…ja nii oma elupäevade lõpuni

Sain eile üle pika aja jälle jõusaali. Mul Loviisal oli lastehoid suvepuhkusel ning abikaasal oli palju tööd (sest ma ei saa ju emapalka enam ja muidu me oleks puhta vaesed), seega ei olnud võimalik lihtsalt ilma lapseta väga kuskile minna. Vanasti palkasime me sellisteks olukordadeks lapsehoidja, kuid ka see on hetkel selline kulutus, mida me väga endale lubada ei saa.

Nii minu kui Loviisa suureks rõõmuks läks ta augustis taas lastehoidu ja emme sai trenni. Mulle tundus, et tal oli kodus emmega mängimisest juba villand 🙂 Ausalt.

Kuigi ma olen täna natukene õnnetus olekus oma tundlike lihastega, siis pean tunnistama, et ma nautisin oma eilset jalatrenni väga. Mu vasak põlv teeb taas liiga (kes ei tea, siis mul on põlves luukasvis), mistõttu kükid, väljaasted, jalapress ning paar harjutust veel jäid tegemata, kuid mu natukene unarusse jäänud lihased said ka ilma nendeta päris korraliku koormuse. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et riietusruumis pükse jalast võttes ühel jalal seistes värises kogu jalg nigu tsentrifuugiv pesumasin. Siuke korralik rammestus oli lihastes. Mõnuuuuus!

l-28407-when-they-ask-how-was-leg-day

Kes nüüd siinkohal imestab, et miks ma end ometi niimoodi piinan, sellele ma vastan, et ilma värinata ma jõusaalist naljalt lahkuda ei taha. Eesmärk on ju järjest tugevamaks saada, seda aga oma mugavustsoonis treenides ei juhtu.

Muide, ma ei pidanud eile raskusi oluliselt vähendama, kuigi eelmisest jõusaalitrennist on päris pikk aeg möödas #justsayin

strong-meme
Pmst mina ju 🙂

Aga tegelikult ma ei tahtnud üldse endast kirjutada (tegelt tahtsin, aga pole essugi kirjutada), vaid tahtsin natukene muljetada.

Suvel, eriti suve alguses, hakkavad paljud oma kaalu või vormi peale mõtlema. Justkui juuni kuus lähevad inimeste silmad lahti, et “ahhhaaaa, ma pean varsti oma bikiinid selga suruma” ja hakatakse hirmsa entusiasmiga igasugu trenni vehkima ja dieete pidama.
Ma pean tunnistama, et sellised inimesed panevad mind muigama. Ma isegi ilma pikemalt süvenemata juba tean, et üle kuu aja nad vastu ei pea. Jah, on ka erandeid, kuid julge 95 protsenti on juuni lõpuks lusika nurka visanud. Ämairait?

Teate, mis nad valesti teevad?

Nad pingutavad üle.

Inimesed mu tutvusringkonnas, isegi mu oma abikaasa, blogijatest ma üldse ei räägigi, alustavad oma “suveks saledaks” projekte enamasti mingi meeletu muutusega.
Toon mõned näited:

  • jooksen/kõnnin IGA PÄEV 10 km;
  • loobun suhkrust, valgest jahust, alkoholist ja valmistoidust;
  • ma teen IGA PÄEV trenni;
  • ma söön iga päeva ainult 1200 kcal;
  • ma hakkan hommikuti jooksmas käima;
  • teen iga päev 20 000 sammu.

Ma ausõna tahaks iga kord neile entusiastidele midagi öelda, aga ei julge.

Peaksin mina ju olema see, kes just julgustab igasugust kaalulangetust ja värki.

A no, olgem ikka mõistlikud. Kui inimene on senimaani ainult autoga liigelnud või igapäevaselt napilt 3000 sammu kõndinud, siis EI OLE mõistlik üleöö oma aktiivsust kümnekordistada.
Miks? Sest teil saab kiirelt villand.
Ma luban.

Kui sa ei ole just inimene, kes kavatseb tõsisemalt spordiga tegelema hakata, või bikiinifitnessi või jumal teab millega veel, siis tuleks enne muudatuse sisse viimist endalt küsida: “kas ma suudaksin nii toimida 10 aastat järjest”. Kui vastus on ei, siis muuda oma plaane. Mõtle midagi sellist välja, mis oleks reaalselt ka teostatav.

Kaalulangetuse juures on kaloraaž väikene erand. Kui kaalulangetuse ajal sa tekitad kaloridefitsiidi (ehk sööd vähem, kui kulutad), siis kaal langeb. Kui aga soovkaal käes, siis on okei oma kaloraaži tõsta. AGA ka siis peab seda kaloraaži jälgima, kuna vanad harjumused kipuvad kiirelt naasma.

Seetõttu ei ole mul ka usku nendesse toitumiskavadesse ja dieetidesse. Toitumiskava annab suuna kätte jah, kuid see tähendab, et sa pead olema valmis seda suunda hoidma ka edaspidi. Kui sa selleks valmis ei ole ning järgid toitumiskava ainult põhimõttel, et see mingi hetk saab läbi, siis oled sa suure tõenäosusega aasta pärast oma algkaalus tagasi.

Selle liigse trenniga on ka see keiss, et ükskõik, kui väga sa ka ei tahaks, siis mingi hetk su keha ei jaksa enam. Kui juba väsimus kohale jõuab, siis on sul end järjest raskem trenni vedada. Trenn muutub vastumeelseks. Esimesel nädalal ei jõua ühel päeval trenni, teisel äkki juba kahel päeval. Edasi tundub juba, et mis sa seal trennis üldse käid, kui tulemust nagunii pole. Tulemus aga ei tahagi tulla, kui keha suures paanikas oma varud luku taha pani või, kui sa ainult nädala jagu jaksasid rahmeldada.

Siinkohal võivad lugejad vastu vaielda. Kui teie olete alustanud suure hurraaga ning olete selle sama hurraaga üle aasta vastu pidanud, siis ma olen valmis teile medali andma #forreal
Blogijate seas on üheks suurepäraseks näiteks Merlini 60-kilo kaotamise teekond, mis on omadega praeguseks vist alguspunktis tagasi. Lisaks ei ole ta juba üle aasta bloginud. Teisi näiteid on veel, kuid ma siinkohal võtan õiguse need enda teada jätta.

Ma pole treener ega toitumisnõustaja, kuid ma olen selle kaalulangetuse jama omal nahal läbi proovinud. Ma mõistan teid. Minul ei olegi enam motivatsiooni kaalu langetada, kuna see muutus minu jaoks kurnavaks. Ma olen oma kaaluga leppinud ja nüüd katsun aegamööda oma vormi parandamisega tegeleda. Eks see nõuab ka toitumisharjumuste muutmist, kuid ma katsun seda teha vähehaaval. Ei mingeid suhkruvabasid septembreid või jahuvabasid jaanuare.

Trenniga on aga siiani kõik suurepärases korras, juba 3,5 aastat.

20180803_091845

Kui ma 2015 aasta alguses oma kaalulangetusega alustasin, siis ma tegin ülepäeviti kodus crosstraineril 45 minutit trenni. Kui see igavaks muutus, siis käisin kepikõnnil, edasi hakkasin vaikselt jooksma. Alles peale teise lapse sündi hakkasin jõusaalis käima.
Aga ma olen kõik need 3,5 aastat, k.a. raseduse ajal, toiminud põhimõttel, et ma teen 3 trenni nädalas. Ilmselt see tundub paljudele vähe, kuid minu jaoks on see täpselt selline arv, millega saan ma ka kiirematel aegadel hakkama. Haiguste ajal ma puhkan. On ka olnud selliseid nädalaid, mil ma ei tee trenni seetõttu, et ma ei taha. Ja ka see on okei.
Aga ma pole kordagi olnud isegi mitte lähedal sellele, et ma ÜLDSE enam trenni ei tee.
Need laisad nädalad ongi need, mis annavad lisamotivatsiooni. Kehal tekib justkui trenninälg.
Mu meelest see ongi motivatsiooni püsimise saladus. Tekita oma kehale trennisõltuvus.

Minul on päris korralik trennisõltuvus. Aga selline hea trennisõltuvus, mitte “appi, ma pole 4 tundi trenni teinud, ma olen paks” sõltuvus.
Mida see endast kujutab?
Noh, kui näiteks eelmisest korralikust trennist on juba mitu päeva möödas, ehk isegi nädal, ja sa istud kodus diivanil ja sööd võileiba. Sul on igav. Ja sul hakkab häbi, et sa lihtsalt lebotad juba teist tundi. Kuklas tiksub mõte, et peaks ennast liigutama. Surud mõtte kuklasse tagasi. Minuti pärast on ta tagasi ja veel tugevam. Siis sa juba hakkad oma peas juurdlema, et mida teha võiks. Jõusaali? Jooksma? Teeks kodus midagi?
Ja siis, enne, kui su laiskus tagasi jõuab tulla, oled sa juba trennikotti kokku pakkimas või riideid vahetamas. Tadaaaaa!
Või kui mõni nädal oled eriti väsinud või magamata või jumal teab mis muus augus, ja keegi tuttav postitab järjest oma trennipilte Instagram’i. Siis tekib selline kadedus. Et, kurat, kes ta omast arust on, et trennis julgeb käia 😀 MINA peaksin trennis käima 😀
Ma saan aru muide, et see ei ole päris terve ellusuhtumine, kuid minu jaoks on selline hea kadedus edasiviivaks jõuks. Ma pean vahel veidi kade olema, kuidu ma ei viitsi pingutada.

Siis teed ise ka oma trenni ära, pildistad ennast ka ikka üks kuni mitu korda peegli ees, et saaks sotsiaalmeedias oma tublidusest märku anda, ja tunned end taas ilusa ja tegusana.


Mulle meeletult meeldib endast trennipilte teha. Piinlik, kuid nii see on. Ma olen oma järjest paranevasse vormi nii armunud, et ma võiks muudkui end peeglist vahtida.
Pildile alati kõike ei püüa, kuid asi võib ka selles olla, et ma lihtsalt näen ennast läbi moonutavate prillide ja tegelikkuses seal suurt midagi ei olegi. Enesearmastus on selle nimi 🙂

Tegelikkuses ei aitagi miski muu, kui järjepidevus. Selleks, et see järjepidevus aga püsiks, tuleb leida mooduseid end motiveerituna hoida. Igavesti.

Või vähemalt seni, kuniks see harjumuseks saab 🙂

Minu jaoks pole paremat motivaatorit, kui silmaga nähtavad tulemused ja soov olla heas vormis.

Mis teid motiveerib?

8 thoughts on “…ja nii oma elupäevade lõpuni

  1. Mind motiveerid Sina juba aastaid! Ja ma tõemeeli loodan, et see pildistamise ja postitamise värk meeldib sulle veel kaua😂! Veel motiveerib mind minu enda tulemused. Ma küll palju ei pildista ennast aga katsudes ja peeglist vaadates ja nende väheste piltide võrdlemine annab mõnusa tunde. Ja veel motiveerin iseennast sellega, et õhtul voodisse minnes on hea viriseda, et nii paks olen sest keegi ei saa mulle öelda, et ma pole midagi ära teinud selleks, et ma poleks paks- just trennipäevadel. Noh ja siis sajandaks mind on hakanud motiveerima peale trenni tunne ja higisibelus nahal on sõltuvust tekitav.

    Liked by 1 person

    1. Seda, et ma kedagi motiveerin, on niiiiiiiii uhke lugeda. Täitsa siiralt. See teeb hingele pai 😊 aitäh!
      Aga ma vaatan, et sul hakkab see trennitegu ka juba harjumuseks saama. See on ju ideaalne variant. Nii tuleb see vorm lõpuks nagunii, kus ta pääseb 😉

      Meeldib

  2. Kusjuures olen ka ise tähele pannud, et just pljud blogijad, sh Merlin -60kg (pealkiri juba suhteliselt suur amps) alustavad suuuuuuure entusiasmiga ja tõmbavad sellega end kohe kinni. Meeldis väga kui Britt tegi jalutamisväljakutse, kuidagi rahulik aga samas selline mõjuv algus keha vormimiseks. Ma olen hakanud sel imekuumal ja kaunil suvel cardiole rohkem tähelepanu pöörama, sest selliste ilmadega ei kipu linna jõusaali sõitma. Ilmselt nüüd kui jälle töö algab, tuleb jõusaal tagasi. Soetasime juunis elukaaslasega Huawei fancy bodyfat kaalu, mis näitab keharasva % ja lihasmassi % jne. Ja igal hommikul kaalun end. Kaalunumber mind ei motiveeri, küll aga on lahe vaadata kuidas õigete valikute puhul rasva% langeb ja lihasmass tõuseb ja peegelpilt on ilus.
    Seega tegin juulikuus lisaks päevastele sammudele igal õhtul 3 km jalutamist või jooksu ja ei tunne süüd, et jõusaali pole jõudnud. 🙂
    Sina aga oled meile kõigile motivatsiooniks ja eeskujuks ning hoian Sulle pöialt! ❤️

    Liked by 1 person

    1. Nii on jumala õige, et teedki sea, mida parasjagu tahad teha. Ma ka vahel ei tahagi jõusaali, siis ei lähe kah 🙂 Teen midagi muud. Päris paigal enam ei püsi, õnneks.
      Tore on motiveerida. Paneb end kohe tähtsana tundma 🙂 😉

      Meeldib

  3. Ma kasutaks küll motivatsiooni asemel sõna “distsipliin” – mott tuleb ja läheb igal jumala inimesel ja kui sellele lootma jääda, st selle pidevale olemasolule, siis küll kaugele ei jõua. Motivation can help you get you going, but it’s discipline that will keep you going või kuidas see oligi – teha õigeid valikuid ka siis, kui absoluutset, no absoluutselt ei taha. Pole mingil juhul võimalik end igavesti motiveerituna hoida, not a chance in hell 🙄

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s