Varajane sünnipäevakink iseendale

Ma eelmises postituses poole sõnaga mainisin ka, et ma kingin endale sünnipäevaks tattoo. Eesti keeles on selle asja nimi muide täiesti ametlikult tätoveering, aga see kõlab nagu miski, mida ütleks 13-aastane bimbohakatis, kes närib pidevalt nätsu ja keerutab oma juukseid. Onju.

See on ametlikult minu kolmas tätoveering, aga eelmised kaks on sellised pisikesed tilulilud.

Esimese tegin ma aastal 2015, kui ma olin oma esimesed 10 kg kaalu langetanud. Käisin koos emaga veel tegemas. Mäletate? Ma isegi blogisin sellest – POSTITUS

Teise tegime suht ekspromt koos abikaasaga 2018 aasta alguses. meil sai nimelt 01.12.2017 täpselt 10 aastat abielus oldud. Tegime mätšivad tätoveeringud käele – “I love him” ja “I love her”. Kogu tätoveerimise protsess võttis vist nii 15 mintsa, maksis 50 eurot.

IMG_5018.jpg

 

Tätoveerimisega on aga nii, et kui sa juba ühe teed, siis sul tiksub pidevalt kuklas see mõte, et sa ilmselt tahad mõnda veel. Minul on kaks tilulilu olemas, nüüd tahaks ühte suurt. Ikka sellist arvestatava suurusega purakat. See mõte tekkis mul tegelikult juba paar aastat tagasi, aga siis jäin rasedaks, siis imetasin ja siis olin vaene (sest emapalk lõppes). Nüüd oleme aga finantsiliselt nii palju kosunud, et isegi kannatab see 300 eurot ühe pildikese peale panna. Otsustasime abikaasaga, et just 2019 on see aasta, mil me teeme endale uued tätoveeringud.

Mees tahab sleeve’i (ing.k käis) ja ma tunnistan ausalt, et alfaemane minus mõtles kohe, et oh, ma tahan ka! Siis hakkasin aga natukene kaugemale mõtlema ning jõudsin järeldusele, et ma olen tööturul veel natukene liiga roheline ning oleks kindlam, kui ma nähtavale kohale väga suuri asju ei tätoveeri.

Vahtisin siis Pinterestis igasuguseid tätoveeritud naisi ning jõudsin kindlale otsusele, et minu kolmas, ühtlasi ka siiani kõige suurem, tätoveering saab paiknema ribidel/küljel.

Mitte nagu päris üleval, samas mitte ka väga all. Ma ei oskagi kirjeldada, aga eks see sõltub sellest, kuidas tätoveerija kogu asja joonistab ning mu kehale sobitab. Idee poolest umbes siis sellisesse kohta –

Plaanis on teha lind. Mitte nunnu lind. Ja mitte koolibri (jumalhoidku selle eest!)

Uurisime siis abikaasaga Tartu kohalikke tegijaid ning otsustasime praegu värskeima salongi kasuks. Konsultatsioonis arutasime suurust, pilti, ajakulu ja rahalist poolt. Hinannguliselt läheb kuskil 4 tundi, rahaliselt kuskil 300 eurot.

Aja sai 15. veebruariks (see on juba hommeee!).

Selle ajaga on veel siukene pull, et esimesel korral kirjutas ta mulle 15.01.2019 ja mina võtsin kõik vaba päeva töölt, valmistasin end vaimselt ette ja läksin siis 15.01. kenasti kohale ka. AGA. Ta oli mulle kogemata vale kuupäeva saatnud – endale pani kirja 15.02 ja mulle kirjutas 15.01. Kurat, ma ütlen! Te ei kujuta ette, kui tujust ära ma olin.

Ma mõtlesin, et ma ei lähegi enam. Las jääda. Suva 🙂 Ei ole üldse imelik eksole 😀

Aga nüüd on olukord selline, et suure tõenäosusega homme kell 13.00 hakatakse mulle ihule mingit lindu sikerdama. Ma olin muidu suht elevil, aga siis ma googeldasin “rib tattoo pain” ja ma enam ei ole väga elevil. Reaalselt, ribid ja külg on väidetavalt peale genitaale teine kõige tundlikum piirkond kehal, kuhu üldse tätoveeringut teha.

Kurat! Hästi, Mariliis! Hästi valitud!

Vaatasin siis Youtube’is videosid inimestest, kellele parasjagu ribidele midagi tätoveeritakse. Oeh. Ei oleks tohtinud seda teha. See on umbes sama, mis sünnitusvideote vaatamisega. Videod on hirmsad. Hirmutavad ära täiega.

Lugesin siis ka erinevaid tätoveerijate soovitusi, kuidas valuga toime tulla. Appi, noh! Need ajasid veel rohkem hirmu nahka. Pmst soovitatakse sügavalt hingata ja lõdvestuda ja süüa vahepeal, et keha šokki ei läheks. Mõned seal kommenteerivad, et nad värisesid terve viimase tunni. Nagu, WTF?! Appi! Millesse ma end mässinud olen!

Nüüd ma istungi siin, kardan, kõhklen. Ilmselt ma ikka lähen homme sinna kohale, ilmselt midagi saab tehtud ka, aga mul on junn veits jahe, kui nüüd aus olla.

Ma pakin magusat kaasa, vett ka. Lisaks võtan kõrvaklapid ja telefoni, vaatan Netflixist sarju, kuulan muusikat äkki. Jeebus. Hoidke pöialt, et ma nutma ei hakka 😀

Ahjaa, tahtsin ka selleks ajaks mingi 5 kg kaalust alla saada, kuid tänane Valentinipäev on osutunud ootamatuks söögiorgiaks, seega seda ilmselgelt ei juhtu. On isegi oht, et kõik mis eelmisel nädalal alla sai on sel nädalal tagasi 😀

Neetud, ma isegi ei tea, mis ma selga panen.

2 kommentaari “Varajane sünnipäevakink iseendale

Vasta Mariliis-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s