Siis, kui kõik hakkab viltu kiskuma…

Juba paar nädalat olen ma selline väsinud ja natukene tige.
See on kestnud natukene liiga kaua, et seda naistele omaseks tsükli eripäraks pidada 😀 seega ärge hakake oma päevade jutuga üldse pihtagi 😀 😀
Enne matemaatika eksamit tabas mind meeletu stress, kuna ma ei suutnud oma päevakavas leida sellist aega, mil ümberringi on piisavalt vaikne, et ma saaks laua taha istuda ja matemaatika ülesandeid lahendada. Mulle muidu väga meeldib matemaatika. Mulle meeldib see tunne, kui vastus välja tuleb. Ilus. Lihtsalt ilus.
Mõni aeg tagasi ma ikka tegin õhtul enne magamaminekut mõned matemaatilised probleemilahendused 🙂
Üks hetk jäi see aga unarusse. Tundus, et ööpäevas pole enam piisavalt tunde.
Meie neiu hakkas hommikuti pisikeses erahoius harjutamas käima, mitõttu pidin ma igal hommikul varakult ärkama, süüa tegema, end sättima ja siis lapse hoidu viima. Muidu olid hommikud rahulikud, unised, mõnusad. Me ärkasime, unelesime kaisus, lõpuks vedasime end püsti ja toimetasime vabakava järgi. Nüüd on kiire-kiire koguaeg.
Loviisa on hoius 3 tundi, kell 12 lähen talle järele. Alguses ma mõtlesin, et sel ajal jõuangi kodus toimetada ja/või õppida, aga läks hoopis nii, et selle aja ma higistasin jõusaalis. Ma polnud juba hea 3 nädalat jõusaali saanud ja ma tundsin, kuidas ma lihtsalt suren kodus igavusse.
Tänu sellele, et jõusaali sattusin ma päris mitu korda nädalas ning iga kord ikka lõhkusin korralikult, siis ei olnud mul enam jaksu, et Kayla kavaga jätkata.
Mulle ei meeldi allaandmised, kuid seekord läks nii.
Oeh.
Ühesõnaga, trenni tegin, aga Kayla jäi sinnapaika. See tähendas aga seda, et mul kadus ka igasugune motivatsioon kodus trenni teha. Kibelesin jõusaali. Tahtsin rahus, üksi, omas mullis treenida.
Trenniga siis nii.
Ma olen ju muide stressisöödik. Mida kehvem on enesetunne, seda rohkem tahan ma süüa. Ma tõstan oma tuju hea toiduga 🙂
(Käsi püsti, kes veel nii teeb!)
Terve eksaminädala ma istusin õhtuti masendunult kirjutuslaua taga ja sõin. Jäätist, kommi, kooki, saiakesi, küpsist. You name it.
Kuna titt jääb alles mingi kell 22 magama, siis see sündiski enamasti napilt enne keskööd.
Seega, trenni kodus ei tee, söön hilisõhtuti rämpsu ja magan napilt 6 tundi ööpäevas.
Arvake, mis see inimese figuurile teeb.
Jap.
Paksuks!
Ma tunnen, et ma olen ilge tünn juba. PAKS!
Kõigele eelnevale siis lisandus ka see, et ma olen rõve ja paks.
Jeiii!
Nii, jõuame nüüd eksamipäevani.
Kes on Facebook’is mu sõber, see juba teab mu ebaõnnestumisest.
Ma alustuseks lisan nii palju, et ma olen oma kursusel/klassis matas kõige tugevam. Siiani vähemalt. Ma sain proovieksamil 93 punkti 100-st, klassi järgmine tulemus oli 57p. Matemaatikaõpetaja suht panustas mu peale, et eksamil tuleb maksimumilähedane tulemus. Ma ise olin ka vägagi enesekindel.
Esimene osa eksamist läks hästi. Viimase ülesande viimast osa ei jõudnud lahendada, kuna aega jäi puudu. Ma olen see, kes venib vahel veits, ma kirjutan kõik välja ja tahan, et andmed oleksid koguaeg silmade ees. Esimeses pooles oli 7 ülesannet, vahepeal oli 45 minutit pausi ning siis tuli teine osa. Teine osa on enamasti raskem ning seal on siis selle võrra vähem ülesandeid. Teises osas oli 5 ülesannet.
Mul läksid kõik ülesanded lenneldes. Lust oli lahendada, sips siia, ja sops sinna.
Lõpetasin oma viimase ülesande julgelt tund enne ettenähtud aega.
ja siis…
ma avastasin, et mu kalkulaatori seadistus oli DEG asemel GRAD-i peal.
Saate aru ve!!!
See tähendab seda, et ta arvutas nurkadega seotud ülesannetes koosinused, siinused jumalast valesti.
Pekki, noh!
Ma vaatasin oma kalkulaatorit, ei suutnud seda uskuda. Olen ju internetis küll neid meme näinud. Naeran iga kord, et kui loll saab olla. Ja nüüd siis olen ise see loll. Persse!
Ma lihtsalt langetasin pea hetkeks, panin silmad kinni, hingasin paar korda sisse-välja. Vaatasin korra veel oma kalkulaatorit, siis seinakella … ja hakkasin ülesandeid otsast uuesti lahendama.
Õnneks oli teises osas vaid 2 ülesannet, kus ma olin cos või sin kasutanud.
Tõmbasin arvutused maha, kirjutasin lehe alla serva, et lahendus jätkub lisalehel ning kribasin nii kiiresti, kui jaksasin, oma uued vastused lisalehele.
Stressitase oli kirjeldamatult kõrge. Mu pea hakaks valutama. Kõik tuksus, mu silmamunad ka tuksusid.
Kui ma lõpuks oma eksamit ära andma läksin, siis oli küll korra selline tunne, et tahaks nutta. Tahaks nutta ja neile eksami vaatlejatele kurta, mis on juhtunud. Jäin siiski rahulikuks, kirjutasin oma koodi paberile ja lahkusin.
Ma ei ole väga nutja, mul ei tule nii kergelt see pisar. Oleks kergem, kui tuleks. Saaks süsteemist välja.
Abikaasa pidi mulle peale eksamit autoga vastu tulema, kuid ma ei kutsunudki teda. Hakkasin jala kodupoole astuma. Koolist koju jalutasin hea tund aega, Spotify üürgas kõrvas, peas ketras miljon mõtet sekundis.
Poole jalutamise pealt panin Facebooki ka üles, et läks siis seekord nii. Ma lihtsalt ei oleks vist suutnud seda kõigile eraldi selgitama hakata. Kõik ju tahtsid teada, kuidas mul läks.
Ma ei tahtnud sel teemal rääkida. Las olla.
Kui ma koju jõudsin, siis mees istus vaikides arvuti taga, vaatas mind lahke naeratusega.
Tahtis näha, kas ma olen nutnud 🙂
Ei olnud.
Koju jõudmise ajaks olin ma juba maha rahunenud.
Ma jõudsin kõik enda jaoks selgeks mõelda.
Fakt on see, et mu nurkadega seotud ülesanded olid valesti arvutatud.
Fakt on see, et esimest osa ma enam parandada ei saanud.
Fakt on minu õnneks aga ka see, et eksamil on arvutusviga vaid üks miinuspunkt. Üks ülesanne võib anda kuni 10 punkti. Kui valem on õige, andmed õigesti märgitud, arvutuskäik õige, siis see arvutusviga ei ole maailma lõpp. Kui see üks arvutusviga ka kandub edasi, siis see läheb siiski vaid ühe veana kirja.
Teise osa eksamist ma ju jõudsin ümber teha. Kaotan seetõttu vast nii 5-10 punkti ainult kõikide ülesannete peale kokku.
Samas, enne eksamile minekut lootsin ma saada üle 90 punkti, nüüd olem ma õnnelik juba 80 punktiga. Ma kipun ka hooletusvigu tegema, seega kaotan ka sealt mõned punktid.
Alla 80 punkti elan ka üle, kuid siis on suus küll paha mekk.
Reedel peale eksamit lubasin endale muidugi Wolt’i vahendusel Da Vinci’ist mõnusa veiseburgeri friikatega ja jäätist.
Laupäeval sõitsin sõbranna juurde Viljandisse, sain oma mure ära kurtud, sain palju grill-liha ja rabarberikooki süüa. Saunatasime ja lobisesime poole ööni.
Täna on mu tuju natukene juba paranenud, kuigi ma olen endiselt paks.
Lisaks värvisin ma oma tumedad juured ka blondiks, arvasin, et on hea mõte. Ja ma ausalt kahetsen seda. Ma olen nigu kiilakas.
Rõve, paks, loll ja kiilakas 😀
Jei!
Positiivsest küljest nii palju, et riigieksamitega on nüüd kõik. Pakkisin juba oma matemaatika konspektid kaugele kapipõhja. Lisaks on väljas ju imelised ilmad, suvi on käes.
Ahh, tegelikult on elu nii ilus. Ma lihtsalt pidin endast välja saama selle kamarajura.
Raske oli juba.
Täna katsun õhtul üksi jooksma jõuda, rassiks natukene ka välijõusaalis. Äkki läheb tuju paremaks?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s