Mitte EBA ja “issand, ma võitsin” postitus

 

Mis teete?

Ma reaalselt lõpetasin just oma teise purgi Borjomi mineraalvett. Elagu tasuta asjad, kui nad on imehead, ämairait?

Also, see on meie pere uus normaalsus –

b90467f4-5357-4e4e-9df7-07241f6a971c

 

Ma tegelikult oleksin tahtnudki alustada Eesti Blogiauhindade postitusega, kuid kuna korralikke pilte veel netis üleval ei ole, siis tuleb leppida ühe lobapostitusega.

Me teeme perega igal aastal EBA ajal Tallinnasse väljasõidu. Rendime üheks ööks korteri kusagil toimumiskoha lähedal ja käime enne üritust perega aega veetmas.
Sel korral ööbisime sellises korteris – LINK. Julgen soovitada küll. Hea asukoht, mugav voodi, kõik olemas, isegi telekanaleid oli päris mitu, seega ka lastel oli enne magamaminekut tegemist #aastalapsevanemad

Balti Jaama turg oli korterist kohe üle tee ja ma pean kahetsusega tunnistama, et Tartus ei ole ühtegi võrdväärset toidukraami šopingukohta. Lisaks toidukraamile on seal ka vana hea riideturg, mitu imelist söögikohta ja erinevad klassikalised teenusepakkujad nagu kingsepp, telefoni parandus ja muu selline. Lisaks asub seal ka MyFitnessi spordiklubi. Ideaalne koht really. Ma ei tea, kuidas ma Tartus nüüd üldse mingit emotsiooni enam šoppamisest saan #firstworldproblems

Me käisime perega seal toidupoes, avaturul maasikaid ja herneid ostmas ning ka söömas. Otsisime tegelikult seda pererestorani Kniks&Kraaps, aga ei suutnud leida. Ausalt. Ma olin lõpuks suht kuri juba ja läksime hoopis Humalakotta. Silt nagu oli, et 2. korrusel on 2 söögikohta, aga no, ei leidnud.
Aga see Humalakoda oli ka väga mõnus söögikoht lastega perele. Ma tellisin rõngassaia avokaado ja suitsulõhega, lapsed jagasid burgerit ja friikaid ja abikaasa hävitas pannukaid.

 

Minu rõngassai oli imeline. Täitis kõhu minu jaoks täitsa parajalt ära, samas ei olnud selline, et ma oleks ägisenud pärast. See burges friikatega oli aga päris toitev, lapsed kahe peale suutsid pool sellest ära süüa 🙂 Aga burger ise oli imehea. Ma sain ka ampsu.

Lastele toodi lauale ootamise ajaks ka värvipliiatsid ja leht erinevate värvimis- ja mõistatamisülesannetega.

Käisime ära ka sellel kuulsal vaaterattal, millest igal pool muudkui räägitakse. Mina olin senimaani kuulnud vaid seda, kuidas see maru kallis on. Paraku siin vastu vaielda ei saa – pilet on kõigile üle 3-aastastele 10 eurot nägu. Me võtsime perepileti ja säästsime 2 eurot 😀 Jei! Perepilet on 28 eurot FYI.

img_3039

 

Ma muide kardan kõrgust ja olin üpris ärevil enne sõitu. Samas ma vaatasin neid tuimi ja emotsioonituid lapsenägusid, mis ratta pealt maha tulid, ja sain sellest veidi julgust juurde. Mõtlesin, et kui 4-aastane ei karda, siis ei saa ju hirmus olla. Right? Riiiiiight?

 

Ma siinkohal kohe ütlen ära, et ma ei ole see kõrguse kartja, kes käib Tivolis erinevatel karusellidel, kiigub rahvakiigel, hüppab langevarjuga vms. Ma olen see, kes päriselt PÄRISELT kardab kõrgust. Kõrgus kuidagi halvab mu ja kui ma lasen sellel õudustundel endast võimust saada, siis ma nutan ja üritan kõigest paaniliselt kinni haarata ja selle külge klammerduda. Noh, nagu kassid enne vanni.

Kõrgusekartjate julgustuseks ütlen nii palju, et need kabiinid on täitsa kinnised ja tunduvad vägagi stabiilsed ja turvalised. Päriselt ka.

Ma võin uhkusega kuulutada, et ma nutsin ainult esimese ringi ajal 😀 Ja mitte väga pikalt. Paar minutit maksimaalselt. Okei, äkki 5. Aga mitte hetkegi rohkem.
See on hästi naljakas, sest ma muidu ei ole nutja. Mõni asi võtab silma märjaks, aga päris nutma ei ole ammu hakanud.
Kui vaateratas meid peale võttis ja vaikselt kõrgust koguma hakkas, oli minuga kõik fine. See kabiin on nii sujuva liikumisega, et ei saa arugi kohe, et liigub. Aga siis ma tegin selle saatusliku vea, et vaatasin alla. Ära iial vaata alla, eks? Haaah! See on esimene asi, mida kõrgustes tehakse. Lihtsalt. Because of reasons. 

Kui ma nägin, kui kõrgel me oleme ja kuidas meie eest kadus vaateratta raam ja me jõudsime kõige tippu…oeh. Paanika! Mulle jõudsid kohale, et ma olen kõige kõrgemal. Kui nüüd midagi juhtub, siis on kindel surm. Või VEEL HULLEM – ma pean mingit redelit mööda sealt kõrgelt alla ronima. Surm tundub lihtsam 😀

Ja nii ma siis nutma hakkasingi. Mitte kõvasti, ikka vaikselt ja omaette. Pisarad jooksid ja lõug värises. Mees sai aru, et ma olen paanikas, lõpuks suurem laps ka. Üritasid mind lohutada, tegid nalja. Aitas.

img_3071

Oli veidi häbi küll, aga ma ei saa sinna midagi parata. Täitsa siiralt. Igatahes, ma elasin selle tiiru kenasti üle. Ja siis me läksime uuele tiirule. Kartsin juba kõige hullemat, kuid ma olin teise tiiru ajal targem ja vaatasin hästi kaugele horisondile. Ei olnud pooltki nii jube. Ratas tegi kokku 4 tiiru ja ma suutsin lõpuni välja rahulikuks jääda. Kui see kerge endast väljumine kõrvale jätta 😀 Ma olin väga vapper! 😀 Hurraaa!

 

 

 

 

a003c238-456d-4a69-b076-66fe85bc20f1-1

 

2 kommentaari “Mitte EBA ja “issand, ma võitsin” postitus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s