Laps varakult sõime?

Eestis kehtiv töölepinguseadus lubab emal peale lapse sündi temaga kodus olla kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Tegu on siis selle kuulsa lapsehooldus”puhkusega”. Puhkusest on asi tegelikult võrdlemisi kaugel, kuid nimetame seda siiski puhkuseks 🙂
Vanemapalka makstakse 435 kalendripäeva. See on karmilt öeldes umbes nii kaua, kuni laps saab aasta ja kuus kuud vanaks. Kõik sõltub sellest, millal ema enne lapse sündi koduseks jäi.
Nii süviti ma teemasse ei sukeldu, kuid laias laastus saab emapalk otsa umbes siis, kui laps on poolteist aastat vana, kuigi kodus võid sa olla veel poolteist aastat. Seda siis ilma sissetulekuta.
HEAD ja HOOLIVAD lapsevanemad ei pane oma last lasteaeda/sõime/hoidu enne, kui laps selleks valmis on. Targad raamatud väidavad, et see juhtub umbes siis, kui laps on kolm aastat vana, vahel isegi hiljem. Tugevalt soovitatakse lapsi võimalikult kaua kodus hoida, et nad saaksid kamaluga armastust ja hoolitsust enne, kui peavad karmi argiellu sukelduma.
Siin ma siis võtan julguse rindu ja tunnistan, et meie Loviisa käib juba mai algusest lastehoius. Ta sai mai keskel aasta ja kuus kuud vanaks.
Harjutamise teine päev. Pidas vastu 1h 45min
Heheheeee!
Tõstku käsi, kes juba mõistis mind hukka?
Ma natukene selgitan ka, kuidas see asi nii kujunes.
Juba siis, kui ma veel rase olin, panime abikaasaga paika plaani, et hakkame emapalgast igakuiselt raha kõrvale panema, et sellest siis elada, kui emapalk otsas on. Plaanisime, et Loviisa on kodus vähemalt kuni kaheaastaseks saamiseni. See oleks siis kuni 2018 aasta novembrini.
Raha kõrvale panemine isegi õnnestus, kuid mitte sellises mahus, kui me oleks tahtnud.
Rahaga on selline värk, et see kipub alati kuidagi natukene kiiresti otsa saama, seega suutsime igakuiselt kõrvale panna ca 200 eurot.
Esimestel kuudel kõrvale pandud summad kasutasime mõnel kuul nö kiire abina, kui oli vaja turvatool osta või autole uued rehvid talveks alla saada või muud sellist. (Auto talvine hooldus õlivahetuse, uute rehvidega ja muu pudi-padiga läks kokku ca 800 eurot).
Olukord jäi lõpuks selline, et tänaseks on emapalk läbi ning kogutud raha võrdselt neljaks jagades saan ma endale igakuiselt maksta ca poole väiksemat “palka”, kui ma olen harjunud saama. Lisaks on ju ees veel suvised väljasõidud ja maasika/mureli/hernehooaeg.
Saime aru, et päris novembrini me välja ei vea selle rahaga. Otsustasin, et lähen septembrist tööle, mil Loviisa on aasta ja 10 kuud vana. See tähendaks aga seda, et hiljemalt augustist peaks hoidu harjutama hakkama.
Tegime siis posu avaldusi erinevatesse lasteaedadesse algusega 01.08.2018.
Kui selgus tõsiasi, et meie neiu on keskmisest emotsionaalsem tütarlaps ning esinesid ka esimesed nutukrambid, sain aru, et talle ilmselt jääb kuuajasest harjutamisest väheks. Hoiuga peaks harjutama hakkama juba varem. Igaks juhuks.
Uurisin kohalikke erahoide, valisin välja sellise, kus on kõige väiksemad rühmad (10-12 last rühmas) ning tegin läbi Arno avalduse.
Saime kohapakkumise alates 1.05.2018.
Käisime hoius kohapeal tutvumas ning otsustasime, et paneme Loviisa sinna.
Harjutamisega alustasime 2.mail ja nii, et istusime koos Loviisaga hoius täpselt nii kaua, kui ta oli nõus seal istuma. Esimesel nädalal tahtis ta koju juba peale 1,5 tundi. Ja sellest polnud midagi, kuna meil ju kiiret polnud.
Teisel nädalal jätsime ta kaheks tunniks üksinda, kolmandal nädalal kolmeks tunniks. Kella 9-st viisime ja enne lõunaund 12-st läksime järele.
Kuu aega peale harjutamisega alustamist jätsime ta esimest korda lõunaund magama. See oli nüüd reedel 01.06.
Kokkuvõttes on olukord selline, et nuttu oli vaid esimesed 2-3 korda, kui ma ta üksi sinna jätsin. Nüüd on ta juba nii rõõmus hoidu minnes, et kalpsab ise trepist üles, viskab tuppa jõudes jalatsid jalast ja mütsi peast ning jookseb rühma uksele koputama. Nuttu ei ole üldse.
Sööb hoius kenasti ning esimene magamine läks ka muretult.
Hoiduuuuuu!
Kolmapäeviti oleme ta hetkel koju jätnud, et nädal väga pikaks ei läheks. Peab tõdema, et kolmapäeviti on ta kõige tujukam. Tal on kodus emmega igav. Eks ma ikka üritan temaga liivakastis ja mänguplatsil käia ja teda väsitada, kuid see pole see.
Hoius on ta ilge tegija juba, talle meeldib seal.
Kui hoiust tuleme, siis ta alati laulab ja jutustab oma rattatoolis (viin ja toon teda jalgrattaga), lehvitab kõigile. Tuju on hea.
Tegu on erahoiuga ning kuigi rühmas on ametlikult kirjas 12 last, siis kohal käib igapäevaselt nii pool nendest. Esimesel harjutamisnädalal oli kohal 3-4 last. Nüüd soojemate ilmadega on neid rohkem olnud, nii 6-7.
Hoidjatädisid on 2 ja mõlemad on väga sümpaatsed.
Hoius tehtud pilt
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mina olen oma otsusega rahul. Kuna harjutamisega kiire pole, siis saame lapse järgi tempot sättida. Lisaks saab Loviisa rahulikult oma esimesed lastehoiu nohud-köhad ära põdeda ilma, et oleks kiire haiguslehe lõpetamise ja tööle naasmisega.
Praegu ongi ta kodus oma esimese hoiust saadud nohuga 🙂 Elagu!
Juuni kuu käime kenasti ära, juulis teeme puhkuse ja augustist täie hooga jälle hoidu, et emme saaks septembrist tööle tagasi minna.
See aeg, mil laps on hoius ja emmel vaba, saab emme jõusaalis käia, kodu koristada ja natukene puhata.
Elu hakkab juba elu moodi välja nägema 🙂
Kui vanalt teie lapsed hoidu panite/plaanite panna?
Mille järgi otsustate?
 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s