“Noh, kuidas siis ülikoolis on?”

Nagu ma juba kirjutasin, siis olen ma septembrist uhke Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste osakonna ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse eriala esimese kursuse tudeng (palun mind edaspidi nii kõnetada).

Õpin sessioonõppes ehk kaugõppes. Õppetöö toimub üle nädala r-p. Pühapäeval on õppetööd siiski väga harva.

Ma pean tunnistama, et ma pole varem väga Tartu Ülikooli õppehoonetesse sattunud, korra vist olen peahoones mingil kontserdil käinud. Muidu on need õppehooned alati minus uudishimu tekitanud. Ma olen alati tahtnud teada, millised inimesed seal õpivad ja töötavad, millised need seest välja näevad. Lampi ju sisse ei marsi.

Üliõpilased tunduvad ka nii huvitavad ja rõõmsad ja tegusad. Kõrvaltvaatajale vähemalt.

Kuigi akadeemiline aasta algas juba 03.09, siis minu esimesed loengud toimusid alles sel reedel.

Oh seda pabistamist enne esimest loengut. Mida kaasa võtta? Mida selga panna? Kas arvutit läheb vaja? Vihikuid? Värvipliiatseid?

Ma võtsin kõik kaasa v.a. arvuti. 🙂

Jap. Värvipliiatsid. Mul olid värvi-friiking-pliiatsid kaasas 😁😀

Vaja läks aga ainult pastakat ja paberit/vihikut.

Igatahes.

Kell 10.15 algas meil infotund, mille eesmärgiks oli meile tutvustada meie õppejõude, tuutoreid ja rääkida üldiselt sellest, mis meid siis ees ootamas on.

Saime ka oma rebasekotid, mis anti kätte ükshaaval meid auditooriumi ette kutsudes. Proovisin kursakaaslaste nimesid meelde jätta, kuid enamik on juba meelest läinud. Küll jõuab.

Saime ka teada, kelle poole milliste muredega pöörduma peaks. Noh, õppetõendid jms.

Infotunnis tehti meile ka ringkäik instituudis, näidati kätte puhkeruumide, printerite, snäkiaparaatide ja wc-de asukohad. Mida muud elus veel vaja võiks minna, eksole.

Infotunni lõpetuseks juhatati meid arvutiklassi, kus meie kohusetundlikud tuutorid (infokorralduse 3. kursuse tudengid) õpetasid meid ÕIS-i ja Moodle’t kasutama.

Kes on millalgi Tartu Ülikooli astunud, see teab, et ennast tuleb oma eriala õppekavas kohustuslikele ainetele ise registreerida. Ainetele regamiseks on aega ca 2 nädalat õppeaasta algusest.

Mina olin suures paanikas, et ma ei jõua õigeks ajaks registreeritud või ei leia õigeid kursuseid üles, end ise juba ainetele reganud. Tuli aga välja, et ma ei oleks pidanud üldse muretsema, kuna meile näidati infotunnis samm-sammult ette, mida ja kust leiab. Meid registreeriti kohustuslikele ainetele seal samas, kõiki korraga. Et jumala eest keegi teadmatusesse ei jääks.

Ainetele regatud, rebasekott õlal lubati meid meie esimesele vahetunnile.

Loengute vahel on meil 30-minutilised pausid. Peale infotundi käisin uudistasin omapäi veel instituudi ruumides ringi, võtsin aparaadist ühe 50-sendise espresso ja istusin veidi puhketoas.

Tunne oli jube hea. Nagu ikkagi tark inimene. Ülikoolis. Joob kohvi.

Mäletan, kuidas kevadel erialakatsele tulles tundsin end maru kohmakalt seal samas ruumis. Ma nagu ei kuulunud sinna. Polnud ju veel ülikooli sisse saanud. Nüüd aga tundsin, et olen täpselt õiges kohas. Laiutasin nahkses tugitoolis ja lürpisin odavat ent maitsvat tudengikohvi.

Edasi tulid juba konkreetsed ained. Meil olid loengud kella 17:45ni. Iga loeng kestab 1,5 tundi. Parimad neist lähevad aga nii kiiresti, et lausa kahju on, kui läbi saavad.

Reedel olid loengud sellised sissejuhatava maiguga. Väga asjaks ei läinud, kuid ometigi tuli juba teha esimesed nö grupitööd. Need on alguses alati veidi kohmakad. Eks meid ärgitatakse teineteisega suhtlema ja tuttavaks saama. Kursuse üldine läbisaamine ja vibe pidavat olema väga tähtis. Programmijuht Avo Trumm ütles, et ta loodab, et esimese päeva lõpuks on meil kokku lepitud juba esimese kursuseürituse toimumise aeg. Seda paraku ei juhtunud 😊😁😀

Kui reedene päev oli pikk – 10-18, siis laupäevane oli vähe leebem – 10-16.

Loengud toimuvad meil valdavalt Lossi 36, mis on endine sünnitusmaja Toomemäel. Mu enda poeg on aastal 2008 seal sündinud. Kui ma ei eksi, siis samas ruumis, kus toimub meie ühiskond ja kultuur 😃

Vahel põikame sisse ka Lossi 3 asuvasse maailma keelte ja kultuuride kolledžisse. Seal toimuvad meil eesti õigekeelsuse ja väljendusõpetuse loengud.

Loengute vahepeal käisin mina Toomemäel ringi kondamas. Meie instituudi õppehoone asub kohe Tartu toomkiriku juures. Sealt on imeline vaade ümbritsevale. Istungi seal pingi peal, joon kohvi, näksin midagi ja naudin vaadet toomkirikule ja Inglisillale. Imeline!

Lõunasöögiks võtsin Rüütli tänavast mingi wrapi või salati. Edaspidi oleks vist mõistlik toit kaasa võtta. Kulub vähem aega ringitraavimisele ja jääb rohkem aega nautimiseks.

Õppekava ainete kohta nii palju, et siiani on kõik loengud olnud huvitavad. Lemmikuks osutus Tarmo Strenze poolt antav ühiskond ja kultuur. Kõigist õppejõududest, kellega mul oli rõõm sel nädalal kokku puutuda, on tema kõige kohmakam. Või kuidagi…ma ei teagi. Loengu alguses, kui me ootasime projektori käivitumise järel, siis oli auditooriumis vaikus. Pikk vaikus. Piinlik vaikus. Mul hakkas veidi ebamugav. Õppejõud ei vaadanud kordagi meie poole. Vaatas arvutit, oli nagu endasse tõmbunud. AGA. Siis hakkas ta rääkima. Ja rääkis nii huvitavalt, et ma olin terve loengu vältel nii haaratud, nii asjas sees. Ma mõtlesin kaasa, ma isegi vahepeal ei suutnud oma suud kinni hoida ja rääkisin kaasa. Sest mul tekkis nii palju äratundmist, nii palju arvamusi, nii palju ideid. Appi. Mu aju nagu avanes ja imes kõik info endasse. Ja siis äkki – põmm!- aeg sai otsa. Loeng läbi.

Ahhhh!

Mis vahepeal juhtus, ma ei tea. Pisikene märkmete tegemiseks kaasa võetud vihik oli märkmeid täis, mõtted karglesid siia-sinna. Nii palju ideid tuli. Oleks tahtnud rääkida ja arutleda nende teemade üle. Paraku saigi päev läbi ja tuli koju minna.

Järgmisel päeval sattusin puhkeruumis ka kursaõdedega vestlema ning ka nemad nentisid, et Tarmo loeng oli väga haarav. Ta teeb muuhulgas nagu nalja ka. Päris palju. Ja nii peenelt, et alati ei taba ära. Aga naerda saab. Kasvõi omaette kõkutada mõni hetk hiljem.

Koormuse ja ajanappuse kohta ma hetkel midagi kommenteerida ei oska. Avo Trumm, meie programmijuht ja õppejõud, ütles et meie ainekava on nii üles ehitatud, et iseseisvat tööd on ööpäeva kohta ca 10 tundi. Aga meie kui sessioonõppijad oleme nii nutikad, et leiame kiiremaid mooduseid, kuidas ülesannetega ühele poole saada.

See tegi seest veidi õõnsaks, kuid elame näeme, kuidas ma toime tulen.

Eeldatavasti saan kõik õigeks ajaks tehtud.

Siiani on meile koduseks ülesandeks antud 1 iseseisev töö ja 2 kirjatükki. Tähtajad on oktoobris.

Järgmine koolipäev on kahe nädala pärast. Siis saame ilmselt koduseid ülesandeid juurde.

Praeguse seisuga pean ma tunnistama, et ülikool on imeline.

Ülikool, Tartu linn, sügis ja kõik see asjalik toimetamine mõjuvad mulle hästi. Ma olen nagu armunud. Käin mööda vanalinna ja kesklinna ringi ja muudkui imestan, kui ilus kõik on. Tunnen, et ma alles nüüd nagu saan osa sellest kõigest. Mul on mingi eesmärk, põhjus seal olla, põhjus jõlkuda Toomemäel, põhjus seista reedesel päeval lõunase tipptunni ajal Werneris soja chai latte järjekorras. Põhjus istuda raamatukogus sulgemiseni.

Haaah. Ausõna, täpselt nagu armunud. Ma ei näe nagu neid negatiivseid asju, kõik tundub ilus tore ja põnev.

Ma ei jõua ära oodata, millal saan raamatukogus erialast kirjandust otsida, varahommikuni õppida, kursakaaslastega midagi ette võtta ja seeläbi uusi sõpru leida. Kõik tundub nii põnev. Siit saab edasi minna ainult paremaks, onju.

Haahahahahhaaa!

Ma tegelt saan aru, et mu optimism ei pruugi kesta kauem, kui paar kuud, kuid las ta olla. Las ma naudin, kuniks saab. Eks.

Ma olen oma eriala valikuga rohkem kui rahul. Ma ei teagi enda jaoks ideaalsemat eriala. Kõik ained tunduvad huvitavad, vajalikud, kasulikud.

Ma olen ka igati õnnelik, et ma ei läinud õppima Pärnu kolledžisse või Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli, kuigi esialgu olid ju ka need variandid võimalikud.

Oma kodulinnas õppimine on imeline. Kogu vunk kulub õppimisele, mitte logistikale ja ajaplaneerimisele.

4 thoughts on ““Noh, kuidas siis ülikoolis on?”

  1. Minul on kaugõpe Tartu Ülikoolis läbitehtud, minu jaoks see vaimustus ei kadunud. Nii huvitav oli kord kuus Tartusse sessiks sõita ning kursakaaslasi näha, õppida midagi uut ja läbida praktikume. Tartu linna hakkasin samuti armastama ning miskipärast kisub peale ülikooli lõpetamist tagasi Tartusse. Edu sulle ülikooli teel! Kui vahel tundub mõni töö või ülesanne või ajaleidmine raske siis on see ometi teostatav. Mina kartsin kõige enam lõputöö pärast, kuid imekombel sain selle A.

    Liked by 1 person

  2. Ma ise küll ülikooli ei läinud sel sügisel, küll aga kutsekooli jälle (ise alles kevadel lõpetasin). Aga mulle meeldib koolis käia. Kõige tähtsam on kodutöödel mitte kuhjuda lasta. Ma teen tihti kodused ülesanded ära samal või järgmisel päeval kui need saanud olen, mis siis, et tähtaeg alles mitme nädala pärast on. Aga kohe tehes on klassis räägitu veel meeles ja minu arvates on siis lihtsam kuidagi..
    Sulle aga toredat kooliteed!

    Meeldib

    1. Aitäh!
      Aga nende koduste töödega on nii, et kui mul näiteks Täiskasvanute Gümnaasiumis käies anti kodutöid, mille tegin ka samal õhtul ära, siis ülikoolis on neil ülesannetel natuekene teine mõõde. Ei jaksa kohe kõike teha. Oleks vaba päev, siis jah. Aga õhtul peale tööd lugeda 80 lk õigekeelsusest ja reeglitest ning siis sellest 2-3 lk analüüs kirjutada, tuua välja olulisemad kohad jms, see nõuab ikka pikemat pühendumist, kui mul pakkuda on. Teengi iga õhtu nii palju, kui jaksan. Paraku läheb siiski aega.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s