Noh, oli valus ka vä?

Ehk lugu sellest, kuidas ma endale ribidele linnu tätoveerida lasin.

Ja vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele – oli küll, jah! Raisk! 😀

Tätoveerimiseks ma end kuidagi eriliselt ette valmistada ei jõudnud. Eelmisel päeval oli sõbrapäev, seega sai õhtu sisustatud kookide, hea toidu ja romantiliste sarjade vaatamisega. Ma ei mõelnudki, et mida ma peaks selga panema või kaasa võtma. Tegelt oleks pidanud 😏

Öösel muidugi und ei saanud, põdesin täiega. Hommikul kell 6.50 oli äratus ja kella 8.30ks pidin lapse hoidu viima ja ise loengusse jõudma. Panin selga samad riided, mis mul eelmiselgi päeval seljas olid. Ma isegi ei mõelnud, kas nendega on mugav tätoveerima minna või mitte.

Pluusi ja rinnahoidja kohapealt suurt vahet polnud, kuna pluusi ma võtsin üldse ära ja rinnahoidja sai ka eest sikutatud.

Aga need püksid. Oeh. Mariliis, Mariliis. Mul olid sellised suht liibuvad püksid, mille värvel väga ei veni. Püksinööpi või lukku ka pole. Ja kui ma seda siis allapoole pidin sikutama, et tätoveerija saaks kavandi mu kehale kleepida, siis pressis see kõikvõmaliku rasva niimoodi seksikalt puntrasse sinna kõhule, et ma nägin välja nigu muffin. Raisk, ma ütlen!

Aga sellest ettevalmistusest ka, ma kuidagi hüppasin kohe oma pekkide juurde 😀

Igatahes, ma olin hommikul koolis. Mul oli 3 tundi järjest infoturvet ja siis pidin ma jala kuidagi end ülikoolist Kastani tänavale saama. Mul oli tund aega, mille otsustasin sisustada lõunasöögi, pangaautomaadi reidimise ja salongi jalutamisega.

Enne tätoveerimist on soovitav kõht kenasti täis süüa, lisaks soovitati ka magusat jooki ja midagi süüa kaasa võtta. Mingi hetk võib olemine kehvaks minna ja siis kulub suhkrulaks igati ära. Ma siis sõin Suudlevates Tudengites krevetisuppi, ühe moonisaiakese ja jõin teed. Kohvi sel hommikul juua ei lubatud. Samuti ei ole lubatud tarbida valuvaigisteid, mis verd vedeldavad (nt aspiriin).

Mul nagu kiuste hakkas peale lõunasööki pea valutama. Einoh, tore!

Õnneks Ibumetini võis võtta, seega lahedasin kaks tabletti enne teele asumist.

Käisin veel Kaubahalli Rimist läbi ja ostsin limonaadi ja šokolaadi.

Kohale jõudes olin muidugi higine ja rõve 😀 jei!

Tätoveerija võttis mind seekord kenasti vastu, ma küll küsisin veel üle, et kas sai õige kuupäev 😀 naersime veits 😀

Kavand oli valmis, mulle igati sobis ja meeldis. Sättisime veel täpselt pildi suurust, et see mu kehale sobiks. Arutasime detailide üle ja otsustasime ühiselt, et natukene paneb värvi ka ikka. Allkirjastasin nõusoleku ja asusime asja kallale.

Kui ta kavandi pilti mulle kehale kleepima hakkas, siis ma kergitasin viisakalt oma kampsuni serva nagu sündsale tütarlapsele kohane. Selle peale ta vaatas mind natukene kergitatud kulmuga ja arvas, et see tuleb pigem ära võtta. Amm, okei. Jah. Õigus.

Viskasin siis kampsuni seljast ja passisin seal oma muffin-topiga ja pesu väel keset suurt tätoveerimissalongi, ümber paar võõrast meest. Mis ta on siis, eksole 😀

Lind sai kerele kleebitud ja ma pidin sellega mõned minutid hängima, et ta ära kuivaks.

Tätoveerija vaatas seda kavandit ja muigas, et see saab meile mõlemale parajalt keeruline olema. Ai kurja! Kui ma muidu väga närvis ei olnud, siis see tõmbas küll seest õõnsaks. Ausalt.

Esialgne kavand oli siis selline –

Saatsin abikaasale ja sõbrannadele ka esimese näidise ära ja palusin neil minu eest palvetada. Ema lubas vajadusel mind koju lohistama tulla, kui ma peaks ära minestama 😀 ja soovitas mul lasta ennast kinni siduda, et ma vaesele tätoveerijale kallale ei läheks. Tore ema 😀

Ja siis hakkaski pull pihta…

Esimene tõmme ei olnud midagi hullu, teine andis juba tunda ja kolmanda ajal pidin ma juba tõsiselt oma peas endaga tööd tegema, et ma väga siplema ei hakkaks seal laual.

Idee on selles, et mida stabiilsem ja rahulikum sa oled, seda kiiremini saab asjaga ühele poole. Siis saab tätoveerija korraga rohkem tehtud ja ei pea asjatuid pause tegema.

Otsustasin olla nii paigal kui füüsiliselt võimalik.

Ma suutsin õnneks olla täiesti liikumatu, kiunuma ka ei hakanud. Lihtsalt keskendusin oma hingamisele ja üritasin üle elada iga tõmmet ükshaaval.

Minu jaoks ei olnudki ribid kõige valusam osa, seal see kont võttis seda valu natukene ära. Kõige hullem oli see pehme koht puusa ja ribide vahel. Siis ma pidin küll pingutama, ikka tõsiselt pingutama, et mitte jalga lasta sealt laualt. Pigistasin silmad kinni, hingasin.

Peale kahte tundi tegime pausi. Jõin veidi limonaadi ja sõin tülikese šokolaadi. Pea natukene käis ringi, aga muidu oli jumala okei olla.

Tegi pausi ajal ka ühe pildikese.

Peale pausi jätkasime alumise osaga + värvimine.

Noh, lubati, et värvid ei ole enam midagi hullu. Elagu ma see alumine osa üle ja pmst ongi valmis. Aga see alumine osa oli reaalselt kõige valusam. Mingi hetk ta tõmbas mingi ülipika joone kuskile ja ma reaalselt mõtlesin, et ma enam ei kannata. Suht kompas mu piire seal. Samas jäin ma suht liikumatuks ja sai ka see alumine osa tehtud. Ja siis. Ja siis tuli värvimine. Ai raisk!

Midahelli nagu!

Aia! Ta lihtsalt võttis juba niigi tundliku koha ja siis lihtsalt suristas seal mõnuga mingi miljon aastat. Reaalselt, see tundus nagu meelega. Et nagu, sa nii vait, las ma piinan sind. Siis ma natukene lõpuks urisesin ka. See ei olnud enam lihtne maapealne kogemus 😀😀 see oli omaette klass. Ausalt.

Ja siis oligi valmiiiiiiis! Hurrraaaa!

Kokku läks ajaliselt vist ainult 3 tundi. Raha läks ka selle võrra vähem, seega mu pere saab sel kuul isegi veel vorsti leiva peale panna. #blessed

Sellel pildil olen ma juba kodus ja linnul on kile peal.

Lõpus ei olnud mul enam nii hea olla, kui vahepeal. Hambad plagisesid ja ma värisesin üle kere. Terve külg oli nii hell. Lisaks hakkas mul meeletult külm.

Esimene öö oli ka kergelt keeruline. Ses suhtes, et keerates ta ikka andis tunda ja ma ärkasin pidevalt. Katkendlik oli see uni.

Täna ma rinnahoidjat selga ei pannud, ei oleks välja kannatanud seda hõõrumist. Õnneks on mul üks selline sporditopp, mille alumine kumm on väga nõrk ja suhteliselt lai, panin selle riiete alla. Päris ilma ei tihanud loengusse minna. Aga ega see sporditopp väga paks ei ole, seega sai terve auditoorim täna minu nibude järgi hinnata, kui külm meil koolis täpselt oli. Ja nagu kiuste oli täna keskmisest jahedam 😀😀✌🏼

#väärikas

Kui keegi soovib veel täpsustavat infot mu tätoveerimiskogemuse või muu asjassepuutuva kohta, siis tulistage aind! 😘

Mina jäin ülirahule ja vajadusel teeksin veel. Lebo ots!

2 kommentaari “Noh, oli valus ka vä?

    1. Ma ise olen ülirahul jah. Sellise stiiliga vaatasin ka netist neid. Ei pea muidugi kõigile meelidima. Tegelikult ongi põnevam, kui ei meeldi, sest see tähendab, et me oleme erinevad. Ühesugune on igav 😊✌🏼

      Liked by 1 person

Vasta Mariliis-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s