Suvi on tulekul – valmistugem!

Ma üldiselt olen seda tüüpi inimene, kes talvel väga bikiine ei kanna. Ma ei satu eriti tihti kusagile spasse, ma ei teagi miks. Vaene vist. Igatahes, iga kord, kui kevad kätte ja jõuab ja õues juba soojemaks hakkab minema, tekib mul sportlik huvi, et milline ma nappides riietes võiksin küll välja näha.

Viimased 3-4 aastat ei ole erilisi üllatusi.
2015 ma alustasin kaalulangetusega ja olin suve alguseks 10-12 kg kergem – positiivne!
2016 alguses jäin ma rasedaks ja suvel olin mõned kilod raskem, kuid õnnelik oma kõhu üle.
2017 ja 2018 olin ma lapsega kodune, muudkui kärutasin päevad läbi – KARDIOOOO! Ja põletasin mõnuga rasva. Ma olin jumala kompu. Iga kevad tuli rõõmuga, et saab jälle bikiinid selga ajada.

See kevad tuleb teisiti.

Olen nüüd juba kuskil 8 kuud tööl tagasi. Töö on istuv ja stressirohke. See omakorda tähendab seda, et ma liigun vähe ja söön palju. Lisaks on mul ka nädalavahetuseti kool, kus ma samuti istun pool päeva, õhtul kodus õpin või kogun jaksu, et õppida. Jah, ma käin lõuna ajal jõusaalis, kuid sellest ei piisa selleks, et kaal ei tõuseks. Kõige olulisem on siiski toitumine.
Toitumisega on aga täpselt nii, et stressiga ma tahan ainult saiakesi ja komme. See, et ma praegu veel ei ole 100 kg raske ongi juba saavutus. See olengi mina end tagasi hoidmas ja piiramas. Ma katsun hetkel teha seda, et ma nö korraliku lõunat või õhtusööki ei söögi, võtan pannitäie brokolit või muud sellist, kus on vähe kaloreid, ja ülejäänud aja söön kräppi. Ma ei söö lakkamatult otseloomulikult, ikka nii 3-4 tunni tagant, kuid see kõik, mida ma söön, on suht kräpp. Näiteks kummikommid, Milka shokolaad, sefiir, nachod, mahlajäätis. Mul ei ole ka mingit tahtmist neist loobuda, sest mulle tundub, et igasugune muu rõõm on mu elus hetkel nii miinimumini viidud, et söömine aitab mul tuju üleval hoida.

Selline olukord on otseloomulikult viinud selleni, et ma olen juurde võtnud. Ma ei tea, kui palju, sest ma ei taha kaalule astuda. Ma ei julge. Sest ilmselgelt ma ei muuda midagi, olen lihtsalt veel kurvem kui praegu.

Ma muidu täiesti edukalt saaksin olukorda ignoreerida, aga mul oli eile selline õnnet juhus, et me käisime perega Pühajärvel spaatamas ja niisama aega veetmas ja ma pidin oma bikiinid selga venitama. Pühajeesusmaria. Noh, jah. Heh. Mis ma oskan öelda. Kui midagi head öelda ei ole, siis on mõistlik vait olla, eksole.

Ma panin bikiinid selga meie hotellitoa WC-s. Ma ausalt ei tahtnud sealt väljagi tulla, sest ma nägin enda meelest nii koomiline välja.

img_9384
Pere aga ootas ja mul ei jäänud muud üle, kui oma uhkus alla neelata ja oma jäme kere basseini vedada.
Kui ma oma peegeldust kusagil ei näinud, siis ma unustasin kohati äragi, et ma ebakindel olen 🙂 :). Elagu!
Abikaasa väitis, et ma olin täiega kogu basseinis kõige kabedam memm. Eks tema peabki selliseid asju ütlema, meil on leping 😀

img_9394

Mina ei tea, mis suvel saab. Ausalt. Ma ostan endale kalipso 😀 😀 See aitaks vast hädast välja.

Minu keha tüüp on selline, et ma olen ülevaltpoolt väiksem ja kogu  mu pekk koguneb tagumikule ja jalgadele. Sellepärast ma ilma püksteta pilte mitte kunagi üles ei panegi. uskuge, kui mul oleksid ilusad jalad, siis ma oleks igal pildil paljaste jalgadega.

 

Minu trumbiks on mu torso, natukene vist isegi käed ja õlad. Asi on aga nii hull juba, et mul on tissid hakanud tagasi tulema. See on mu suurim hirm. Tissid on muidu ju toredad, aga mina tean, et minu jaoks see tähendab seda, et rasvaprotsent mu kehas kasvab. See ei ole hea, kuna see on niigi suht piiri peal. Ma ei ole “normaalne” vaid “rasvane”. Ma lootsin tegelikult naiivselt, et ma olen varsti ikka normaalne, mitte rasvunud 😀 Naiivne mina.

Aga ma ei kavatse veel alla anda. Ma olen otsustanud, et ma vähemalt üritan oma rasvaga midagi ette võtta. See tähendab seda, et ma peaksin uuesti jooksma või kõndima hakkama . Üks variantidest oleks ka HIIT, kuid mu praeguse vormi juures ma kardan, et ma saaks infarkti, kui ma oma kerega hüppama hakkaks 😀

Käisime emaga pühapäeval ERMi II Jüriöö jooksul. Võtsin lühikese distantsi – 5 km. Isegi see ähvardas ära tappa. Esimesed 3 kilomeetrit olid põrgu. Ma vandusin end maapõhja, et ma olin ennast emale kaasa lubanud. Ema käis kepikõnnil, aga ma mõtlesin, et mis see 5 km jooksu siis ära ei ole. Noh, tuleb tunnistada, et neljandal kilomeetril läks lihtsamaks ja lõpp oli päris nauditav isegi, aga algus oli ikka raske. Ikka nii raske, et ma napilt oleks kõndima hakanud ja mütsi nurka visanud.
Kokkuvõttes läks minu vormi kohta isegi hästi – jooksin 5 km ajaga 27:10. Ma ise juba kartsin, et tuleb sinna 35 minuti kanti. Oleksin tol hetkel sellega ka rahul olnud, kui aus olla.

img_9270

Plaanisin ju Maastikumaratonile ka minna 12. mai, kaalusin veel, kas jooksen 10 km või 23 km. Peale Jüriöö jooksu olin ma aga nii masenduses, et mõtlesin, et ma ei jookse enam iial. Aga siis hiljem “kaine peaga” otsustasin, et ma lähen kepikõnnile hoopis. On küll natukene piinlik, et enam joosta ei jaksa, aga milleks endale valetada. Lähen teen 23 km kepikõndi ja põletan oma kannirasva.

Vot selline hala teile siia 🙂 Mul hakkab alati kergem, kui ma siin ära kurdan. Ma arvan, et homme olen ma oma paksu kerega juba harjunud. Praegu on mul see spaakogemus lihtsalt liiga värskelt meeles 😀

Teie olete suveks valmis?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s