi soe publikum oli, naeris isegi mu kohmakate “ma üritan naljakas olla, kannatage ära” naljade üle 🙂 Aitäh, ausalt. Kõik, kes te vähegi muigasite või mõmisesite naerda – teadke, et see tegi mu enesetunde niiiiiiii heaks.

0zqhwdjj.ir0
Foto: Õhtuleht

Napilt vinnasin end treppidest üles oma istekohale, hunnik Alma logoga kotte ja suur Valio plakat näpus. Olin nii tänulik, nii rõõmus. Ei osanud kuidagi ära olla.

ggawbwnf.gin.jpg
Foto: Õhtuleht

Palju on kriitikat saanud Meelise kõne auhinnatseremoonia lõpus. Mina ei näe seal aga midagi imelikku, et minevikus kedagi kritiseerinud inimene tõstatab sallivuse teema. Nii see ju peakski olema. Me ju tahamegi, et need, kes on teistele liiga teinud, sellest aru saaksid ja midagi selle muutmiseks ette võtaksid. Palun väga – seda Meelis ju tegigi. Kuniks me pole nende poolt vastupidist käitumist täheldanud, on igati alust arvata, et nad on oma vigadest õppinud ja ei poolda blogijate omavahelist vaenutsemist ja asjatut kriitikat. Äkki Meelis seetõttu oligi just see õige inimene sellistel teemadel sõna võtma. Think about that!

Ma ise kogu ürituse vältel väga aktiivselt teistele blogijatele tere ütlema ei läinud. Ei teagi miks. Ilmselt oleks seda tulnud teha alguses, aga siis oli mu pere ka minuga ja ma lihtsalt ei saanud mahti. Hiljem oli aga juba auhindade jagamine ja peale seda olin oma koormaga suhteliselt liikumatu. Väga kahju. Ma igal aastal mõtlen, et ma oleks pidanud rohkem sotsialiseeruma.

Õnneks sain ma siiski veidi lobiseda ja isegi pilti teha Annega, kelle tegemisi olen ma juba pikalt Instagrami vahendusel jälginud. Tema võitis kasulike blogide kategoorias uhke kolmanda koha. Palju õnne, kaunitar!

A98F43F1-6AA1-4C67-AC02-574D66AD5E1C
Foto: Ketryn Kustasson

Meiega tuli täitsa ise ja omal algatusel vestlema ka Anett blogist Jummel Juurikas. Väga muhe inimene, selline oma. Ma katsun järgmisel aastal ise selle julge sammu teha ja jutustama tulla.

Enne seda, kui rahvas täitsa laiali läks, tehti võitjatest ka üks ühispilt. Ma tahtsin sinna kohe oma suure Valio plakatiga kohale minna. Noh, et eeskujuliku blogijana ikka peasponsorile reklaami teha. Lisaks oli see mu esimene võit ja ma tegelikult ei teadnud, mida sellega plakatiga tegema peab. Minu kohmekuse ja hakkamasaamatuse üle aga hakati kohe nalja viskama. Nii puutusin ma esimest korda kokku Kristiinaga blogist www.elukaksikutega.eu/. 😉 Väga lahe oli, aitäh, et mu kogenematuse üle nalja tegi. Ma tundsin end kohe omana, päriselt. Ja sa nägid ülimalt armas välja, et sa teaks 😉 #sindonmärgatud

 

901067F5-BE1C-4B01-84E2-50D33F5D7074-5504-0000026BF3ED2877.jpg
Foto: Anton Klink

 

Kokkuvõttes oli igati imeline õhtu. Mari-Leen nägi lausa imeline välja. Korralduse poole pealt jäi mul ainsana kripeldama see pildiseina situatsioon. Raske oli aru saada, kuidas seal see asi käib. Ja lõpus ühispilti ka ei tehtud. Seda, kus kõik blogijad peal oleks olnud.

Muud kriitikat minu poolt ei tule. Suur aitäh korraldajatele. Mari-Leen – sa suutsin oma sooja olemise ja sõbraliku naeratusega teha minu esimese võidukogemuse ja mikrofoni rääkimise nii pingevabaks. Mulle meeldivad situatsioonid, kus ma end lolliks ei tee. Suur aitäh!

Blogijad – te olete väga vinged! Äkki järgmisel aastal oleme me kõik veidi julgemad ja astume teineteisele rohkem ligi. Kasvõi täiesti tundmatule blogijale/pealtvaatajale. Me kõik ilmselt tundsime end seal mingil hetkel natukene kohmetutena. Me oleme aga ju tegelikult kõik toredad ja suhtlemisaldis inimesed – suhelgem!

p.s see käib ka minu enda kohta #jumalamömmolin

 

2 kommentaari “See on nüüd see Eesti Blogiauhinnad 2019 postitus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s