Megapiinlik nagu

Eelmisel nädalal. Mina. Jõusaalis. Panin trenniriided selga, tuvastasin väga diskreetselt (haaah! jee rait!) asjaolu, et peale minu ei viibi riietusruumis kedagi, ning asusin usinalt peegliendleid tegema. Sest mine sa tea, äkki peale trenni on riietusruum poolpaljaid tšikke täis ja ei saagi üldse endlit teha. Ja kui ei saa endlit teha, siis kas sa üldse käisid trennis? Ämairait?

 

Katsusin siis õiget nurka leida, keerutasin oma kannikaid ühte ja teist pidi peegli poole, katsusin kõhtu kenasti pingul hoida. Kallutasin pead siia ja sinnapoole, et nina väga suur ei tunduks. Iga kord, kui mingigi heli koridorist kostis, siis käis mul kõhust ärevuse jõnksatus läbi ja ma pagesin hirmus kohe oma kapi juurde tagasi ja tegin näo, et ma vahetan riideid või midagi.

Kui siis selgus, et kedagi siiski ei tule, siis läksin siva tegin veel paar pilti ja alles siis suundusin jõusaali.

Selfiel on nagu selline paha kuulsus, paha maine. Inimene, kes endast ise peegli ees või esikaameraga pilti teeb, on natukene nagu kentsakas.

Kui järele mõelda, siis endel ei ole imelik, kui sa teed seda kellegagi koos. Aga kui teha seda üksinda, siis on nagu piinlik või nii. Aga miks? Miks on imelik, et sa endast ise pilti teed? Miks ma ei tohi?

Üks lugeja kirjutas mulle story kommentaariks Instagramis, et ära pinguta nii palju oma selfie’dega, see kui kõvad mu kõhulihased on ei ole üldse oluline.

Amm, nagu. Jah. Kade much? Tegelt tahaks ju nii öelda. Mitte, et kirjutaja ise ei oleks heas vormis, ta lihtsalt ei jaga selliseid pilte endast. Noh, ja mis siis? Tema ei jaga, aga mina jagan. Ma jagan selle pärast, et ma tahan. Mulle meeldib. Ma olen uhke oma saavutuste üle. Miks ma ei tohi seda jagada?

Tõsilugu on see, et igal postitajal on enamasti mingi põhjus, miks ühte või teist pilti jagatakse. Teate, miks mina oma trennipilte (või noh, olgem ausad, need on trennijärgsed pildid riietusruumis) jagan. Sest mulle meeldib teiste pilte vaadata. Just selliseid heas vormis inimeste trennipilte, trennijärgseid pilte. Tegelikult meeldib mulle ka vähem vormis inimeste trennipilte vaadata. Mina toimin siin selle põhimõtte kohaselt, et tee teistele seda, mida sa tahad et sulle tehakse. Noh, mina ju tahan teiste peegliendleid näha. Päriselt ka! Mulle meeldivad teiste inimeste endlid.

Mina teen endast pilti selle pärast, et mul ei ole kedagi, kes minust pilte teeks. Ma kodus vahel palun oma 10-aastasel pojal endast pilti teha. Tal tuleb täitsa hästi välja ka.  Mu abikaasa seevastu oskab teha nii, et ma olen pildi peal ilgelt paks, kole ja vana. (Ma elan ilmselgelt eituses 😀 😀 )

Siin üks näide. Ma läksin jooksma ja palusin mehel endast enne pilti teha, et kõik mu Instagrami postitused ei oleks endlid.

 

abikaasa tehtud pilt:

877C42C0-2A2E-4E99-B81E-D90F0012A244

Ma ei jäänud rahule, ma näen siin nii võõras välja kuidagi. Lisaks teeb mu abikaasa pilte ülevalt poolt, mis jätab mu kehakujust natukene vale mulje. Mul oleksid nagu peenikesed jalad 😀

Läksin ja tegin vihaga endast ise pilti:

F3A11C88-204A-409F-AECA-C25ACF0B7EA5

Mind ajendas seda postitust kirjutama see häbitunne, mida ma ikka ja jälle tunnen, kui ma endast pildi tegemisega vahele jään. Mu kodused on õnneks mu selfietamisega ära harjunud. Loviisa on ise ka ilge edvistaja ja katsub iga mu pildi peale trügida. Iga kord on “tita kaa pilti” 🙂

Ja siis ma olen sunnitud selliseid asju tegema.

Mina ei kavatse selfietamist niipea maha jätta ja ma ei kannata seda, kui keegi mind seetõttu viltu vaatab. Kui ei meeldi, siis mine mujale. ma ei käi oma endleid suvalistele nina alla toppimas. Päriselt ei käi. Ma eelistan, et mu endleid vaatavad need, kellel ei ole selle vastu midagi, et ma õrnalt edev olen.

Ma ju blogin ka selleks, et oma tähelepanuvajadust kuidagi maandada. P

eale seda, kui ma 2015. aasta alguses kaalu langetama hakkasin, ja selles endalegi üllatusena päris edukas olin, on mu enesekindlus järjepidevalt kasvanud. Mul on muidugi omad low momendid, mil ma ka siin blogis oma paksu tagumiku hala kirjutamas käin, kuid üldiselt olen ma väga edev ja enesekindel naine. Ma ei armasta seda küll päris niimoodi koguaeg kõigile kuulutada, nagu mõni, keda ma tean. Ma tunnistan ka oma puudusi ja olen nad kõik omaks võtnud. Aga see ei tee mind vähem fantastiliseks, et mu kintsud on tselluliidised ning kannikad VEEL hullemad. Kui üldse, siis teeb see mind veel fantastilisemaks, sest kellelegi ei meeldi täiuslikud inimesed.

Kuhu ma oma paksu tagumiku jutuga jõuda tahan on see, et kui teile selfied igasugused trenniendlid ei meeldi, siis ma ilmselt ei ole see blogija, keda te jälgima peaksite. Päriselt ka. Need peegliselfied ei ole kuhugi kadumas, vastupidi – neid ilmselt tuleb  edaspidi järjest rohkem.

 

Miks see selfie nii hirmus on? Ma muidugi tahaks, et ma ei peaks ise endast koguaeg pilti tegema, aga mul paraku ei ole sellist võimalust, et keegi endaga jõusaali kaasa paluda ainult selleks, et ta minust pilti teeks. Lisaks tundub see ka mega naljakas 😀 Onju 🙂

Ma unistan maailmast, kus jõusaali riietusruumis ei ole vaja häbeneda, kui sa peale korralikku keretrenni enda kõhulihastest pilti tahad teha. Ma vahel täiega tahaks mõnest harjutusest jõusaalis video teha, näidata lugejatele, et jõusaal ei ole tegelikult hirmus ja seal ei ole ainult megaheas vormis inimesed. Aga ma ei julge. Jõusaalis pildistamine ja filmimine on minu jaoks paras ekstreemsus. Ma olen vahel paar kiiret klõpsu teinud, kui saalis on ainult paar inimest ja needki kaugel.

Mu meelest on selfie igati tervislik eputamise vorm. Mu meelest on palju hullemad need daamid, kes ennast isegi toidupoodi minekuks rämedalt ära mukivad, talvel miinus 25ga ilma mütsita käivad (sest müts = iu! nõmekas) ja jõusaalis juuksed lahti trenni teha “rassivad”. Fuih!

Ma siin tõin välja ainult naised, ma vabandan soovoliniku ees. 

Kuidas teil enda pildistamisega on? Häbenete?

IMG_8547

Ma obviously mitte #justsayin

 

2 kommentaari “Megapiinlik nagu

  1. Mind küll innustavad teiste trennipildid ja kui ise 6 kilo alla võtsin ja lihas juba kenake oli, tegin ka ikka pilti- tuleb ju uhke olla enda üle. 😀 Nüüd olen jälle juurde võtnud ja veel pildistama ei kipu, aga küll varsti jälle.
    Sinu pildid on alati meeldinud 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s