Ma ei meeldi inimestele

Lugesin kusagilt, et mees saab teada, kes ta tegelikult on siis, kui ta on täiesti üksi, kaugel kõigest tuttavast.
Siis ei loe see, kes su vanemad on, kui kaua sa kooliteed oled käinud, millised su sõbrad on, kellena sa töötad või milline sa välja näed. Ei loe ka see, mida sa oled eelnevalt oma elus teinud, mida saavutanud.
Kui sa oled täiesti üksi, omaette, kas sa oled siis selline inimene, kes sulle endale meeldiks?
Kui sa ei pea kellelegi meeldima, kui pole kellelegi muljet avaldada, millised te siis oleksite?
Maru diip on see postitus täna, eks 🙂
Noh, ma olen sellises tujus täna, sorri.
Kuna mul kooli hetkel ei ole, laps on ka hoiust suvepuhkusel, siis ma ei pääse ei jõusaali ega ka kusagile mujale oma meelt lahutama. Ma olen enamasti kodus ja loen või mõtlen lihtsalt oma elu üle järele. Telekavaataja pole ma kunagi olnud. Kuigi see käib vahel taustaks, siis ma sellesse väga süvenenud ei ole.
Võimalik, et ma olen natukene liiga palju mõtlema hakanud, aga mis ma enam teha saan.
Ma lähen augustis peale pea kaheaastast eemalolekut tagasi tööle. Ma valetaksin, kui väidaksin, et ma ei pabista. Ma olen siganärvis.
Teate miks? Sest ma olin vanasti oma töös väga hea, ma sain kolleegidega läbi, ma tundsin, et ma olen võrdne meeskonna liige. Ma teadsin kõiki, teadsin, kuidas kellelegi läheneda, kuidas kelleltki teenet paluda.
Nüüdseks on olukord palju muutunud. Mu kõige lähedasem kolleeg ei tööta enam meie juures, mul on uus ülemus ning terves minu osakonnas on ainult 1 mulle tuttav töötaja.
Kontoris on tuttavaid õnneks veel, kuid neidki vaid käputäis ja kõigiga me ei ole väga lähedased.
Mulle jõudis kohale, et ma pean oma uutele kolleegidele JÄLLE hea esimese mulje jätma.
Ma ausalt tunnen juba eos, et see ei lähe hästi. Ma ei ole esmamuljetes väga hea.
Ma ei usu ka, et see kuidagi VÄGA nihu saaks minna, kuid ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes esimesel mitteametlikul kohtumisel teistele ei meeldi.
Ma loodan, et keegi väga šokeeritud ei ole nüüd.
Olete ilmselt aru saanud, et ma olen võrdlemisi otsekohene inimene. Lisage sellele veel liigne ausus, aju ja suu vahel puuduv filter ning ülevoolav positiivsus ning äkki sekka ka mõni natukene räpane nali. Ma armastan naerda, mulle meeldib inimesi naerma ajada. Mulle meeldib inimeste seltskond, ma armastan tähelepanu!
See kõik kokku teeb minust lärmaka tähelepanuröövli.
Enamasti hakkavad naiskolleegid esimesel päeval mind vältima.
Enamasti saadakse esimese kuu aja jooksul aru, et ma olen heatahtlik ning tore inimene. Enamasti.
On ka erandeid muidugi, millest ma rääkida ei taha.
Edasi on juba lihtsam. Minuga harjutakse, mõni saab isegi sõbraks. Või noh, heaks tuttavaks. Sõpru on mul vähe.
Ma olen viimastel päevadel mõelnud, et äkki teen ma midagi valesti. Äkki ma ei tohiks selline olla. Ma olen äkki vigane? Nagu, peast veidi lihtne või nii?
Siis jõuab mulle aga kohale, et ma olen sellisena ju õnnelik. Mulle meeldib selline olla. Jah, see, et ma inimestele ei meeldi, see on ju pigem negatiivne, kuid positiivset on minu jaoks palju rohkem.
Mina meeldin endale sellisena nagu ma olen.
Ma kujutan ette, et kui ma oleksin üksi ja mitte kellegi arvamuse pärast muretsema ei peaks, siis ma ropendaksin rohkem. Ja laulaksin rohkem. Kõvasti ja valesti.
Olen märganud, et mida paremini sa midagi teed või mida paremini sa ennast tunned, seda rohkem on neid, kellel on midagi kobiseda.
Selliste kobisejatega tuleb aga täpselt nii ümber käia, nagu sa käiksid ümber nende inimestega, kellest sul kahju on. Neid tuleks toetada, aidata. Ilmselgelt on neil endal millestki puudus, kui neid sinu edu nii häirib.
“Miski ei ärrita vaenlast rohkem, kui sinu edu.”
Natukene naljakas on ennast kiita, kuid ma olen võrdlemisi nupukas, mitte väga inetu ning parajalt sõnaosav, kui on vaja.
Ma õpin kiiresti, ma saan enamasti kõigega hakkama, mis mulle ette söödetakse, suutes sealjuures säilitada väikese huumori ja positiivsuse.
Ma olen üks päris vinge naine!
Vanasti ma arvasin, et ma olen selline kange, tugev ja tark eesti naine. Nüüdseks on mulle kohale jõudnud, et ma olen üks paras pehmo. Tark, jah, aga maru emotsionaalne ja meeletu ülemõtleja.
Ma teinekord lähen asjadesse natukene liiga sisse, kui nii saab öelda.
Üheks heaks näiteks on ka see postitus, eksole.
Milline ma tegelikult olen? Ma tahan teile rääkida.
  • Mulle meeldib kuulata laule, mida tuttavad oma Facebook’i seinal jagavad. Ma usun, et need laulud ütlevad nende hetketuju ja üldise isiksuse kohta rohkem, kui ma muidu teada saaksin.
  • Mulle meeldib kallistada. Mitte alati ja mitte kõiki. Mulle meeldib see hetk, kui sa tunned, et on okei kallistada. Kallistused võivad olla nii mitut erinevat sorti. Alustades sõbralikust “sa oled mulle nii kallis” kallistusest ja lõpetades “oh, ta oli isegi nõus mind puudutama” kallistusega. Ja ärgem unusta mu lemmikut “mega kohmakas” kallistus. See on see, mis juhtub siis, kui sa pole kindel, kas tohiks kallistada. Selline ebalev, ohtliku elu piiril kompamine 😀 😀
  • Ma usun, et kõik juhtub põhjusega. Samas usun ma ka seda, et midagi ei juhtu iseenesest, ilma omapoolse pingutuseta. Häid asju siis. Kräppi tuleb ilma omapoolse pingutusetagi uksest-aknast.
  • Mulle ei meeldi telefonis inimestega suhelda. Ma saadan isegi emale sünnipäevaks sms-i.
  • Ma ei hooli sellest, kui keegi mu sünnipäeva ei mäleta. Ma meenutan alati kõigile, et mul on sünnipäev tulemas. Ma ei luba kellelgi ära unustada. See oleks mõlema osapoole jaoks ebamugav olukord, milleks riskida.
  • Mulle meeldib endast ja oma isiklikest asjadest rääkida. AGA seda pigem võõrastega. Lähedastega on mul isiklikke asju keerulisem arutada, kuna nende arvamus läheb mulle korda. Veider, ma tean.
  • Mulle tundub vahel, et mul läheb liiga hästi selle kohta, kui vähe ma ise pingutan. Ma nagu libistaksin ennast liiga lihtsalt elust läbi. Mu elu ei ole täiuslik, kuid tal pole ka midagi häda. Samas, ma ise ei ole elamisest üldse väsinud. Ma nagu saaksin kõike liiga lihtsalt. Samas tekitab minus põnevust see, mida ma oleksin võimeline saavutama siis, kui ma pingutaksin. See pakub mulle tihti mõtlemisainet.
  • Mul on eesmärk rikkaks saada. Päriselt.
  • Jah, ma olen edev. Sealsamas suudan ma aga olla uskumatult ebakindel.
  • Ma ei häbene oma keha. Ma oleksin meeleldi enamiku ajast riieteta 😀 Aga mitte kodus, kuna mu 10-aastane poeg suudab ka bikiinides ema nägemisele reageerida valju kisaga “perv aleeeeert!” ja mu lemmik “häšštääg inappropriate” (ta sealjuures teeb sõrmedega häštägi märki).
  • Linnas jalutades vaatan ma kõiki elumaju ja otsustan oma peas, kas ma elaksin seal või mitte. Ütlengi oma peas: “siin küll elaks” või “siin ei elaks kindlasti”.
  • Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Mul on piinlik nutta. Ma olen nuttu nii kaua kinni hoidnud, et ma vajadusel ei saa enam nutmisega hakkama. Vahel on nõme olukord või stress või midagi ja tahaks kurba laulu kuulates natukene nutta, hakkaks parem. A ei tule! Blokk on ees. Jeebus, noh.
  • Ma olen meeletu romantik, kuid selline liiga ilmselge romantika ajab mind naerma.
  • Ma hindan inimese intelligentsust selle järgi, kui palju grammatikavigu nad teevad. Ja ma ei pea siinkohal silmas keerulisemate lausete kirjavahemärke, vaid selliste igapäevaste sõnade kirjapilti. Näiteks: peppu, kakka, 2 kuune, kondsakingad, teksa püksid, päikese paiste jne jne. Mul tõusevad põlveõndlas udemed püsti.
  • Mulle meeldib, kui mind “taga räägitakse”. Kui ma olen sulle nii piisavalt sügava mulje jätnud, et minust salaja kellegagi rääkida, siis ma olen oma eluga hästi hakkama saanud. Ja ma pean selle all silmas ikka seda negatiivset seljataga rääkimist. Mitte a’la “oumaigaad, Mariliis on nii lahe” jutte. Ikka neid räpaseid 😉
  • Mulle meeldib draama. Jah, mu oma elu on nii igav ja selle pärast ma topingi oma nina teiste omasse. Ma ise ei susserda, aga mulle meeldib klatši kuulata. See ütleb nii rääkija kui ka räägitava kohta nii mõndagi. Draama on huvitav. Sellel on alati põhjus ja see põhjus on intrigeeriv.
  • Ma vahel lausa soovin, et keegi küsiks ausalt, mida ma millestki arvan. Keegi aga ei küsi. Hämmastav, kui vähe inimesed tegelikult otse midagi küsivad. Kas kardetakse, et ei saada ausat vastust või kardetakse just seda vastust ennast?
Oeh, tegelikult on minus nii palju sellist, mida ma igaühele ei räägi.
Imelik ju, kui ma lampi kellelegi endast vatrama hakkaksin. “Kas sa teadsid, et ma olen tegelikult väga huvitav…”
Ilmselt enamikku ei huvita, millest ma mõtlen, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi. Ma mõistan. Aga edeva inimesena leian ma, et mul on nii palju öelda. Õnneks on mul selleks oma blogi, kus ma saan nii palju edvistada, kui kulub.
Pika loo kokkuvõteks tahan ma kõigile Mariliisi-vihkajatele öelda, et ma olen tegelikult päris hea kaaslane. Minuga täitsa tasub sõbraks saada 😉
Aga igaühel kahjuks ei õnnestu. Ma siuke pirts veits.
Piisab, kui olla mitte loll, omada funktsioneerivat huumorisoont ning mitte olla nõme. Easy!
Väga rikkad inimesed mulle ka ei meeldi – ma muutun kadedaks.
Jube äge oleks, kui keegi julgeks avaldada ka oma esmamulje minust. Käi(si)n veits ajudele, eks?

6 thoughts on “Ma ei meeldi inimestele

  1. Tundub, et keegi ei kirjuta 🙂 Minu esmamulje sinust oli… ammu ammmu… oh kui lahe tsikk, ilus ja jutukas, hea huumoriga 🙂 ja out going.

    Meeldib

  2. Mul tekkis hoopis selline küsimus, et sa mainisid kunagi vist, et sa töötad logistikafirmas ja sul tundus päris raske töö olevat. Kuidas sa sellise töö peale said kui sul erialast haridust ei olnud? See ei ole üldse halvaga mõeldud, et mis mõttes sa said sellise hea töö ilma hariduseta, vaid pigem just põnev, et kuidas sa sinna valdkonda sattusid. Said jälle “liiga kergelt” hea töö jah. 😀 😀

    Meeldib

    1. Ei tööta logistikafirmas, töötan kütusefirmas logistikuna. Aga jah, oma praegusele ametikohale ma ronisin mitme aastaga. Ma olen selline nupukas neiu ja mind hakati mingi hetk erinevatesse osakondadesse appi kutsuma (alustasin kaardikeskusest mis on pmst kontoris klientidega suhtlemine). Kuna ma õpin kiiresti, siis ma asendasin erinevaid inimesi nt puhkuste ajal ja nii. Sekretäri näiteks ning lihtsamaid raamatupidamise asju. Ja mu nupukus jäi tegevjuhile silma ja ta nö hakkas minf ajutise asendajana kasutama. Kui nii saab öelda. Logistikasse kaubeldi mind pikalt, ma ei tahtnud minna tegelikult. Töö on raske.
      Enne seda abistasin personalijuhti dokumentide vormistamises. Logistikas alguses ka asendasin, kuid kuna inimesi on seal alati liiga vähe, siis kaubeldi täiskohaga sinna. Ja nii ta läks. Ega pole lihtne ilma hariduseta – raske on oma sõna maksma panna. Aga saab hakkama 😊

      Meeldib

  3. Ma ütleksin et jätsid Endast väga ebavleva mulje. Tahtsid näida asjalik ja enesekindel kuid kukkus teistpidi välja. Tegid nalja ja see jättis mulje, et üritad maad pehmendada sellise peale surutud läbi hammaste naeruga 😊
    Ma tundsin siiski kohe alguses, et oled inimene kellega sooviksin sõbratasandil suhtlemist. Kahjuks sõbrustasid paraja ussiga seal tööjuures, kes valetas ja vassis nii palju, et targem oli eemale hoida. Siiani ajab kõva häälega naerma need klatsid ja jutud mida levitas.
    Igaljuhul on rõõm lugeda Su jutukesi ja Mul siiralt hea meel Su saavutuste üle.
    Jõudu ja jaksu ja naeru Teile 😉

    Meeldib

    1. Jaaa, ebaleva mulje võisin ma jätta küll. Kõlab täpselt nagu mina 🙂
      Ja selle ussiga sõbrustamise peale ma ütlen nii palju, et vahel on mõistlikum ja ka lihtsam, kui hoian pigem sellise inimese ligi, kui vastasleeri. Ja need jutud ja värgid, jah. Nende kohta pole küll miskit head kosta. Ma nüüd hoian pigem neutraalsele pinnasele, kuna töötan sellises osakonnas, kus ei ole väga kokkupuudet teiste osakondadega (logistika). Palju rahulikum on 😉
      Aga aitäh Sulle 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s