36. Tartu Maastikumaraton 24,1 km jooks – ellu jäin!

Pühapäeval, 13.05 toimus juba 36. Tartu Maastikumaraton. Selle nime all küll esimest korda, kuid varasemad 35 korda Tartu Jooksumaratoni nime all.
Minu jaoks on see aasta tähtsaim jooksuüritus, kuna just Elvas, just Tartu Jooksumaratonil sain ma oma esimese jooksuürituse kogemuse.
See oli 2015. aasta mai kuu, ma olin oma kaalulangetusega mõned kuud juba tegeleda jõudnud ning hakkamist ja indu täis. Jooksmisega ma veel hakkama ei saanud, kuid osalesin kolleegi õhutusel 10 kilomeetri kepikõnnil.
Ilusad ajad!
Peale seda olen 2017. aastal jooksnud 10 km, 2016. aasta pidin paduraseduse tõttu vahele jätma.
Sel aastal otsustasin, et tõstan natukene panuseid ning registreerin pikemale distantsile.
Siiani olen alati arvanud, et see “pikem distants” on 23 kilomeetrit. Siis mõne aja pärast räägiti juba 23,7-st. Lõpuks oli vapsjee 24,1!
Jooksma läksin ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ses suhtes, et ma olin kuu jooksul 1-2 korda vaid jooksmas käinud ning siis ka vaid lühikestel distantsidel. Ma ei ole kiire jooksja, ma ei ole isegi üritanud kiireks jooksjaks saada. Ma jooksen … ma ei teagi miks. Ma jooksen selle tunde pärast, mis peale jooksmist tekib. Selline “ma suudan” tunne. Teate küll 🙂
Kui muidu oleme jooksuüritustele ikka koos ema ja õega läinud, siis sel korral oli olukord selline, et minu jooksu start anti kell 11 Otepäält ning ema 10 kilomeetri kepikõnni start Elvast kell 13:15. Pfft! Koos startimine ei tulnud seega kõne allagi.
Õnneks on mul vahva jooksusõber, kellega me muidu kahetsusväärselt vähe kokku saame, kuid kes on nõus minuga koos sellistele piinavatele jooksuüritustele tulema.
Temaga saime kokku kohapeal.
Mees viskas mu Otepääl maha ca 35 minutit enne starti, ise läks koju imikut kantseldama.
Numbri ja geelid olin ma endale eelmisel päeval Lõunakeskusest juba ära toonud, seega kohapeal ei olnudki muud, kui jooksusõber üles leida, number külge ja enne starti üks Enerviti energiaželee sisse võtta.
Nägin veel ka teist blogijat Katit, soovisin talle kerget jalga ja käisin ja kobasin teda siit-sealt. Ei tea, ma üldiselt pole kallistaja, aga sellistel üritustel kipun inimesi embama. Sorry, noh. Emotsionaalne vist 🙂
Stardis sättisime end kenasti kõige viimasesse stardigruppi, mis on põhimõtteliselt nende aeglaste ja hakkamasaamatute grupp 🙂
Heh, tegelikult asi nii hull pole, kuid viimase grupi finishiaeg oli vist nii 2:25 – …. vms. Ma ausalt isegi ei kujuta ette, et ma selle maa millalgi kiiremini jookseks.
Igatahes, mingi soojendusvõimlemine oli ka, kuid meie aeglaste grupini see tädi ei paistnud, mistõttu me siplesime kõik seal kuidagi kohmakalt omasoodu terve selle soojenduse aja.
Ausalt noh, niigi on mark seal kõige lõpus hängida, siis veel mõnitatakse kah ja lastakse kõlaritest ainult tädikese energilist “ja nüüd paremale, üks-kaks-kolm” ilma igasuguse visuaalse selgituseta. Oot, millist osa endast ma nüüd liigutama pidin?
Segadus.
Okey, ma hööritasin oma puusi ikka püüdlikult ja vehkisin veidi kätega, et professionaalsemat muljet jätta. Natukene sörkisin kohapeal aruka näoga, vaatasin uuriva pilguga pulsikella, vajutasin mõnda nuppu ja värki.
Tanel Padar muide startis ka meie stardigrupis. Aeglastega koos (kih-kih-kih). Aga ta oli seal vist oma göörlfrendi pärast, ise peaks ta ikka veidikene võimekam olema.
Natukene veel sihitut ringivehklemist ning kõlaski stardipauk. Jooksusõber oli ustavalt mu kõrval. Leppisime kokku tegevusplaani – kulgeme aeglaselt, kuni 7 min/km ning katsume lihtsalt ellu jääda. Mina sain ülesandeks tempo jälgimise, jooksusõber sai ülesandeks ellujäämise.
Mõeldud tehtud!
Väljas oli tol hetkel vist juba nii 25 kraadi kuuma, päike lõõmas lagipähe, puud varju ei andnud, kuna päike oli kõrgel pea kohal.
Rada on Otepää metsade vahel ikka päris keeruline. Üks tõus ajab teist taga, liivane pehme pinnas vaheldub sammaldunud mullase ning puujuurtest konarlikuks kergitatud pinnasega. Vahele ka paar jupikest asfalti.
Asfaldil oli kuum, metsas õnneks veidi jahedam.
Esimesed kolm kilomeetrit möödusid lendleva kergusega. Ma natukene üritasin lobiseda oma jooksusõbraga, hoidsin tempol silma peal ning lihtsalt nautisin.
Üllatavalt kerge oli olla – pulss püsis 155 kandis, jalad kandsid kenasti ning kuumus ei teinudki väga liiga.
Esimeses teeninduspunktis võtsin topsitäie spordijooki ning pigistasin švammist külma vett pähe ja riietele. Jahutas korralikult maha, külm vesi tõmbas korra hinge kinni, aga hea oli olla.
Jooks jätkus metsa vahel, kus igale tõusule paistis järgnevat uus ning hullem. Kui tundus, et nüüd on tõus möödas, tõmban veidi hinge, siis oli peagi uus küngas paistmas ning tuli tuharalihasest viimnegi jõud välja pigistada.
Kusagil 9. kilomeetri juures märkasin, et jooksusõber hingab kuidagi häälekalt, võtsin hoogu maha. Maastik muidugi ei halastanud ning kulges endiselt üles-alla. Ütlesin naljatledes jooksusõbrale, et vinguma võib hakata siis, kui pool on joostud. Ta ühmas vastu, et ta ei suuda rääkidagi, mis siis veel vingumisest.
Mõned minutid hiljem jäi jooksusõber minust maha ning edasi pidin üksi kulgema.
Eks ta nukker oli, kuid minus oli veel nii palju särtsu, et ei raatsinud kõndima jääda.
Mul oli juba alguses eesmärk, et EI KÕNNI! Etteruttavalt võin öelda, et ei kõndinud ühtegi sammu, kui välja arvata viimased teeninduspunktid. Ka kõik tõusud võtsin jooksusammul. Küll teotempos, kuid jooksusammul.
Tee ääres oli ergutajaid palju, lisaks pakuti jooksjatele kohalike poolt jahutamiseks voolikust või ämbritest vett.
Ma olen siiralt tänulik kõigile, kes võtsid vaevaks meie piinu natukenegi leevendada. Aitäh!
Teine teeninduspunkt tuli kuidagi ootamatult kiirelt, kuigi kohale jõudes tabas mind meeletu joogijanu. Jõin topsi vett, topsi spordijooki ning kastsin end jääkülma švammiga nii märjaks, kui olukord lubas. Pluus liibus keha ligi ning jahutas veel mitu kilomeetrit peale teeninduspunkti.
Mäletan, kuidas ma umbes nii 15. kilomeetri peal mõtlesin, et ma pole üldse väsinud. Kõik on super! Ma äkki jooksen ka oma poolmaratoni rekordi. Haaaah! Naiivitar!
Kuna mul tuleb enamasti suurem väsimus ja see kurikuulus “sein” ette kuskil 17. kilomeetri peal, siis otsustasin enne 16. kilomeetri teeninduspunkti, et võtan sisse oma esimese geeli.
Selleks oli siis Enerviti sidrunimaitseline geel. See on mugava pakendiga, tekstuur on ka okey, maitse mulle isegi täitsa meeldib.
Teeninduspunktis võtsin taaskord 2 topsi külma vett joogiks ning tõttasin edasi.
Geel vist aitas, kuna 17. kilomeetril mingit “seina” ei paistnud. Olin juba oma rumala peaga suutnud lootma hakata, et jooks lähebki lõpuni välja sellise kergusega.
Foto: Aiki Lill
Pulss püsis stabiilselt 163-166 vahel, enesetunne oli hea, kuum ei olnud. Mis nii viga joosta, eksole.
19. kilomeetril tuli “SEIN”.
Massiivne, paks, pilvedesse kõrguv “f*ck this sh*t, I’m out!” sein.
Peas keerlesid mõtted, et miks ma siin üldse olen. Mida ma saavutada tahan? Kellele seda vaja on? Lihtsalt kõnni. Jaluta! Miks sa jooksed! Mõttetu! Lõpeta! Ära piina ennast, anna alla! Mine koju! Sa pole jooksja!
Ausõna. Kes pole kogenud, see ilmselt ei mõista. See on selline raske haletsustunne. Mitte midagi head ei tundu jooksu juures olevat. Lihtsalt viha iga eesseisva tõusu vastu.
Pulss tõusis, tundsin, kuidas ma näost tulipunaseks värvusin. Ja siis tuli nigu kiuste kohe üks järsk tõus.
Tegelt?
Otsustasin, et pean seinast üle saama ning sörgin rahulikus tempos sellest mäest üles ning annan endast parima, et mitte seisma jääda.
Mul hakkas pistma, kurku tuli klomp. Kusagil ribide vahel surus vastikult.
Ja mida ma näen – Tanel-friiking-Padar! Haah! Kinni püüdsin!
Möödusin Tanelist ja ta õrnemast poolest, ise natukene surin seespidiselt.
Raske oli, palav, jalatallad tuksusid. Kurk kuivas, huuled olid krabedad. Aga seinast sain üle! Hurraaa!
Foto: Mait Marttila
SEIN!!
Kui poolmaratoni distants joostud sai, vaatsin kella. Reaalselt enam ei mäleta, mida see näitas. 2:20…midagi.
Tegin peas kiired arvutused, et peaksin kenasti oma eeldatud 2:48 aega jõudma.
Enne lõppu oli veel üks päästev teeninduspunkt, kus ma kenasti oma ihu jälle spordijooki täis kallasin.
Peale poolmaratoni oli juba raske. Hingata oli raske. Kuum oli, õhk seisis, oli soe ja niiske. Nagu saunas. Tempo jäi järjest aeglasemaks, pulss tõusis järjest kõrgemale.
Viimased kaks kilomeetrit olid väga keerulised. Mu jalad ei tahtnud enam koostööd teha, komistasin paar korda. Palav oli ka, tundsin, et tahab pistma hakata. Selline pitsitustunne oli südames. Finishisse jõudmiseks tuli aga veel ületada mustmiljon pisemat tõusu, mis väsitasid mu nii lõplikult ära, et ma mingi hetk panin lihtsalt silmad kinni. Ma olin väsinud.
Kui ma tavaliselt üritan ikka viimased 300 meetrit endast kõik välja pigistada ja jooksen nii kiiresti, kui jalad lubavad, siis sel korral ei olnud enam midagi sealt välja pigistada. Otsas.
Finish tuli raskelt, kuid õnnelikult. Ma tundsin end väga hästi. Ma võtsin oma medali, tõmbasin hinge ning kulistasin 0,5 liitrit vett sekundiga alla.
Eelnevatel kordadel on mul peale poolmaratoni jooksmist olnud väga paha olla. Sel korral olin ma lihtsalt väga väsinud ning peale mõneminutilist istumist oli keha kange, nagu oleks trepist alla kukkunud.
Koju jõudes pikutasin 10 minutit, taastusin, ning sõitsin perega ema juurde emadepäeva tähistama.
Peale Maastikumaratoni olid jalad veel hea 2 päeva hellad, kuid ei midagi ületamatut. Ma olen endaga rahul ning pean tunnistama, et nautisin kogu jooksu ning selle järgnevat taastumist täiel rinnal.
Rada oli huvitav ning täiesti joostav, ka kuumus ei olnud tappev.
Järgmisel aastal jälle!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s