Eesti Blogiauhinnad 2018

Möödunud laupäeval, 16.06.2018 jagati juba neljandat korda Eesti Blogiauhindu. Minu blogi osales kolmandat korda.
Meie pere jaoks on EBA võimalus perega pealinna sõita, loomaaias käia ja võõras voodis magada.
Mis ma selga panin?
Sel korral mingit suuremat kostüümi valimist enne ei toimunud, kuna emapalk on otsas ja ma hetkel olen õrnalt vaene. Meil on säästud, kuid need säästud rahuldavad vaevalt mu baasvajadusi.
Igatahes, laupäeva hommikul pakkisime oma asjad, ma viskasin paar outfit’i varianti kotti ja teele ma läksimegi.
Tallinnas rentisime kahetoalise korteri sadama lähedal. Sealt oli Loomelinnakusse ca 2 km kõndimist ja mulle see täitsa sobis.
Korter ise oli ka igati tibens-tobens – SEE
Kuskil kaks tundi enne üritust sain selga sa sobilikud riided. Otsustasin sel korral olla naiselik ja “õrn”.
Haahahaaaa 🙂
Mina ja naiselik, eksole. Aga tuli täitsa välja.
Ma muidugi avastasin sättima hakates, et ma olin oma juukseharja Tartusse jätnud. Seega ei mingit juuste kammimist.
Kammimine pidigi laiskadele olema.
Tegin sirgendajaga pähe kerged lained, mukkisin end ka natukene BB kreemi ja huuleläikega ja valmis ma olingi.
Tam-ta-daaaaaa!
Ma pidin tegelikult sukapüksid ka panema, kuid need suutsin ma jalga ajades lõhki tõmmata. Kurat, ma ütlen!
Mu jalad on sinikaid täis ja natukene valged ja rõvedad. Aga pidi hakkama saama. Minemata ju ei jäta. Vähemalt said enne epileeritud 😉 wink-wink
Seekordne asukoht mulle väga meeldis, samuti meeldis mulle külaliste vastuvõtt. Uksel tervitas kena blond näitsik, kes pakkus kohe juua ja juhatas toidu poole. Tekkis tunne, et oled oodatud. Aitäh!
Ukse juures sattusin kohe ka kokku Lauraga, kellega olime juba eelnevalt plaani pidanud, et ma sokutan end tema külje alla. Üksi ju maru imelik seal pildistada ja võileibu süüa.
Tegime fotoseina ees ka pilte.
Minu müts maha hea fotograafi valiku ees. Fotograaf Anton Klink oli üks põhjuseid, miks ma naeratust tükk aega suult ei saanud. Ta tegi oma tööd kuidagi nii suure rõõmu ja innuga, et endal tuli ka kohe tegutsemise isu.
Ma ei tundun kordagi, et ma tüütan teda oma “oh, ma tahan temaga ka veel pilti” soovidega.
Pildil koos Lauraga.
Foto: Anton Klink
Foto: Anton Klink
Söögi ja joogiga oli sel korral ka see asi kuidagi mõnusalt korraldatud. Vähemalt minu meelest.
Kohe sissekäigu juures olid vasakul pool erinevad joogid ja kokteilibaar, paremal Subway võileivad, erinevad juustusnäkid, natukene krõpsu, maasikad jms.
Jube mõnus oli snäkilaua ääres seista ja saabuvaid blogijaid nillida, endal suu saiast matsumas.
Mina alkoholi ei joo, seega kõike proovida ei saanud, kuid need Coco Fuzion’i mulliga kookosveed olid küll ülimõnusad. Neid isegi ostaks.
Enne ametliku osa (auhindade jagamise) algust oli võimalik osa võtta kahest töötoast –
Promoty töötuba: Sisuloome kui elukutse
ja
Samsungi töötuba: Pane telefonikaamera enda kasuks tööle
Kuna Laura on värske fäänsi Samsungi omanik, siis otsustasime minna kuulama, mida kõike saab Samsungi telefonikaameraga ette võtta.
Töötuba juhtis fotograaf Siiri Kumari.
Foto: Martin Ahven
Aitasin demonstreerida
Foto: Martin Ahven
Minul on küll veidi vanem Samsung – Samsung Galaxy S7, kuid ka minu telefon teeb täitsa arvestatavaid pilte. Sain palju nippe juurde, kuidas oma pildid huvitavamaks muuta. Vaesed Instagrami jälgijad – nüüd ma hakkan palju pilte lisama. Eeldatavasti.
Peale töötuba tegime fotoputkas mõned vahvad kambapildid (absoluutselt armastan neid fotoputkasid!) ja suundusime istuma.
Foto: Martin Ahven
Enne ametliku osa algust soojendasid publiku üles Kolm Põrsakest, mis oli sisuliselt teadusetendus, kus kaks haritud noort panid asju põlema ja tegid pauku.
Ma pean tunnistama, et algus oli väga huvitav, kuid kuskil poole peal hajus mu tähelepanu ning ma istusin telefonis #maksimaalseltpiinlik
Tegin pilte ja sheerisin melu Instagramis ja Facebook’is.
Ei saa öelda, et igav oleks olnud, aga ehk minu jaoks natukene liiga pikk etteaste. Paarist kõvemast paugust oleks piisanud 🙂
Õhtujuhiks oli Anu Saagim. Olen lugenud, et tema liigset klatšihimu ning blogijate mittetundmist on natukene kritiseeritud. Mind see ei häirinud. Mu meelest suutis ta laval jätta siiski võrdlemisi professionaalse mulje. Ta on ju tuntud bravuuritar, intriigid ja klatš ongi see, mida ta teeb. See ongi tema.
Mu meelest suutis Anu hoida kõigi tähelepanu laval toimuval, ei lasnud tekkida piinlikul vaikusel, mis pahatihti sellistel üritustel kipub juhtuma. Noh, et blogija näiteks ei oska midagi vastata mõnele küsimusele või on närvis ja siis jääb vait. Anu täitis kõik vaiksed piinlikud hetked oma naiselikult edvistava mölaga ja mul oli seda küll päris lõbus jälgida. Äkki olen ma lihtsalt imelik. Hmmm.
Ja see, et ta läks mõne blogija suhtes natukene liiga isiklikuks – noh, ma arvan, asi nii hull polnud.
Auhinnatseremoonia oli mõnusa tempoga, ei veninud väga. Auhinnad jagati väärikalt ja kiirelt kätte, võitja sai tähelepanu ning Anuga diivanil lobiseda.
Küll oli kahju sellest, et kõiki esikolmikusse jõudnud blogijaid lavale ei kutsutud.
Meie kategoorias sai näiteks Laura ka esikolmikusse ning minu meelest oleks talle küll ära kulunud üks suurem laval seismise egoboost (kellele meist ei oleks).
Kuidas mul läks?
Paks jäi seekord JÄLLE neljandale kohale.
Küll aga sain ma sel korral rohkem hääli, kui eelmisel korra.
Ma olen häälte arvuga VÄGA RAHUL.
Minu poolt hääletas 581 inimest!
Minu suured tänukallid Teile! Aitäh!!
Jah, mul on muidugi kahju, et ma esikolmikusse ei mahtunud, kuid kui ma seda häälte vahet vaatan, siis ma isegi ei kobise enam.
Laura suutis oma eelmise aasta häältearvu pea kolmekordistada. No, millest me räägime. Ju ta teeb midagi õigesti. See on ju fantastiline tulemus!
Palju õnne, Laura!
Tegelikkuses on mu blogi häältearv täitsa üle keskmise, seega ma kurb ei ole. Teen oma asja edasi ja tunnen rõõmu oma lugejatest ja kaasaelajatest. Ilmselt teen ka mina endiselt midagi õigesti.
Afterparty’le ma ei läinud, kuna ei olnud kellegagi minna. Ausõna.
Jubedalt tundsin Regiinast, Marisest ja Viigist puudust. Nuuks 😦
Enne kojuminekut suutsin veel meie kuulsaima pimeblogija üles otsida ja teda tervitada. Tal oli muidugi väga tähtis vestlus pooleli ja ma ikka suhteliselt agressiivselt trügisin vahele. Anna andeks, Kai . Tahtsin lihtsalt lõpuks ka jõuda tere ütlema.
Väljudes trehvasin veel Malluga ka kokku, tegime imevinge selfie, mida ta mingil põhjusel pole kusagil jaganud. Äkki ma olin lihtsalt pildid temast nii palju ilusam, et ta on kade.
Mallu! Sheeri pilte! Damn it!
Tegelikult oleksin tahtnud veel ka Janega juttu puhuda, aga vahepeal ei olnud selleks aega ja lõpus ma teda enam ei näinud. Kahju.
Jalutasin oma platvormidega need kaks kilomeetrit apartmentisse tagasi. Kuna sukapükse jalas polnud, siis sain otseloomulikult korralikud villid ka. Halleluuja!
Käisin tagasiteel ka Ahtri Olerexist läbi (elagu Olerex! Olerex maailma suurimaks kütusemüüjaks! arvake nüüd ära, kus ma töötan) ja ostsin endale suure veiseburgeri, kaks saiakest ja Coca-Cola Zero 😀 😀 Sest ma olen ikkagi dieedil 😀 😀
Kokkuvõttes ütlen, et jäin õhtuga VÄGA RAHULE!
Seni parim EBA. Koht oli super, töötoad väga huvitavad, toit ja jook olid täiesti tasemel. Ka korraldus oli julged 9 punti 10st.
Uuel aastal kohtume!
Suured tänud Mari-Leenule ja tema võimekale tiimile! Muahh!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s