Paus

Ammu pole blogisse jõudnud. Ikka maru ammu juba. Ei mäletagi, millest ma siin viimati muljetasin.

Ma ei hakka vabandama, et ma pole ammu bloginud, kuna see tundub mulle teistes blogides alati nii naljakas. Ma pole tihtipeale tähelegi pannud, et nood kaua bloginud pole 🙂 Ilmselt on minu lugejatega sama moodi.

Miks ma siis blogima pole jõudnud?

Teate, töö, trenn, väikelaps ja ülikool on nõudnud paraku kogu mu aja. Ja kui mul juhtubki olema mõni vaba nädalavahetus, siis okupeerib selle mõni sõber või sugulane, keda pole ammu näinud. Kui ma arvutisse satun ning mul on isegi võimalik kirjutamisele keskenduda, siis tuleb tunnistada, et esimesena teen ma ära siiski oma koolitöö.

Ülikooliga ongi nüüd nii, et mulle on hakanud kohale jõudma sessioonõppe (nn kaugõppe) iseseisva töö maht. Ükski ülesanne, mida me kodus peame tegema, ei ole selline, mille saaks sipsniuhti tunni või kahega valmis teha. Ehk siis veel, kui mul ei oleks ühtki segajat, kuid paraku mul seda luksust pole.

Mis asjad need siis sellist aega nõuavad?

Noh, näiteks pean ma kirjutama eneserefleksioon teemal raamatud minu elus. See peab olema vähemalt 10 lk + tiitelleht ja kasutatud kirjandus. Ma pean kirjutama sellest, mis rolli raamatud minu elus on mänginud. Pole ju raske teema aga vähemalt 10 lk seostatud ja loogilist juttu…oeh. See nõuab aega. Ja sellest on mul ju kõige suurem puudus.
Lisaks sellele kirjalikule tööle, on ka teistes ainetes pea iga kord mingi kirjatöö vaja esitada. Paljud hõlmavad ka mõistekaarte, ajatelgi ja/või oma töö ettekandmist Powerpoint esitlusena. Kõik see on minult igasuguse kirjutamise tuhina ära võtnud.
Mul ei ole enam isu. Ei taha. Mul saavad sõnad otsa, mulle tunduvad mu mõtted nii suvalised ja sisutud, et mul ei ole mingit tahtmist neid siia kirja panna.

Tundub, et ma olen ennast tühjaks kirjutanud.

Lisaks loengutele ja kirjalikele töödele on mul hetkel käsil ka vaatluspraktika. Lisaks sain ma ka sellise väiksemat sorti ametikõrgenduse, mille üle ma muidugi ei kurda, kuid mis nõuab omakorda palju aega ja energiat. Meie ettevõttes luuakse nimelt uus ametikoht, mis on vastavuses minu erialaga. Kuna ametikoht on aga alles nö loomisel, siis pean ka mina asjas aktiivselt kaasa rääkima ja aitama vajalikku põhja luua. Keeruline jutt võib olla, aga noh. Kuna ametikoht on uus ja mina olen meie ettevõttes esimene selline inimene, kes selliste asjadega sellises kontekstis tegelema hakkab, siis tuleb luua sobivad programmid, suhtluskanalid jne. Minust saab alates 1.11.2018 ettevõtte teabejuht. Las mu täpsemad tööülesanded jääda mu enda teada.

Kõike on palju. Mulle tundub, et ma olen suhteliselt oma võimekuse piiril. Ma ei suuda rohkem uut infot vastu võtta. Mu aju ei suuda enam midagi uut genereerida. Mul ei ole enam uitavaid mõtteid, mida siin analüüsida. Mu analüüsimiste limiit on täis 🙂

Praegune blogimine on mul ka selline väikene närviline paus kõigi tegemiste vahepeale. Ma katsusin Loviisa panna tahvelarvuti taha Youtube’ist videosid vaatama, aga ta ei võta vedu. Iga minuti tagant käib ta minu juures, et midagi näidata. Ma olen praeguseks juba suutnud unustada, millest ma postitust alustades kirjutasin. Heh. Elu.

Trennidest

Trennis käin ma oma lõuna pausidest, tööpäeviti kella 12 paiku. Käin ikka Corsagym’is. Ma olen selle Corsaga nüüdseks juba nii ära harjunud, et ma isegi ei mäleta enam, mis mind alguses seal nii kohutas. Ilmselt see, et kõik seal nii kohutavalt heas vormis on 🙂 See tekitab ju ebakindlust. Minus küll. Iga kord ma salaja loodan, et jõusaalis on mõni minust kehvemas vormis inimene ka. Siiani pole seda juhtunud 😀
Jooksmas ma ei käi, kuna ma kardan üksinda pimedas joosta. Igasuguseid perverte liigub.
Kodus trenni ei tee, kuna mul lihtsalt pole sellist aega. Äkki ma millalgi tulevikus olen paremini kohanenud selle hullumeelse elukorraldusega ning leian jälle aega ka kodus liigutada. Eks näis.

Lastehoiust

Loviisal läheb hoius väga hästi. Läheb sinna rõõmuga. Tuleb alati koju hea tujuga. Nüüd kuskil kaks nädalat on ta ka juba päeval täitsa mähkmevaba. Ka lõunauned teeb ilma mähkmeta. Öösel on mähkmed veel jalas, kuna ta pissib päris palju. Käib enne uinumist potil küll, aga öösel pissib sellest hoolimata 1-2 korda kindlasti. Vast saame sellegi varsti ära harjutatud.

Töölkäimisest

Tööl on ülimõnus. Mul on nii lahedad kolleegid, et ma ausalt iga päev lähen rõõmuga tööle. Paljud on uued, minu osakonnas on ainult 1 vana olija, kuid uued kolleegid on mind päris kiiresti omaks võtnud. Eks ma olen parajalt mõnus kah, mind on lihtne omaks võtta (ego räägib). Kahju on muidugi sellest, et seoses uue ametikohaga liigun ma edasi omaette ruumi ning pean oma muhedad kolleegid seina taha jätma. Pean omaette nalja tegema hakkama. Kurb.

Kehakaalust

Olen endiselt kuskil 2 kg raskem, kui ma olin suvel. Olen õppinud sellega elama. Eks see ole ju kaalulangetusblogija üks suur õudusunenägu, kui kaal tasahilju tagasi hiilima hakkab. Mulle ei tule see tegelikult väga üllatusena, kuna mu elustiil on seoses tööle asumisega palju muutunud. Enne käisin Loviisaga iga lõunaune ajal 2 tundi kõndimas, siis mässasime mänguväljakul. Nüüd viin ma lapse hommikul autoga hoidu, siis autoga tööle, istun päev otsa ja lõpuks autoga koju. Liikumist on oluliselt vähem. Jah, ma käin trennis, kuid see ei tee tasa seda, et ma suurema osa päevast persetan kuskil laua taga. Ka nädalavahetused mööduvad persetamise tähe all, kuna üle nädala on mul kool. Enamasti on leongud 10-st 18-ni. Siis koju, lastele söök, pesumasin pesema, natuke koristan, pesen ennast puhtaks ja ongi juba uneaeg. Kui tulemas on mõni kodutöö esitamise tähtaeg, siis sunnin end öösel üleval olema. Võtan muidugi vaimu virgutamiseks ka kohvi ja midagi magusat. Muidu ju mõte ei liigu. Ja nii need 2 kg ongi tulnud. Kaalun keskmiselt 70 kg – parematel päevadel 69, kehvematel 71.
Välimusest vist nii väga välja ei paistagi, ma ise lihtsalt tunnen, et püksivärvlid on rohkem ümber.

Mis edasi?

Ma tahaks blogima jõuda, ma tõesti tahaks, kuid ma kahtlustan, et see ei ole väga tõenäoline. Ma arvan, et ma teen blogimises väikema pausi, äkki kuskil nii suveni. Võimalik, et ma nüüd sain blogimise maitse jälle suhu ja ma ei suuda enam mitte blogida. See oleks ju hea. Kuid tegelikkuses usun ma pigem seda, et ma katsun oma kiire elutempo juures ellu jääda ning teha esmajoones ära ikkagi need asjad, millel on kindel tähtaeg. Ma ilmselt postitan killukesi oma tegemistest ikka Instagram’i, seega jälgige mind seal.

Olge mõnusad!

P.S. tahtsin siia lisada ka ohtralt pilte, aga WordPress ei luba (??). Peate leppima ainult sõnadega 😦

4 thoughts on “Paus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s