Potitreeningust

Iga lapsevanema õudusunenägu!
Heh, tegelt ma kergelt liialdan, kuna ma tean lapsevanemaid, kes on lapse potitreenimisega alustanud kohe peale sündi ning nende piinad on oluliselt väiksemad.
Nendel vanematel, kes ootasid vähemalt lapse aastaseks saamiseni selle kiire asjaga, on ilmselt parem ettekujutus minu raskustest.
Mina hakkasin Loviisa potitreeninguga pihta kuskil 2 kuud tagasi, mil ta oli saanud aasta ja kolmekuuseks. Lugesin enne igasugu artikleid, kus selgitati ning õpetati nägema märke, et su laps on potitreeninguks valmis.
Need märgid annavad märku, et on just õige aeg alustada potitreeninguga:
  • Ta pissib harvemini. See näitab, et ta suudab oma põie tööd juba kontrollida ja see on eduka potitreeningu eelduseks.
  • Kui sinu laps suudab kuivana püsida mitmeid tunde järjest, siis see on märk, et ta on ka psüühiliselt valmis mähkmetest loobuma.
  • Tema arusaamine oma keha toimimisest on märgatavalt arenenud. Ta paneb tähele, millal on kaka või pissi tulemise aeg. Ta võib sellest sulle isegi valjuhäälselt teada anda. Ta võib minna kakamise ajaks ka teistest eemale, et teha seda privaatselt. Just sellisel ajal ongi õige aeg talle potti tutvustada. http://perejalaps.delfi.ee/vaikelaps/millal-on-koige-parem-aeg-mahkmetest-loobuda-ja-oma-mudilane-potile-panna?id=70038395
Noh, meie neiu pissib suht harva ja jaksab kinni hoida oma hädasid päris kaua. See hädade tulemise tähele panemine on meil veel kahtluse all.
Teooria osa on meil kenasti käpas. Laps on nõus potil istuma, ta saab aru sõnast pott ja pissi ja kaka. Kui ma küsin, et kas potile ka läheme, siis ta kenasti raputab pead 😀
Aga kui küsin, kus pott on, siis näidatakse õige koht kätte. Ja kui ma ise wc-sse lähen, siis kutsun teda ka. Ta lohistab oma poti kaasa ja istub kenasti potile ka. Tal pole selle istumise vastu midagi. Ta tunneb ka ära, kui häda tulema hakkab – AGA – ta siis enamasti põgeneb, kuna ta paaniliselt kardab potil häda tegemist.
Ma ikka arvasin, et küll ma aru saan, kui ta kakama hakkab, aga paraku nii see ei ole. Kui ta juba punnitamise nägu teeb, siis on enamus suurest tööst juba sinna mähkmesse ära tehtud. Poti peale lapse saamine tähendab aga seda, et ma pean need rokased mähkmed ilma suurema mäkerdamiseta talt jalast saama ja lapse kiirelt potile tõstma. Teoorias ju isegi tehtav, aga lapsele paraku üldse ei meeldi see, kui teda keset kakamist riietama ja transportima hakatakse. Enamasti järgneb kisa ja/või pulka viskamine.
Pissiga on samamoodi, et kui mähkmed on jalas, siis ei ole mingit reaktsiooni. Kui aga mähkmeid pole ja häda peaks hakkama põrandale nirisema, siis ta satub meeletusse paanikasse. Ta nutab lausa nii hüsteeriliselt, et tema rahustamine võtab omajagu kussutamist ja aega.
Harilik päev ongi selline, et laps ärkab, panen potile (kuhu ta pole iial midagi teinud), võtan mähkmed ära ning lasen tal toas olla ilma püksteta. Iga natukese aja tagant kutsun teda potile. Ta tuleb kenasti, istub korra, siis tõuseb, vaatab potti ja teeb “haaaaa!” ja kõnnib minema. Nagu oleks mingi vinge asjaga hakkama saanud. Tegelikkuses on pott alati tühi.
Kui aga häda enam kinni hoida ei jõua, siis ta hakkab nutma. Lausa röökima, võiks öelda. Ta enamasti läheb oma mähkmepaki juurde ja üritab mulle selgeks teha, et ma pean talle siva mähkme jalga saama, muidu juhtub õnnetus. Ma siis ikka suunan teda poti peale, aga ta viskab ennast pulka. Tema jaoks on see istudes häda tegemine võõras. Harilikult selle jagelemise peale tuleb juba piss ka ja seda siis põrandale ja/või osaliselt potti. Kogu toimingut saadab aga lapse hüsteeriline nutt.
Mul on isegi potilkäimiseks lauluke välja mõeldud ja ma muudkui silitan ja laulan talle, kui ta potil nutma hakkab, sest pissihäda on.
Ma proovisin ka imiteerida punnitamise nägu, et ta saaks aru, et ta peab häda tegema. Selle punnitamise näo sai ta ka kenasti selgeks – pigistab käed rusikasse, hoiab hinge kinni ja punnitab nii, et nägu roosa. Siis naerab, tõuseb püsti ja teeb jälle potti vaadates “haaaa!”, laiutab käsi ja kõnnib targalt minema. Midagi ta sinna potti ei tee otseloomulikult.
Peale paaripäevast harjutamist taipasin, et see potitamine tekitab temas hetkel täielikku viha. Tegime pausi.
Ses suhtes, et päeval on ta ikka ilma mähkmeteta toas, aga ma nagu lasen tal ise otsustada, kas ta tahab potile tulla või ei. Ma ei vea teda vägisi sinna.
Olukord on selle tulemusena aga selline, et kui ma õueminekuks talle lõpuks mähkmed jalga panen, siis ta kakab ja pissib selle sekunditega täis, potti aga ei tee endiselt midagi.
Ma olengi nüüd täiesti nõutu.
Ma kardan, et ma oleksin selle potitamisega pidanud ikkagi varem algust tegema. Siis, kui tema jaoks ei olnud see mähkmesse pissimine veel nii kinnistunud. Tagantjärele tarkus, eksole.
Ma lükkasin muide seda potitreeningut täitsa teadlikult edasi, sest ma arvasin, et õigel ajal läheb sellega kiirelt. Laps saab aru, et potil on palju mugavam/puhtam see värk. Paraku see nii ei ole. Või äkki pole õige aeg?
Eks ma natukene katsusin vältida ka seda meeletut põrandapesu 🙂 #laiskema
Hetkel ongi meil see nö paus siis käsil. Loodan, et midagi maagilist juhtub vahepeal ja ta hakkab mõistma, et potilkäimine on igavesti vinge.
Muide, kakane mähe ei häiri teda siiani. Sama on märgade mähkmete/pükstega.
Lugesin, et proovige neid potitreeningu pükse, mis jätavad märja tunde, aga ei lagasta kogu elamist ära. Noh, ma tellisin ja kasutame/kasutasime. AGA ta laseb need mõnuga täis ja toimetab siis märgade/rokaste pükstega sama rahumeelselt edasi. Kui piss püksist välja nirisema hakkab, siis teeb kisa, aga kuniks häda püksis püsib, pole vahet.
Seega see variant meile ka ei sobi.
Loviisa saab 16.05 juba pooleteiseaastaseks, kuid ta ei käi endiselt potil. Poeg hakkas potil käima aasta ja viiekuuselt, öösel jäi kuivaks kuskil aasta ja kümnekuuselt. Temaga ei olnud väga probleemi, talle meeldis see potti häda tegemine. Midagi erilist ma temaga ette ei võtnudki, lihtsalt panin potile ja sinna ta oma hädad siis tegi. Kuidas selle plikaga nüüd see asi nii keeruline on?!
Kas kellelgi on mingit head nõu anda?
Mul on isegi raamat potitamisest, aga sealsed nõuanded on stiilis “hakake varakult pihta”, “laske lapsel olla mähkmeta” jne. Sellised elementaarsed teadmised.
Ei toimi meil ka see mähkmega potil istumine, iga natukese aja tagant potile tõstmine, vee jooksmine kraanist, et pissihäda peale tuleks, koos vetsus käimine. Ma ei tea, mida ma veel proovinud pole.
Kuidas teil laste potitreening läheb?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s