Kuidas ma s*ita jooksuvormiga 24,2 kilomeetrit jooksin*

*või noh, vähemalt 22 kilomeetrit sellest distantsist ma jooksin 🙂 

Ma olen üldiselt olnud pigem jõutrenni usku, mulle meeldivad igasugused erinevad liigutamise vormid – kõndimine, rulluisutamine, HIIT, kodune treening hantlite ja matiga, jõusaal. Jooksmine on olnud alati selline ala, mis mulle pigem ei meeldi, kuid variantide puudumisel ja vähese motivatsiooni korral ma seda siiski harrastan. Ses suhtes vähese motivatsiooni korral, et minu jaoks on jooksmist kõige kergem alustada. Kodus treenimiseks peab ikka motti olema, aga kui sa juba kaaslasele kurdad, et peaks liigutama, ma vist lähen jooksma, siis enamasti sa peadki minema, kuna sa ütlesid selle juba välja. Ja kui sa juba sättima hakkad, siis enam tagasiteed pole. Lähed jooksed oma tiiru ära ja on korras. Eks. Ei ole erilist varustust vaja, pole kindlat kohta vaja, sa ei pea ka kindlat distantsi jooksma – ise vaatad, mis teed, samas ei pea palju mõtlema, lihtsalt jookse. Selline mugavustrenn minu jaoks. Mul ei ole ka mingeid jooksuga seotud eesmärke nagu kindel poolmaratoni või 10 kilomeetri aeg. Muidugi on tore oma eelmisi tulemusi parandada, aga see pole minu jaoks prioriteet.

Ma ausalt tunnistan, et ma jooksen selleks, et kaloreid põletada ja rohkem süüa 😀 Mul pole piinlik ka, nii lihtsalt on. Jõutrenn paneb mind end seksikana tundma, jooks tekitab lihtsalt kergema tunde. Peale jooksu lõppu muidugi, jooksu ajal tunnen ma enamasti ekstra tüsedana #justsayin

Aga ma siin nüüd pläkutan juba täiesti teistel teemadel. Ma tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma hulluke 24,2 kilomeetrit joosta üritasin.

Eelinfoks nii palju, et ma olen viimase poole aastaga kuskil 5 kg kaalust juurde võtnud. Jooksu aspektist vaadatuna tähendab see seda, et mul on selle 5 kg võrra ka raskem joosta. Ma alustasin sel aastal jooksmisega 25. veebruaril, mil ma jooksin 5,2 kilomeetrit, jooksin korra veel ka 28. veebruaril, kuid siis tuli kuu aega pausi. Uuesti proovisin joosta aprilli alguses. Aprillis olin ma enda kohta isegi tubli ja jooksin lausa 5 korda, kokku 18 kilomeetrit kuu ajaga. Haaah! Naljanumber.

Mai kuus jõudsin ma tõdemuseni, et ma tahan kindlasti Maastikumaratonile jooksma minna. Küsimus oli aga selles, et mis distantsile ennast kirja panna. Elementaarne talupoja mõistus ütles, et kuna ma ei ole viimase poole aasta jooksul kordagi jooksnud pikemat distantsi kui 7 kilomeetrit ja sedagi veebruaris, siis ei ole mõistlik end poolmaratonile kirja panna. Õnnetuseks ei ole mul aga seda eestlaste talupoja mõtteviisi, lisaks ei paistnud kuskil ka jooksupolitseid (eksole), seega 24,2 kilomeetrit it is!

Rebel_meme

Õnneks ei olnud ma ainus trenni- ja spordiblogija, kes mässas süsteemi vastu (noh, et sa pead ikkagi enne jooksma ka, kui sa poolmaratoni jooksma lähed). Üks teine Lõuna-Eesti spordiblogija oli nõus minuga koos jooks/kõnd intervallidena selle distantsi läbima. Tervitused Katile siinkohal.

Maastikumaratoni pikemate distantside start on Otepääl ja finish Elvas. See tähendab aga seda, et sa üksi autoga võistlema minna ei saa. Noh, saad, aga siis peab keegi sind pärast Elvast Otepää stardipunkti tagasi sõidutama. Mina kauplesin oma abikaasa end sõidutama ning kuna oli emadepäev, siis tuli kaasa ka mu ämm. Ja loomulikult meie kahepooleaastane mürgeldis, kuna teda ei tohi veel üksi koju jätta 😀

img_0550
Enne starti Otepääl

Suurem paanika ei olnudki mitte nii väga see, et ma põdesin seda distantsi, vaid see, et ma ei teadnud, mida selga panna. Veel kolmapäeval oli ilmateada lubanud emadepäevaks 18 kraadi sooja ja päikest. Kuna eelmisel aastal oli mul ikka meeletult palav, siis mõtlesin, et seekord panen püksid ja spordirinnaka ainult, siis ei saa kuumarabandust. Aga mäletate jah, mis see ilm emadepäeval tegi? Kui me kell 10.40 Otepääle jõudsime, siis oli väljas napilt 11 kraadi sooja ja päikest ei kuskil, lisaks kiusas vastik niiske tuul. Võehh. Megakülm oli. Ma värisesin kuni stardini päris korralikult.

Saime enne starti veel Crisi ja Katiga kokku, et üks mõnus ühine pilt teha. Me spordiblogijad muide oleme väga kokkuhoidlikud ja toetavad teineteise suhtes. Ausalt. Ilma irooniata.

img_0560
Cris, kati ja mina

Cris läbis 24,2 kilomeetrit koos oma tädiga sörk/kõnd stiilis ning jäi minust ja Katist maha kõndijate stardigruppi. Meie Katiga suundusime jooksjate kõige viimasesse ajagruppi, mille eeldatav lõpuaeg oli vist 2.40 – …..

Me olime eelnevalt paika pannud plaani, et alustame koos ja siis vaatame, kuidas keegi jõuab. Tema plaanis joosta nii kaua, kui jaksab ja mina olin plaaninud teha 5 kilomeetrit jooksu ja 5 kilomeetrit kõndi intervallidena.

Esimesed 6 kilomeetrit läksid väga kiirelt. Kati muudkui lobises ja mina muudkui katsusin ellu jääda, keskmine tempo jäi alla 6:30/km. Minu kohta sellisel distantsil väga hea aeg. Otsustasin, et jooksen nii kaua, kui vähegi jaksan Katiga koos. Mõtlesime, et võtame eesmärgiks 2:40, see tundus selline ilus aeg. Katil läks eelmisel aastal minuti jagu üle kolme tunni ja minul 2:41. Oleksime mõlemad oma aega parandanud. See oleks ju igati positiivne.

SF-7293c64953366943cd89ddc151ef9047
sportfoto.com Foto: Maero Pukk

Tuju rajal oli väga hea. Arutasime, et kui pool juba läbi, siis edasi on juba lebo. Esimene joogipunkt tuli üllatavalt vara, jõin spordijooki ja sain sellest päris hea laksu energiat. Ilm oli jooksmiseks ideaalne – pilves, mitte väga soe. Terve jooksu vältel tundsin ainult korra palavust.

IMG_0579.jpg
Foto erakogust

Mul on siiani poolmaratoni joostes (see oli mu neljas poolmaraton) alati kuskil 17. või 18. kilomeetri peal tekkinud meeletu rammestus. See on see “sein”, millest on väga raske üle saada. Esimesel korral ma seda ette ei näinud ja jooksin ennast jumalast ummikusse. Teisel ja kolmandal korral olin targem ja võtsin ennetavalt geeli sisse siis, kui 15 kilomeetrit joostud sai. Sel korral tundsin ma end nii hästi, et ei haaranud geeli järele. Kuskil 15. kilomeetril mõtlesin, et nii hea on veel olla, ilmselt ei tulegi sel korral seda matsu. Eeldasin, et need spordijoogid ja tükike kaneelisaia, mis ma teises joogipunktis sõin, on sel korral piisav.

IMG_0685.jpg
Sportfoto.com Foto: Raiko Jaeski

Kahjuks ma eksisin.

Kuskil 18. või 19. kilomeeter oli VÄGA raske. VÄÄÄÄGAAA! Seal oli mingi kolm tõusu järest. Kurat, äkki oli isegi neli (pole enam noor, ei mäleta). Need tõusud oli rohkem nagu sellised künkad, kuhu otsa tuli ronida, aga peale küngast tuli kohe lauge tõus, mis viis uue künkani. Ja nii kolm korda järjest. See tegi minuga 1:0. Kui viimane küngas jooksusammul ületatud sai, siis mu jalad ja kogu keha lõpetasid igasuguse toimimise. Ma imestan, et ma sinnasamma lamama ei jäänud.

Viipasin Katile ja ütlesin, et ma nüüd kõnnin. Tal ei olnud minu maha jätmisega mingit erilist probleemi 😀 Tänks, semu 😀

Aga see sein. Oeh. Ma olen vahel mõelnud, et kuidas ei saa joosta lõpuni, miks kõndima hakatakse. Mul on ju ka raske, aga teen väiksemad sammud ja tõmban hoogu maha ja saangi terve tee joostud.
Aga sel korral ma sain aru küll, kuidas “lihtsalt ei saa joosta”. Mul hakkasid kõik kohad kehas valutama. Alates õlgadest kuni hüppeliigesteni välja. Mu keha oli nagu üleni krambis. Puusaliiges tegi liiga. Selline tunne oli, nagu mu puusaliigesed on kohe-kohe üles ütlemas ja mu torso kukub lihtsalt neist läbi ja persetpidi maha “KÕMM”. Vasak põlv tegi põrguvalu. Aga mitte sellist luumurru või nihestuse valu, vaid sellist kulunud valu. Nagu ka see liiges ei jaksaks enam mu keha üleval hoida ja on kohe alla andmas. Jube tunne oli. Lisaks kai kogu võhm sekundiga otsa. Hingata ei saanud. Proovisin korralikult kopsud õhku täis tõmmata, aga süda läks pahaks. Mõtlesin, et oksendan.
Korrutasin endale, et ära jää seisma! Siis on pärast veel raskem end jooksma saada. Kõndisin. Surm silme ees, aga kõndisin. Katsusin tempo üles saada. Kati kadus joostes  kurvi taha.
Siis meenus mulle aga mu püksivärvli vahele peidetud energiageel. Koukisin selle välja, rebisin ürgse jõuga pakendi lahti ja võtsin korraliku suutäie. Fuih! See konkreetne geel on mulle muidu kõige parema laksu andnud, aga maitseb ta küll nagu magus-lääge röga. Tekstuur on ka selline kliistrilaadne. Päris räme. Okse tahtis tulla. Võtsin lõpuks ainult 2 suutäit ja ülejäänud geeli hoidsin lõpuni peos.

Kõndisin esimesel korral kuskil 5 minutit vast. Katsusin tempot üleval hoida ja mitte ära surra. Siis tuli aga mingi pikk teeots allamäge ja seal ootasid mind ka mu abikaasa, ämm ja laps, kes mulle rõõmsalt kaasa elasid. Manasin vapra suure tüdruku näo pähe ja tegin arglikud jooksusammud. Jäin ellu. Lõin pisikesele plikale patsu ja kadusin nurga taha. Seal ootas mind mõnus mudamülgas, selle läbisin ka jooksusammul. Jooksin kuni 21.1 poolmaratoni märgini. Siis tegin taas kuskil 100 meetrit kõndi.

SF-d5bba61ecfc92bc7da3da3bc7f14781a
Sportfoto.com Foto: Liina Malva

See pilt on tehtud kuskil kilomeeter enne finishit. Kogusin jõudu, sest finishisirgel tahtsin joosta, maksku, mis maksab.

Elasin selle viimase kilomeetri ka üle ja finishikoridoris jooksin nigu noor kitekene. Kogu raskus ja mure oli kadunud. Nägin tiksuvat kella, mis näitas 2:39.  Oota, mida!

Tõmbasin jalad kõhualt välja ja tormasin finishi poole lootusega lõpetada enne 3.40-t.

IMG_0574.jpg
Foto: Kati erakogust

Jõudsin! Ametlik 24,2 km lõpuaeg 2:39:52!!! (eelmine aasta 2:41:14)

Poolmaratoni aeg 2:18:01 (eelmisel aastal 2:20:46)

Nägin ka Katit peale medali saamist, tegime veel ühe pildi ja läksime oma teed.

IMG_0573.jpg
Foto: Kati erakogust

Kokkuvõtteks võib öelda, et sigahea jooks oli. Noh, 90% jooksust oli ju imeline. Need viimased kilomeetrid on köki-möki. Ma sain aga aru, et selleks, et keha saaks hakkama selle pika põrutamise ja pingutusega, tuleks ikka natukene rohkem enne jooksutrenni teha. Nii vähese põhja pealt poolmaratonile ma minna ei soovita, kui te just natukene masohhistid pole 🙂

Ise lähen kindlasti uuel aastal jälle 😀 😀

Muhahahahahahaaaa!

IMG_0565.jpg

IMG_0569.jpg

2 kommentaari “Kuidas ma s*ita jooksuvormiga 24,2 kilomeetrit jooksin*

  1. Väga muljetavaldav aeg arvestades, et sa oled nii vähe jooksnud viimasel ajal. Kui ma viimane kord seda jooksu jooksin (aastat ei mäleta, kah vanaks jäänud), siis ma jooksin küll mõned min kiiremini aga noh, jooksutrenni tegin ikka korralikult. Sinust võib kiire jooksja saada küll, äkki proovid? 😀

    Meeldib

    1. 😂😂😂 “muidugi võib” 😀 sa kah uudu! Ei saa must ilmselt jooksjat, raske on. Maru raske kohe. Nauding tuleb siis, kui jooks läbi, jooksu ajal on piin suht. Ma arvan, et joppas lihtsalt.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s