No, tegelt ju tahaks rattaga sõita…

Ma hakkasin 2015. aasta varakevadest jalgrattaga tööl käima. Vanad lugejad ilmselt mäletavad mu tolleaegset kasuisa käest saadud vana jalgratast, kellele ma hellitavalt Lembit nimeks panin. Lemps teenis mind hästi kuskil pool aastat, siis ta lagunes lihtsalt laiali.

Ma for real sõitsin rattaga tööle iga jumalama päev. Erandiks olid tegelikult need päevad, mil hommikul vara juba vihma lahistas. Siis ma läksin jala #makeaneffort

Igatahes, kuskil sügise alguses ma suutsin Lembitu ribadeks sõita.  Tulin rahumeeli, mitte väga paks olles, rattaga töölt koju, sõtkusin parasjagu just üle Sõpruse silla (dear Lord, have mercy  – see sild), kui äkitselt üks tagaratast kinni hoidev raamiosa ( ma ei ole ratta-kõnes väga sorav) lihtsalt ära murdus. Tagumine ratas vajus minu raskuse all kõveraks ja blokeeris igasuguse edasiliikumise. Plõks ja ma olingi oma katkise rattaga keset Sõpruse silda sõidutee ääres keset jalgrattateed. Vinnasin ratta üle kõnnitee ääre (see on jõhkralt kõrge seal, puusani umbes) ja lohistasin hinge heitnud Lembitu enda kõrval koju.

Rattaga ma tol aastal enam ei sõitnud, hakkasin jala tööle käima. Õnneks oli meie kontor tol ajal mu kodule üpris lähedal ning tööle kõndisin vaid kuskil 20 minutit. Siis tuli aga juba talv ja rattaga ei oleks libedaga nagunii sõita julgenud. Uuel kevadel ostsin endale oma päris esimese uue ratta. Ma ei ole varem kunagi uut ratast omanud, uhke tunne oli.

20160329_123454.jpg
märts 2016

Rattaga olen ma seega päris palju liikunud, aga nüüd viimased paar aastat on asi veidi unarusse jäänud. Kõigepealt jäi ratas kevadel keldrisse seetõttu, et Loviisa oli veel väga pisikene. Esimene kevad peale rasedust oli Loviisa 5-kuune, teda veel rattatooli panna ei saanud, seega üks aasta jäi täiesti rattasõiduta. 2018. aasta kevadel ostsin ma aga Loviisale rattatooli ja hakkasin uuesti linnas rattaga liiklema.

Rattatooli valik oli ka omaette projekt. Milline tool on mugav lapsele, turvaline, pika kasutusajaga ja piisavalt soodsa hinnaga, et ma jõuaks seda osta? Tänase seisuga võib öelda, et need mugavused, millele ma nii palju rõhku panin alguses (seljatoe kalde muutmine, igasugused võimalused kõike reguleerida, kiivrilohk seljatoes) ei ole ennast väga õigustanud. Loviisa on rattasõidu ajal ärkvel, vaid ühe korra on ta rattatoolis magama jäänud. See tähendab seda, et ta tegelikult ei taha poollamavas asendis olla, ta muidu ei näe nii hästi. Samuti ei ole oluline see kiivrilohk, kuna ta enamasti uudistab mõlemale poole vaadata ja ei toeta pead seljatoele.

Samuti ei ole realiseerinud tolleaegsed hirmud, et lapsele ei meeldi või et ta kardab seal istuda ja et ma nagunii väga ei käi temaga sõitmas, sest see on tüütu. Käime, ei ole tüütu, laps ei karda, lausa naudib sõitu.

Seda peab küll tunnistama, et rattaga sõitmine ülesmäge või pikemat maad on võrdlemisi väsitav.  Mu linnaratas on vaid 3-käiguline ja kaalub triljon-mustmiljon kilo ja kui laps ka peal on, siis on ta veel kuskil 19 kg raskem (tool ca 5 kg, laps 14 kg). Seega sillad ja igasugused tõusud ei ole mu lemmikud, aga saame hakkama. Sporti ma rattaga muide tegemas ei käi, ratas on meie peres pelgalt transpordivahend.

20180408_12122320180416_17535920180408_132634

Sel kevadel mõtlesin ka, et ma hakkan täiega rattaga tööl käima. Saab rasvu põletada ja keskkonda säästa.

Reaalsus on aga see, et ma käin 100% ainult autoga tööl.

Miks?

Here goes.

Ma pean oma lapse kõige varem kella 7.45-ks hoidu viima (hoid avatakse 7.45) ja ise kella 8-00-ks tööle jõudma. Mu töökoht asub mu elukohast ja lastehoiust aga üpris kaugel. Suhteliselt teisel pool linna. Tartlastele selgituseks – ma elan Eedeni juures, töökoht on Aardla Selveri juures. See tähendab seda, et ma juba ajaliselt ei jõuaks rattaga õigeks ajaks tööle. Kas mu tööandja on nii range, et hilineda ei või? Ikka võib, kuid sellisel juhul oleks viisakas ka kauemaks tööle jääda, mida ma jälle teha ei saa, kuna hoid pannakse 17.45 kinni ja juba 17.20 lapsele järele minnes (autoga) on minu laps üks viimaseid kogu majas. Ma eelistaksin siiski hea lapsevanem olla 😀

Okei. See tegelikult ei ole kõige hullem mure. Üks suur osa minu murest on hoopis see, et Annelinnast Aardla Selveri juurde ei vii ühtki rattateed. Sinna ei vii isegi täielikult ühtegi kõnniteed, kui nüüd aus olla. Minnes läbi linna, jah, aga läbi linna teeksin ma esiteks üpris suure ringi, teiseks on linnas hommikuse tipptunni ajal liiklus hullumaja. Kõigele lisaks peaksin ma siis kuskil kilomeeter ülesmäge sõitma, sest ma peaksin Riia mäest üles saama.
Minu teekond rattaga tööle peaks kulgema läbi Karlova linnosa osaliselt kitsa sõidutee ääres, osaliselt ülikitsal kõnniteel. Sinna vahele jääks lisaks üks suur sild, mis tähendab mega higistamist.

Selle higistamise kohapealt – teekond hoiust tööle on kuskil 4 km pikk, aga sinna vahepeale jääb mitu tõusu, mistõttu olen ma tööle jõudes ilmselgelt rämedalt higine. Ma peaksin vahetusriided kaasa võtma, tööle jõudes ennast WC kraanikausis puhtaks lobistama ja ilmselt ka oma juukseid kammima või sättima. See tundub väga palju tööd selleks, et tööle jõuda.

P.S. panin ka Google Maps’i oma teekonna kodust tööle sisse ja jalgratta teekonna valikut ei olegi, sest jalgrattaga sinna ei saa 😀 😀 😀 nii ütleb Google. Ausalt!

Okei, ja kui ma elangi kõik need eelnimetatud ebameeldivused üle, ületan end , võtan kätte ja kõik see muu, siis olen ma ikka autojuhtide silmis see “kuradi rattur”, kes trügib nende territooriumile. Sest noh, sõidutee on ju ikkagi autodele. Ja kõnniteel ka sõita ei tohi, sest see on jalakäijatele ohtlik. Need ratturid on lihtsalt nii isekad ja ohtlikud. Tuleks maamunalt ära kaotada.

Sorry, noh. Okei. Jah, ratturid teevad veidraid asju liikluses, olen isegi näinud. Aga teate? Ma olen näinud ka VÄGA PALJU autojuhte, kes teevad liikluses veidraid asju. Ei tee nalja, päriselt olen.

Mina olen liikluses olnud jalakäija, ratturi ja autojuhi rollis. Ma mõistan osaliselt kõiki osapooli. Tegelikkuses on nii, et kui me kõik suhtume teistesse liiklejatesse austusega, siis on kõik hästi. Autojuhid ei ole kõige tähtsamad liiklejad, keskkonna seisukohalt võttes on nad ju kõige hullemad. Vähem autosid linnadesse! #mariliispresidendiks

Autojuht peaks aru saama, et ratturil on oluliselt raskem liikluses osaleda. Ta on väiksem, õrnem, aeglasem, samas ei ole tal võimalik alati turvaliselt kõnniteel või jalgrattateel sõita, kuna seda lihtsalt ei ole. Võtke hoog maha, sõitke vaikselt mööda. Mis teil elus saamata jääb, kui te peate ratturist aeglaselt mööda sõitma?
Rattur võib olla väsinud ja aeglane, kuna tema peab oma enda kondiauruga edasi jõudma. Äkki on suur tuul? Äkki sajab vihma? Mõtle, kui vastik temal seal ratta peal on. Sa autos ei tunne seda nii, nagu tunneb seda rattur. Mõtle natukene kaugemale oma egost ja ole mõistvam.

Jalakäijatega on nii, et ma saan väikese lapse emana väga hästi aru, mida mõeldakse selle all, et ratturid kihutavad kõnniteedel. Jah, see on päris hirmus. Ma olen nõus sellega, et kõnniteedel rattaga kihutada ei tohi. Jalakäija läheduses tuleks liikuda jalakäija kiirusel. Ma ise teen nii. Siis ma saan kiiresti pidama ka siis, kui laps peaks ootamatult ette hüppama.
Samas on ka jalakäijatele ju asi tehtud turvalisemaks sellega, et on rajatud kergliiklusteed, kus jalgratturitele mõeldud rida on selge piirjoonega eraldatud jalakäijate omast. Ma saan aru, et vahel ununeb, mul endal ka ununeb ja jalutan tuimalt keset teed, aga saage siis jalgratturitest ka aru. Me üritame ka eksisteerida. Ja kui me ei saa eksisteerida ekstra meile mõeldud teepoolel, siis kus veel? Kus me peaksime siis liiklema?

Ma tunnen, et jalgratturitega ollakse Eestis natukene liiga karmid. Just kaasliiklejate poolt. Mujal maailmas on jalgratturid tänavatel täiesti tavapärane nähtus, meil on jalgratturitest tehtud see tänavatel liiklejate suurim nuhtlus. Jeebus, noh. Palun vabandust, et ma tahan keskkonnasäästlikult liigelda.

Ma natukene kaifin seda, et teatud kohtades on autoga liiklemine keerukamaks tehtud. Näiteks Tartu kesklinn on selline piirkond, kus tasuta parkida ei saa, seega ei ole sinna ka mõtet oma mootorsõidukiga trügida. Kesklinnas on seetõttu ka rattaga liiklejaid väga palju ja kooli nädalavahetustel ma ainult rattaga liiklengi. Mul ei ole mitte mingit motivatsiooni hakata äripäeval endale kesklinna parkimiskohta otsima. Autoga võtab kooli jõudmine mu meelest kauem aega kah, kuna parkimist peab tükk aega otsima, enamasti saab parkima Ülikoolist suht kaugele. Siis tuleb veel kõndida mitu minutit. Rattaga saab kiiremini ja lähemale.

Kaugelt tulijatest on mul muidugi natukene kahju. Näiteks mu oma õde sõidab iga hommik 10 kilomeetrit Tartusse tööle, enne viib veel lapse ka hoidu. Ei ole mõeldav, et ta igal hommikul rattaga tuleb. Ta ise muide isegi viitsiks, aga see lapse nii varakult äratamine ja õigeaegselt tööle jõudmine…kellel seda stressi vaja on. Seda on niigi küllalt. Lisaks need päevad, mil sajab või külmaks läheb. ise veel kannatad ära, aga lapsega on muret rohkem.

Kas mu lugejatest on keegi, kes vapralt oma lapse igal hommikul rattaga hoidu viib ja siis ise rõõmsalt tööle sõidab? Kui jah, siis kuidas hakkama saad?

Suvi on tulekul ja ma kangesti tahaks Leidaga jälle rohkem sina peale saada, aga ma nii kardan seda, et ma tekitan endale, lapsele ja tööandjale asjatut stressi. Oleks see töökoht lähemal. Viiks sinna mingi mõistlik otsetee.

Nnnggmnnhh! Nii palju muresid, mitte ühtegi lahendust.

532E1248-5147-4DCB-9DDD-A8A5C2C4980C

10 kommentaari “No, tegelt ju tahaks rattaga sõita…

  1. Ma vuran hommikul rattaga tööle ja abikaasa viib lapsed autoga (laste jalgrattad pagassis) lasteaeda ja ma sõidan pärast tööd lasteaiast läbi ja siis lastega koos koju. Mõnus kvaliteetaeg. Viiene sõidab ise ja kahene rattatoolis mul. Kokku tööle 8-9km ja lasteaiast koju 4 km

    Liked by 1 person

  2. Tööle lähemale kolida? Lastehoidu vahetada? Tööd vahetada? Oled neid kõiki ilmselt sekundi vähemalt kaalunud oma peas 😃

    PS. Ma loodan, et nüüd, kus Tartus on rattaringlus, siis autokasutus linlastel veidigi väheneb 🤗

    Liked by 1 person

  3. Mu abikaasa käib graafiku alusel tööl ja alustab tööpäeva juba kell 7.30, seega ei saa paraku jah. Tal on nädala sees vahest vaba, neil päevil viib ise enamasti. Vahel ta tahab magada ja ei ärka nii vara ja ma mõistan teda 🙂 ka mulle on uni armas.
    Üle nädala paaril päeval ta viib ise.

    Meeldib

  4. Mina käin rattaga nüüd alates 6.maist tööle Taskusse ja last hoidu Kunstipõnnid ning sealt koju, pärast töökoha vahetamist. Meile marsruut sobib, sest ega lähemal polegi eesti keelset lasteaeda ning lähim, kuhu võiks panna jääb täitsa vales suunas ja oleks ekstra sõit. Ja teades last, siis see oleks päris suur stressi allikas kui peaks oma harjumuspärasest keskkonnast lahkuma. Sain isegi aia koha pakkumise,aga siis oligi kaalukausis “lapse tööpäeva pikkus”. Olgem ausad lasteaia laste päeva on maru pikad ja suvel ei saa 3 kuud puhata, sest emmed-issid peavad ikka tööl käima. Oeh ei jõua ära oodata kui kooli aeg algab. 🙂 Poeg hakkas rattaga ise kooli ja sealt koju käima juba 3 nädalat pärast 1.klassi minemist.
    Eelmisel suvel käisin ka Vahi külla hommikuti tööle 7:20 pidin kindlasti teele asuma, et parajalt vara jõuda, samas üsna tempokalt sõites, et riided vahetada ja 8:00 juba tööd tegema asuda. Siis mees viis ise lapse hoidu. Ega sinnagi ei ole häid rattatee valikuid nimelt Anne tn liikuma asudes on Puiesteel kõige hullemad ja kitsamad kõnniteede valik, sest Puiestee sõidutee on liiga hirmus :D. See aasta paar korda läksin Jaama tn pidi ja Roosist üles ERMist mööda samuti 3 käigulisega, pulss oli korralik :D, aga eneseületus vara ärgata ja siis Roosist üles rühkida andis hea enese tunde, et sain nö millegagi hakkama :D:D
    Kas äkki saad vahetada Kunstipõnnide uude majja see jääb sulle kodule vist lähemale.

    Liked by 1 person

    1. Ma kaalusin seda varianti ka, et lähemale Kunstipõnnidesse kolida, aga kuna järgmisel aastal nagunii lasteaeda minek, siis ei tahtnud teda kaks korda ümber kolida. Taskusse on ju Kunstipõnnidest suht väikene maa, aga ma ei tea, kust sa tuled. Noh, et kaugel hoid su kodust on 🙂
      Ma plaanin homme katsetada tööle minekut rattaga. Lapse viin ka hoidu enne. Ilmselt jään hiljaks, aga teen selle võrra lühema lõuna. Mul tööandja on võrdlemisi paindlik selles osas 🙂 aitäh kogemust jagamast!

      Meeldib

      1. Me Anne noorteka juures, ma ka mõtlesin, et panen lasteaeda kui koha saab, aga mõtlesin ümber just selle uuesti võõrastega harjumise pärast ja teades kui paindumatud on lasteaia kasvatajad (vanem generatsioon), siis loobusin. Aias pole võimalik natuke kauem nt enne uneaega ringi tuiata. Põnnides pole siiani probleeme olnud. Seal chillim olemine ma väga rahul. 😊 Teatavasti Pärmivabrik ja ka hoiumaja lähevad rekonstrueerimisele kunagi lähi aastatel, siis peab käigupealt vaatama kuhu läheb ja kas üldse. 😊

        Liked by 1 person

      2. Noh, ühe kolimise enne kooli vast elavad üle. Ma kardan ka natukene seda lasteaias töötavate õpetajate vanamoelist suhtumist, aga loodan parimat. Elame näeme. Usun, et kui ei sobi, siis Kunstipõnnid võtavad meid tagasi 😊

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s