Enesearmastus

Ma olen täheldanud, et blogijatel on nagu mingi ühine tsükkel või graafik või jumal teab misasi. Kui juba üks blogija mingi teema üles võtab, siis hakkab samateemalisi postitusi tulema ka teistelt blogijatelt. Kummalisel kombel ma täiesti usun, et blogijad tulevad täiesti iseseisvalt selle teema peale ja avastavad isegi üllatusega, et keegi on JUST samal teemal bloginud.

Mingi hetk oli spordiblogijatel kaalutõusu faas, siis oli motivatsioonilanguse faas, siis oli võtan end uuesti käsile faas ning nüüd oleme me jõudnud enesearmastuse ja aktsepteerimise faasi.
Ega minagi mingi erand pole, täiesti tavaline mainstream tšikk, seega olen ka mina viimasel nädalal enda armastamisega tegelenud.

 

Haaaah! Mitte füüsiliselt, te pervod 😀

nobody-can-make-you-happy

 

Lugesin Palja Porgandi Instagram’i postitusest, et teda sõimatakse paksuks ja ta ÜÜRATU tagumik on kellelegi ette jäänud. Vaatasin siis ise ka seda tagumikku ning pidin tõdema, et ta on tõesti juurde võtnud. AGA ta tagumik ei ole kindlasti suur ega ka kole.
Kordades parem kann, kui minul.

Eks nende kritiseerijate point ongi selles, et nad tahavad tähelepanu juhtida muudatustele, mille üle muutunud isik otseselt ei rõõmustata. Ma usun, et Porgand on ise ka teadlik, et ta on juurde võtnud, aga selline pidev meeldetuletus kiusamise eesmärgil ajab lihtsalt tigedaks. Mind küll ajaks.

Siinkohal ma tahakski selgitada natukene, miks minu meelest on fain rääkida oma puudustest. Mind kritiseeritakse tihti, et ma oma tagumikku ja reisi paksudeks nimetan. Küll olen ma vaimselt ebastabiilne ja vajan spetsialisti abi, siis tekitan ma teistes komplekse, kellel on veel jämedamad jalad, siis on mul toitumishäired ja ma olen ilmselgelt liiga kriitiline jne jne.

Ma alguses üritasin ennast kaitsta ning selgitasin, et ma ei vihka oma keha, ma lihtsalt saan aru, et mu reied on tselluliidi ja venitusarmidega kaetud ja see ei ole kena vaatepilt. Kes iganes tahab väita, et tselluliit ja venitusarmid on ilusad ja ma peaksin nende üle uhke olema, need elavad ise illusioonis. Ei ole venitusarmid ja tselluliit ilusad. Olge nüüd ausad, vaadake sügavale enda sisse ja kujutlege, et teil oleks palju rohkem venitusarme ja tselluliiti, kui praegu. Kas te tunneksite end ilusamana?

Mina kirjutan oma puudustest just seetõttu, et kellelgi ei oleks mulle salvavalt midagi sellist öelda, mida ma ise ei teaks ega tunnistaks. Mul ei ole midagi varjata, ma tunnen end endana hästi. Muidugi tahaks ma oma venitusarmidest lahti saada. Samas tahaks ma ka, et mu lapsed ei vinguks kunagi, mu kodu oleks alati laitmatult korras, abikaasa teeks rohkem kingitusi ja mu koera hingeõhk ei haiseks nigu mädamuna. See aga ei tähenda, et ma oma lapsi, abikaasat ja koera vihkan ja pean pereteraapiasse minema. Saate aru, mida ma mõtlen?

Meil kõigil on omad vead ja see on täiesti okei. Miks ei või nendest vigadest siis rääkida?

Ma olen enda meelest positiivne, tegus, rõõmsameelne ja tark naine. Ma ei põe oma välimuse pärast kindlasti mitte rohkem, kui keskmine eesti naine.
Ma saan oma mured siin blogis välja kirjutada ja seetõttu olen ma ka rahulikum ja enesekindlam. See ongi minu teraapia – oma probleemidest kirjutamine.

Aga ma tegelikult ei tahtnud üldse oma sisemisest minast rääkida, vaid hoopis välimisest.
Ma kurtsin ka juba siin blogis ja Instagramis, et ma olen juurde võtnud. Alguses mõjus see mulle võrdlemisi masendavalt. Ma kujutasin ette, et nii see kiire paisumine pihta hakkabki ja aasta lõpuks olen jälle 80kg valmis. Suure hirmuga hakkasin isegi kaloreid lugema ja rohkem jooksmas käima (rasvapõletuseks).
Umbes nädala pidasin vastu, kaal ei muutund ja ma andsin alla. Lasin minna. Mul hakkas suva.
Ja teate miks?
Sest mulle tundus, et ma näen selles kaalus väga hea välja.

Ausalt!

Mul on hakanud mingi tagumik tekkima, kohe selline kena ja ümar. Ei ripu enam nukralt kusagil põlveõnnalde ja vaagna vahel, vaid on täitsa seal, kus tagumik olema peab. Jei!
Mulle tundub ka, et kuigi mu reied on jämedamad, siis on nad ka tahkemad, ilusamad, siledamad. Nad ei ripu ega lapenda kui ma kõnnin, vaid neil on kuju, mida ei ole varem juhtunud 😀
Mu teksad istuvad jalas nii mugavalt. Ilmselt osaliselt seetõttu, et mu perse on nüüd õiges kohas.

20180824_190455

Tänu üha ümarduvale tagumikule, tundub ka mu keskkoht tahkem ja kuidagi seksikam.
Ma vaatan end peeglist ja mu silm puhkab. Mu enda keha vaadates. See on vinge tunne.

Ma tahaks igal pool ilma riieteta käia 😀 Ma lihtsalt oleks pesu väel. Päris alasti ei tahakski olla, sest teate küll – kaks last, imetamine, tissid 😀
Aga pesus tunnen ma end kui Superwoman.

 

Ma olen nagu armunud. Ma ei leia endas väga palju vigu. Ja kui leiangi, siis ma suudan need armsateks mõelda.

Ma mingi hetk tegin kuumaga trenni ainult bikiinides. Noh, sest muud ei kannatanud selga panna. Ma oleks vist alasti treeninud, kui kedagi poleks kodus olnud. Kõik trenniblogijad, kes end filmivad või ennast pildistavad, need teavad, et liikuv keha võib teinekord pildile või videole maru inetult jääda. Kõik vead tulevad esile. Ma tegin endast ka paar videot ja pilti, kui ma bikiinides treenisin ja ma pole julgenud neid kellelegi näidata. Kuid nüüd tunnen ma lausa uhkust nende üle. Jah. siin-seal on tselluliiti ja ilmselgelt natukene liiga palju rasva, kuid mind ei häiri see enam. Ma näen lihaseid ja ma näen rasket tööd, mis on tehtud, et sellinegi keha saada. Mul on hea tunne.

20180730_112030.jpg20180730_111652

20180730_164516

Ja pilt, mille pärast ma kõige rohkem põdesin –

Sild

Tegelikult pole ju vigagi 🙂

Ma tunnen, et ma käitun ka enesekindlamalt. Ma nagu tean, et ma olen täiega fine ja ma tahan, et kõik näeksid, kui fine ma olen. See kõlab jube edevalt, ma tean, aga ma ei saa sinna midagi parata.
Kui sa ise oled enesekindel ja tunned ennast ilusa ja kõikvõimsa naisena, siis see kiirgab sinust välja ja jõuab ka teisteni. Mulle on hakanud tunduma, et ma saan meessoolt palju rohkem tähelepanu kui varem. Ja ma ei pea silmas sellist “lase ma näpistan su kanni” stiilis tähelepanu. Ma mõtlen sellist naeratamist tänaval möödudes ja viisakat järele vaatamist, kui ma möödun. See meeldib mulle 🙂

Mul on selline maailmavalitsemise tunne. Ma usun, et igale naisele kulub selline enesetunne ära.
See otseselt ei anna mulle midagi, ma ilmselgelt ei ole maailma kõige ilusam naine, aga see ei tähenda, et ma ei võiks end sellena tunda. Onju? See annab mulle hea enesetunde ja sellest mulle piisab.

20180727_22253920180809_19002320180807_17205720180821_16033920180827_134809

Ega ma täpselt ei teagi, kas mu suur enesearmastus tuleneb sellest, et ma nii hea välja näen, või näen ma hea välja, kuna ma õppisin ennast armastama. Vahet tegelikult ju pole.

Praegusel hetkel on mul küll selline tunne, et ma võin kõike teha, mida ma tahan. Maailm on mulle valla ja ma pean lihtsalt kätte võtma ja seda otsast avastama hakkama.

20180830_11474920180727_174130

 

Kes mu postitusest enesekindlust ei saanud ning tunneb end ikka laisa, lodeva ja inetuna, see mingu ja tehku natukene trenni ja ma luban, et enesetunne paraneb. Ausõna. Pole midagi, mis paneks mind end paremini tundma, kui korralik šoppingutuur ja/või trenn. Kuna ma hetkel olen emapalgatu ja veidi vaene, siis mina pean ainult trennidega leppima. Kellel võimalik, mingu šopaku ja tehku siis trenni 😉
Peale sellist “teraapiat” oled kindlasti Superwoman valmis.

 

 

 

3 thoughts on “Enesearmastus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s