Madalseis

Kevad peaks ometi tooma endaga kaasa parema tuju ja palju rõõmu. Noh, sest päikest on rohkem, väljas on soojem, ilusam, värvilisem. Mulle on tänavune kevad aga maru keeruliselt tulnud, kõik on nagu natukene valesti (ohkab raskelt).

Blogimine on alati aidanud mul oma tundeid ja mõtteid perspektiivi seada. Kui mõtted juba peast välja ja kirja saavad, siis ma oskan neid kõrvalt vaadata ja analüüsida. Pole siis ime, et blogijad väidavad, et kirjutamine on nagu teraapia – ongi! Ausalt! Nagu päeviku kirjutamine, aga blogides on mingigi lootus kusagilt tagasisidet või abi saada.

Aga minu muredest siis ka.

Ma olen uppumas kohustustesse. Mulle tundub, et ma eksisteerin ainult selleks, et mingid toimetused ära teha. Mingit rõõmu ega rahuldustunnet sellega ei kaasne, lihtsalt teen ära ja on tehtud, kuniks uus asi tegemist vajab. Ja neid uusi asju on PALJU. Üks asi saab tehtud ja juba on uus asi ootamas.
Ma tegelikult naudin seda, kui on tegemist, siis ei ole kunagi igav, ei tule näksimisisu, sest pidevalt on põnev. Aga praegune olukord ei ole üldse selline. Mul on palju teha, kuid ükski nendest asjadest ei ole minu jaoks põnev või meeldiv. Ma ei naudi nende tegemist, ma lihtsalt teen neid, sest ma PEAN. Ma ei jõua isegi mõelda, miks ma seda kõike teen, sest mul tiksub peas vaid mõte, et “see tuleb homseks ära teha”.

Mul on nagu mingi kriis. Mul on tööjuures selline aeg, et mul puudub igasugune rõõm oma tehtud töö üle. Töörõõm = 0! Ma vanasti isegi ei mõeldnud selle peale, kui oluline on tegelikult see, et sa oma tööd armastaksid. Okei, armastama on äkki natukene liiga tugev sõna. Meeldib. Ütleme siis “meeldib”. On oluline, et su töö sulle meeldiks, eksju. Noh, mina ja minu praegune töö – meil on selline veider suhe, et mulle meeldib idee sellest tööst, aga tööd ennast ma ei armasta. Hell, mul ei ole ühtegi emotsiooni selle tööga seoses. Ma isegi ei vihka seda, mul on lihtsalt “meh”.

gallery_22643_437_2489
LINK

 

Koolis on hullumajapuhvet. Keegi lugejatest ka hoiatas, et see esimese aasta kevadsemester on kõige hullem. Aga siinkohal on nõme see, et kool mulle MEELDIB! Mulle meeldib pea kõik, mida me õpime. Meie kodused ülesanded, grupitööd, seltskond (eriti seltskond, eksole), õppejõud, koolimajad, auditooriumid. Mulle isegi meeldivad need pahurad klienditeenindajad TÜ matemaatika ja statistika instituudi õppehoone kohvikus. Probleemiks on see, et mul ei ole aega õppida. Kõik kuhjub ja ma lõpuks ei jõua üldse süvenedagi õpitavasse ainesse. Esitan mingi half-ass koduse töö, mille üle ma absoluutselt uhkust ei suuda tunda, kuna ma ise tean, et ma suudan paremini. Mulle meeldib õppida, mulle meeldib lugeda, mulle meeldib tekste analüüsida, oma arvamust avaldada. Mulle meeldivad igasugused uued asjad. Aga ma ei jaksa. Ma ei jaksa kõigest aru saada. Mu aju ei suuda keskenduda ühele asjale, sest kogaueg on kuklas tiksumas need teised esitamata tööd.

Minu päev näeb välja selline, et ma ärkan 6.30, teen ennast korda, söön midagi, ajan lapsed üles. Teen lastele midagi süüa ja kiirustame tööle-lasteaeda-kooli. Tööl ma katsun töölainele saada, katsun endale mingi eesmärgi seada, aga see on mulle viimasel ajal järjest raskem. Ma lihtsalt robotina teen ära rutiinsed ülesanded, loovate tööülesannetega olen jumalast jännis. Vaatan tühja dokumenti, endal nutuklomp kurgus, sest ma ei suuda midagi kirja panna, ja lihtsalt langen sügavamale masendusse.
Lõunast käin jalutamas või jõusaalis.
Õhtul lähen võtan hoiust lapse, käin toidupoes ja lähen koju. Kodus teen perele söögi, koristan ja siis istun ja põen, et ma peaks õppima. Mul on kojujõudmise ja uneaja vahepeal kuskil tunnike vaba aega. Vahel isegi võtan arvuti lahti ja õpingi, kuid laste kisa saatel on seda väga keeruline teha. Ma loen ühte lauset teinekord mitu korda, sest ma ei suuda sellest põrmugi aru saada. Ma tunnen, kuidas mu aju on lausa füüsiliselt väsinud. Nagu lihased on väsinud. Pinguta või ära pinguta, ta ei jaksa lihtsalt.

Noh, ja enamasti ongi kell selleks ajaks juba 21 ja ma pean hakkama väiksema lapse magamapanekuga tegelema. Koolitöö jääb pooleli, enamasti ei suuda ma selle tunniajase ekraanivahtimisega isegi pealkirjast kaugemale saada, sest ma ei suuda lihtsalt keskenduda. Kellel lapsi ei ole, see ilmselt ei mõista mind hetkel, aga kui üks kaheaastane ikka kodus ringi traavib, siis sa paratamatult reageerid, kui ta kuskil kisab või midagi näidata tahab või sulle laulab või tantsima veab. Ma ei saa ju last ignoreerida, kui ta oma ema tähelepanu tahab #maolenikkagiaastaema

Siinkohal ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks lapse isa lapsega ei tegele. Teate, mul tekib ka. Ausalt.
Arutasin seda mehega ja selgus, et mu mees on väsinud. Tema jaoks on kõike seda liiast. Tema leiab, et minu kooliskäimine on tema elu liialt keeruliseks teinud ja ta isegi käis välja, et ma peaks akadeemilisele puhkusele jääma.
Te ei kujuta ette, kuidas ma ärritusin. Mul tõusid kuklakarvad ka vihast püsti. Temal on raske? Tegelt?!

Teisest küljest ma saan temast ka aru. Ma tean, et ta on mugav inimene. Ma ju tean. Me oleme koos juba nii 12 aastat. Ja ega ma ei arutanud põhjalikult oma õppimist temaga läbi enne, kui ma ülikooli astusin. Ma elementaarselt eeldasin, et kuna meie lapsed on ju tema omad ka, siis ei tohiks mingit probleemi tekitada see, et ta õhtuti ise lastega tegelema peab. Tuleb välja, et see oli viga. Eks tema on harjunud, et tal on nädalas ikka paar puhkepäeva ka. Puhkepäevad = päevad ilma lasteta.
Eks ma olen ta ära hellitanud.
Ma ükskord küsisin tema käest, et huvitav, kuna minul need vabad päevad siis on?
Minu vabad päevad on nimelt need, mil ma saan koolis käia ilma lasteta või firmaüritustel. Aga sellist vaba VABA aega, mil ma saan lihtsalt olla ilma igasuguste kohustusteta, noh, sellist mul ei olegi. Ma pean vähemalt nädala ette teada andma, kui mul mingi üritus tulemas on, et me saaksime oma asjad nii planeerida, et keegi lapsi valvab. Ja tuleb välja, et see on normaalne, sest ma ise olen sellise elu endale valinud. Kurat, noh!

Siinkohal lisandub veel ka trenniaegade leidmise mure. Ma teen trenni oma lõuna ajast, mis omakorda tähendab seda, et ma söön peale trenni oma kontorilaua taga. See süvendab aga seda tunnet, et mul on koguaeg kiire. Kiire-kiire-kiire. Lisastress. Aga ära ma neid jõusaaliskäike jätta ei saa. Ei tohi. Ei taha. Ma olen alati peale trenni palju paremas tujus. Mingi valgus paistab õrnalt tunneli lõpust. Kasvõi korrakski. Ma ei taha sellest loobuda.

Kõik see tujutus ja stress tekitab lisaks ka seda tunnet, et ma olen hästi kole, loll ja ebahuvitav. Vahel on mul raske aru saada, miks inimesed minuga üldse suhelda viitsivad. Mida mul pakkuda on? Ma olen närvihaige stressaja, kellel on miljon last ja null vaba aega.

Ma tunnen end ka kuidagi jämedana. Ma ei oska seda kirjeldada, aga peeglisse vaadates ma ei näe enam seda treenitud figuuri, mida ma muidu nägin. Kõik kohad tunduvad kuidagi laiad ja rasvased. Kaal ja riided mu arvamust õnneks ei kinnita, seega ma ilmselt ei ole lootusetult rasvaseks läinud, tunne on lihtsalt selline. Suve ma igatahes ei oota.

(P.S. käisin vahepeal trennis ja praegu tunnen end isegi täitsa ilusana. Imagine that!)

Just sellepärast ma ei saagi trenne ära jätta. Saate aru? Mul on neid vaja. Jõusaalis olen ma enesekindel. Piisavalt, et end hästi tunda. Ma ei pane tähelegi, kas keegi jõllitab tülgastava näoga mu kannipekki või mitte. Ma toimetan omaette ja maandan stressi hoolimata sellest, mis mu ümber toimub. Jõusaal on ka treaapia.

Midagi peab muutuma. Kas mina ise või miski minu ümber, vastasel juhul põlen ma varsti läbi.

Muidu on ikka töötanud see, et ma mõistliku inimesena mõtlen asjad enda jaoks läbi, kaalun, millised on kõige loogilisemad lahendused, ja siis asun toimetama. Plaan. Mul on vaja tegutsemisplaani. Hetkel olen ma aga nii omadega läbi, et ei paista seda plaani ka kusagilt. Mul pole jaksu mingi plaaniga siin majandama hakata. Laske olla.

Pühapäeval oli mul vaja esitada 2 kodust ülesannet. Üks neist kohustuslik, teine vabatahtlik, kuid annab lisapunkte ning aitab arvestuse kätte saada. Esimese töö sain nii nelja tunniga valmis ja esitasin ära. Teise töö sain ka nibin-nabin kella 22 ajal valmis, ise jumala õnnelik ja rahul, et tehtud sai. Läksin seda siis Moodle’isse esitama … ja sain teada, et ma olen 2 tundi hiljaks jäänud. Töid sai esitada kella 20-ni. Raisk! Kõik see aeg tegin ma lihtsalt tühja tööd. Kurat, ma ütlen!

Meie kaheaastane jäi ka just nohusse, mis omakorda tähendas seda, et ta ärkas öösel pidevalt igasuguste hädadega. Küll oli vaja nuusata, siis oli lihtsalt vaja karjuda mu peale. Siis oli vaja pissida. Ja MUIDUGI keerati just enne seda kella. Ma sisuliselt jäin magama kell 2 öösel ja ärkasin 5.30 (uue kella järgi 6.30). Mul reaalselt ei tulnud hommikul silmadki lahti. Läksin üks silm kinni kööki kohvi tegema. Kas saab veel midagi per*e minna? Ah?

img_7157

Ja siin ma nüüd siis istun, tööjuures – tige, unine, natukene masenduses, paks, lodev ja ebahuvitav kahelapse ema, kellel ei ole oma isiklikku elu. Jei! Happy times!

img_6849

 

 

 

 

 

13 kommentaari “Madalseis

  1. See kõlab nagu minu eelmise esmaspäeva postitus: ummik. Niimoodi enam edasi ei saa, aga muuta ka midagi ei oska. :/ Ongi jube raske nii, kui kohustusi on mustmiljon ja siis veel need asjad, millega tegelikult tegeleda tahaks. Ma lohutasin end sinu postitust lugedes ainult sellega, et õnneks mul veel ei ole lapsi… Mitte, et see tõdemus sind aitaks. 😀

    Oskan soovitada ainult seda, et ära kooli pooleli jäta, tee nii palju kui suudad ja kindlasti saad ained läbitud ka. Võib-olla mitte nii heade hinnetega, aga läbitud ikka. Äkki saaksid osakoormusega õppida, et rohkem korraga ühele ainele rõhku panna ja ained pikemale perioodile ära jagada? Või ehk saaksid kas või natuke töökoormust vähendada? Või sa praegu juba töötad osakoormusega?

    Meeldib

    1. Ma olen täiskoormusega tööl ja raske on isegi puhkust saada, kuna ma olen oma valdkonna eest ainuvastutaja. See on see ametikôrgendus, teeb elu maru keeruliseks. Olengi kahe vahel, et kas töös midagi muuta vôi koolis. Raske on jah. Lohutab natuke see, et lapsed kasvavad suuremaks ja juba selle arvelt läheb aina kergemaks, aga sinna ikka aega veel. Suvi on ônneks kohe ukse ees, siis saab ka vabamalt hingata. Peame vastu! Aitäh Sulle 🙂

      Meeldib

      1. Ma ikka pean veel lahendusi otsima. 😀

        Aga näiteks 0,8 koormusega töö, et saaksid ühe päeva nädalast lisaks vabaks, näiteks esmaspäeva või reede, et saaksid ühe päeva nädalas 8+ tundi jutti kooliasjadega tegeleda? Ma usun, et see tõstaks nii töökohustuste kui ka koolitööde tegemise efektiivsust, sest saaksid rohkem pühenduda, mitte iga päev samamoodi rööprähelda.

        Ma usun, et kui on mõistlik tööandja (lisaks erasektor, veab sul!), siis annaks seda läbi rääkida. Kas või proovid sellist süsteemi näiteks kuu-kaks ja kui sa saad kõik tööasjad tehtud (võib-olla pareminigi) ning seejuures kool ka ei kannata, siis äkki oleks tööandja nõus sellise koormusega isegi sama palga juures. 😉 Kui ei toimi, olete vähemalt proovinud ja saad hakata uut lahendusteed otsima.

        Kui oled hea töötaja, siis tööandja pigem praeguses tööjõupuuduse olukorras pigem otsib sinuga koos lahendusi, kui et hakkab uut inimest otsima. Ja kui õpid tegelikult tööga seotud eriala (oli nii?), siis võiks tööandja seda enam olla toeks. Lihtsalt sinu asi talle oma mure lahti seletada ja oma lahenduse mõistlikkus ning kasu sulle, talle ja kogu teie ettevõttele ära põhjendada.

        Edu!

        Meeldib

      2. Jah, ma õpin tööga seotud erialal. Ma olen natukene kahtlev selle osakoormusega töö suhtes. Eraettevõtluse võlu on ka see, et lihtsalt annab ametikoha ära kaotada 🙂 Ma pean mingit sügavamat hinges kompamist tegema (imal, ma tean).
        Hetkel niigi olen üle nädala reedeti koolis. Igareedene puhkepäev ei ole täiesti mõeldamatu, kuid siiski kahtlane. I am on the fence. Ma lasen endal oma emotsioonides selgusele jõuda ja siis hakkan otsuseid langetama. Aga selline arutelu on igati abiks. Nii eit undugi täietsi väljapääsmatu olukord.

        Meeldib

  2. Mina näen seda lahendust, et mees peab endale nüüd suure poisi püksid jalga ajama ja toetama sind! Selles see koos elu-abielu seisnebki, sa ju teed temale sama. Kool ei kesta igavesti, aga selleks perioodiks peab ta sulle vastu tulema, sest noh, perekond ju. Õhtul võtab lapsed enda peale, et saaksid unwindida, koolitöid teha jne. Ühesõnaga, sul on ülekoormus ja üleväsimus, ma tunnen täiega enda meeleolud siin ära, kui kõike on liiga palju. Ja no etteruttavalt võin öelda, et samamoodi jätkates, et kõik on sinu õlul, ei lähe asi niisama ära, vaid võib suht katastroof tulla. Nii, et mees, ära jonni, kääri aga varrukad üles ja tegudele! 😀

    Liked by 1 person

  3. Õnneks suvi paistab, ehk aitab motivatsiooni hoida kuni kevadsemester lõppeb. Ma ei tea mispidi prioriteedid on aga mul omal pere kõrvalt oli ikkagi töö ja siis kool. Tahtnud oleks ikka vastupidi aga noh elu 😀. Ehk siis kooliasju saigi kohati üsna üle jala tehtud ja eksamite ajal hulluks õpitud unetundide arvelt. Akadeemilise saad alati võtta, pinguta ikka viimase hetkeni 🙂 kuni 3a lapsega saab olla ka akadeemilisel nii et samal ajal saab aineid teha väiksemal koormusel.
    Aja kokkuhoiu mõttes on hea käia võimalikult harva poes. Kukume ise ka perega väga tihti sinna auku tagasi, et poes vaja käia iga päev aga selles osas planeerimine on väga tänuväärne 🙂 Igasugused to-do-listid ja päevaplaanid on ka head..ma ise ei ole püsiv, et plaanist üle päeva kinni pidada aga rütmi saab nagu paremaks küll. Mis see naiste elu muud ikka on kui rööprähklemine 😄 Hea kodus olles targutada muidugi 🙃

    Meeldib

    1. See suvi mind hetkel veel töös hoiabki. Akadeemilist ei tahaks üldse võtta, ma katsun seda vältida nii kaua, kui võimalik. Saime eile mehega ka räägitud (luges teine ka mu blogi 😀 ) ja ta lubas need suure poisi püksid jalga tõmmata ja toetama asuda. Ta ei olnud selle peale lihtsalt tulnud. 😀
      Ja see poeskäik, see on see nauditav osa päevast. Mulle nagu meeldib seal käa, aga aega võtab küll mõnuga jah.

      Liked by 1 person

  4. Tore, et mees püksid jalga pani. Ma küll lugesin, et sulle meeldib poes käia aga minu jaoks on see meeletu ajavõit ehk siis kojukanne. Tartus peaks see ju ka ometi võimalik olema. Online tellimust teen maks 15 minutit, kui sedagi aga säästan tund aega, mis muidu poes kuluks. Nimelt ostan nädala suured toidud korraga ja teine ring on siis riknev kaup ja piim. Ausalt enam ei kujuta elu teistmoodi ette. Mega ajavõit.
    Aga jah ma tean, mida tähendab ajapuudus…. Mul küll selle vahega praegu, et minu uus töö paneb mu silmad täiega särama ja nii meeldib aga raske on täiskoha ja kolme lapse kõrvalt 10+ trennideks aega leida ja kodus ka majandada jõuda….
    Aga varsti on suvi…. Siis on koolist puhkus ja töölt ka ilmselt puhkus, et elu on vähemalt vahepeal lill. Esimene aasta ongi kõige raskem, edasi on juba kergem.

    Meeldib

      1. see on päris nõme, et nii suures linnas ka pole. Varem oli COOPis hea, sai isegi samaks õhtuks toidu koju tellida, et noh eriti aja säätskik ka ajuragistamise mõttes nüüd saab järgmiseks päevaks ehk kui külmkapp tühi, tuleb ikka poodi väisata. aga koli tallinna 😀 😀 😀

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s