Kaalulangetajad siin, kaalulangetajad seal…

…kaalulangetajad iga nurga peal.

Ämairait?

Loogiš, et on aasta algus ja terve maailm katsub uuel aastal olla parem, kui ta oli eelmisel. Eesti blogimaastikul on igatahes väga tuntav see “new year, new me” värk. Need, kes vahepeal kaalulangetusega aktiivselt ei tegelenud, on hakanud taas kava järgi toituma ja/või kaloreid lugema. Facebook’i “Blogipostituste reklaamimise grupis” jääb silma üha rohkem toitumiskavade, treeningute, kaalulangetuse ja liikumise teemalisi postitusi.

Iseenesest on ju tore, et inimesed oma elustiili muuta üritavad ning tervislikumad olla soovivad. Mul tegelikult ei olegi siia midagi rohkem lisada. Tore!

Jama on selles, et mul endal on praeguseks küll kogu motivatsioon end liigutada täiesti kadunud. Jah, mulle meeldib jõusaal, mulle meeldib jalutada, kõndida, liigutada.

AGA.

Mulle tundub, et mul on kogu aeg kiire. Mulle ei meeldi see tunne, et ma pean koguaeg planeerima, sättima, oma trenniaega kusagile “vahele pigistama”. See on nii kurnav.

Muidu käin ma trennis oma lõuna ajast, aga see lõuna on ainult tund aega. See on siis koos pesemise, riietumise ja sinna ja tagasi kõndimisega. See ei ole pikk maa, kuid kogu transport ja riietumine võtavad kokku juba 15 minutit. Pesemine ka nii 10 mintsa (koos juuste kuivatamisega). See jätab mulle reaalselt trenniaega vaid 35 minutit. Lisaks tahaks peale seda süüa ka midagi, onju :/

Noh, mu tööaeg ei ole nii range, et ma ei tohiks peale trenni kontoris midagi kiirelt hamba alla visata, aga sellegipoolest on mul tunne, et ma pean kogu aeg kiirustama. Ruttu-ruttu, trenni. Ruttu-ruttu poodi. Ruttu-ruttu sööma. Ja siis peale tööd ruttu-ruttu beebile hoidu järele. Kodus on vaja ruttu-ruttu süüa teha.

Lapsed tahavad ju ka peale kooli/hoiupäeva tähelepanu. Siis söögitegemise kõrvalt üritad pesu pesema panna, eelmise pesu restilt ära korjata, järgmise päeva riided valmis panna. Siis sööma. Selleks ajaks on kell juba nii 20 saanud. Siis peab ju lastega ka tegelema. Ausõna, ma ei tea, kuidas teil lastega on, aga minu omad tahavad koos puslesid kokku panna, mulle igasugu asju näidata. Siis me mängime arsti, ravime emmet, vennat, titat, kahte beebinukku, ühte kuni miljonit pehmet mänguasja…ja siis otsast peale. Sinna vahepeale peaks mahtuma veel ka majapidamise korrastamine. Olgem ausad, peale pikka tööpäeva on korrastamiseks ka see, kui ma suudan suurema liiva põrandalt ära pühkida. Ja siis magama.
Vanasti sain ma kasvõi hilisõhtulgi vaba aega, kui lapsed magasid. Nüüd on aga nii, et ma olen kella 21ks nii väsinud, et jään koos Loviisaga magama. Mitte miski ei suuda mind enam voodist välja ajada. Isegi mitte keskmine pissihäda. Kange pissihädaga ikka olen vahel end püsti ajanud 🙂 Aga ainult vahel.

Lisaks kõigele eelmainitule käin ma ju ka ülikoolis. Seega olen üle nädala E-P rakkes. Vabadel nädalavahetustel katsun koolitöödega järje peale saada ning natukenegi oma aega leida.

Ma ju tegelikult teadsin, et ilmselt peale esimest semestrit selline madalseis tekib, kuid ma ei osanud oodata, et mul trennidest siiber saab. Praegu on aga küll nii, et ma ei suuda end sundida end liigutama. Ma ei taha sättida ja planeerida oma trenniaega. Ma ei taha kiirustada. Ma keeldun. Ma tahaks olla. Lihtsalt olla ja teed juua, telekat vaadata. Äkki midagi head lugeda.

Meil õnneks on sel nädalal viimane sügissemestri sess ja järgmine on alles veebruari keskel, seega saan ma nüüd natukene puhata enne, kui kevadsemester algab. Suuremad tööd on ära esitatud, ainult 2 arvestust on vaja ära teha. Pfft, nohu eks? 😀

 

Mul on jätkuvalt Orgu toitumiskava. Mäletate? Ma olen nüüd sealt umbes täpselt kolme retsepti proovinud. Kava ma endiselt ei jälgi. Ses suhtes, et ma võtan sealt selle ühe retsepti, mis mulle meeldib, teen tervele perele selle järgi süüa ja ise võtan täpselt nii suure portsu, kui ma tahan. Koguseid ma ei jälgi.

Proovisin ära ühepajatoidu, kohvidesserdi ja kreemja singi-seene pasta.
Ühepajatoit oli täielik hitt – lapsed sõid hea meelega, mees kiitis ja isegi mina pean tunnistama, et tegu on väga maitsva retseptiga.

Kohvidessert oli maitsev, AGA need kogused, mis mulle ja abikaasale ette nähtud olid. Noh, ütleme nii, et minu portsjon oleks suuremale supilusikale mahtunud. Nagu, midahelli 😀 Reaalselt, minu portsjon oli 45 grammi jogurtit segatud siirupi ja maapähklivõiga.

Pildiotsingu what? tulemus
Pilt SIIT

Mul ei ole isegi sellist anumat, kus saaks sellist imepisikest kogust nii segada, et see kausiseinadel kaduma ei läheks. 45 grammi on täpselt see kogus, mida sa kausi põhjast kätte ei saa 😀 😀 See viimane lusikatäis, mille kokkukraapimiseks tuleb spaatlit kasutada.
Igatahes, ma tegin kolmekordse koguse 😀 Jap. Tegin. Selline eeskuju olengi. A krt, mis see Orgu mõnitab siis magusaarmastajaid selliste mikroskoopiliste kogustega. For real!

See viimane kreemjas singi-seene pasta oli minu meelest jumala hea, aga kumbki laps ei söö seda. Ma tegin seda eile. Ostsin kõik gluteenivaba pastat ja puha. Mässasin köögis nigu kaheksajalg oma kahe poti, ühe panni, kahe lõikelaua ja kolme kausiga. Terve pliit oli korraga töös. Seda pole ammu juhtunud. Mässamist oli sellega ikka omajagu, nõusid tekkis ka kaks masinatäit, aga minu meelest sai jumala hea. Loviisa kehitas ainult õlgu ja ütles “okou, päh” ja suurem laps viisakusest sõi, makaronihaaval, iga kord neelatades tegi sellist nägu, nagu hakkaks ta kohe oksele. Ma lõpuks lubasin tal järgi jätta ja pannkooke sööma minna. Mu lapsed sõid seega eile õhtusöögiks pannkooke #aastaema

 

IMG_3807

Orgu kava kohta oskan ma nüüd nii palju tagasisidet anda, et laktoositalumatusega inimese jaoks on see paras mõtetus. Ma panin sinna selle märke, et laktoosi sisaldavaid retsepte ei kuvata. See tähendas aga seda, et see retseptide valik oli väga kehvakene. Ma võtsin selle linnukese sealt ära ja nüüd ma leian ise piimatoodetele alternatiive. See on aga maru tüütu, kuna kõigele alati ei ole võimalik kohalikust toidupoest alternatiivi leida. Seesamane kohvidessert näiteks oli skyr’i põhjal.
Lisaks on need toidud ikka algajale toiduvalmistajale paras mässamine. Näiteks see samane ühepajatoit. Idee poolest siga hea, aga valmistamisõpetus oli nii üldsõnaline. Retseptis oli kirjas, et tükelda porgand, kaalikas ja suvikõrvist ja pane 15ks minutiks ahju küpsema. Esiteks – kui paksud/suured tükid? Kas peaks mingit vedelikku ka lisama? Kas ahjupannile või ahjupotti?
Ma panin ahjupotti, vedelikku juurde ei pannud. Lootsin suvikõrvitsa abile selle niisutamise osas. Möödus 15 minutit ja mu porgand ja kaalikas veel krõmpsusid korralikult. Mitte niimoodi mõnusasti vaid niimoodi täiesti toorelt. Isegi päris kuumaks polnud läinud. Ja ma lõikasin sellised keskmise paksusega viilud. Noh, panin mina siis veidi vett sinna potti ja küpsetasin veel 18 minutit. Siis oli valmis.

Selle Orgu kava peale ma seega kaalulangetuse kohapealt lootma ei jää. Ma tõmbasin endale aga mingi viiesaja neljakümne esimest korda MyFitnessPali ja olen viimased 3 päeva sinna oma kaloreid kirja pannud. Olen võtnud eesmärgiks 1900 kcal päevas. Aga ma ei tee sellest probleemi, kui ma söön rohkem. Seda, et ma vähem sööks, ei paista küll juhtuvat. Mitte kunagi 😀 Kui ma just oma lõualuud ära ei murra ja vedelikudieedile ei jää.

Kaalunud ma ennast pole, kuna ma ei näe hetkel mingit muutust. Viimati kaalusin Corsagym’i riietusruumis oleval kaalul ning too näitas kõhedad 71 kg. 67-68 oleks minu jaoks oluliselt mugavam kaal (pikkust 173 cm). Hetkel ma tunnen, kuidas mu keskkoht on laiaks läinud. See 3 kg on seal rindade-kõhu piirkonnas ja see ei meeldi mulle.
Ma tegelen sellega.

IMG_3765.jpg

 

 

6 kommentaari “Kaalulangetajad siin, kaalulangetajad seal…

  1. oi ma samastun täiega. ma alustasin uuel aasta nii paljude uute asjadega ,et ulme :O kaasaarvatud see kuradima orgu, rsk 😀 sarjan ja kirjun ja ikka teen…. aga kuna on nii haigelt kiire siis kirjutamiseni üldse ei jõua, reaalselt lihtsalt pole aega…. ja see kolm kilo… ma tunnen ennast nagu vaal 😀 kõik riided pitsitavad ja kisuvad ja rulluvad üles…. oeh see on jube segane kommentaar aga ilmselt sa mõistad 😀 ja tegelt see viimane insta pilt on ikka täiesti metsikult ilus :*

    Meeldib

    1. Sa oled nii lahe 😀 see kuramuse 3 kilo on nii vastik. Nagu päris paksuks pole läinud, aga nagu tunne on ikka paks. Kurat! Ma mõistan seda, et blogima ei jõua. Mul sama seis. Aga ma tänan komplimendi eest 😊

      Meeldib

  2. Ma ei tea, kas lohutab aga teisel aastal on madalseis veel hullem 🙂 Eks see periood on raske, liiga palju käsil koguaeg aga it’s so worth it! Kui ikka nii suur asi tehtud, on hiljem ikka mega hea tunne. Kolmas aasta kui lõpp paistab, tuleb motivatsioon ka tagasi. Ma lasin trennid käest peale esimest aastat. Loodan, et sul läheb paremini 🙂 Kasuta koolikaaslasi max ära 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s