Kas pükse, mis jalas püsivad, on palju palutud?

Normaalseid jooksupükse otsides võib peast hulluks minna. Pole minul veel sellist paari pükse, mis joostes omal kohal püsiks.
Ikka vajuvad peale paari järsemat liigutust mitu sentimeetrit madalamale ja mulle tekib justkui naiste peenis. Teate küll, see kummaline hargivahe. Selline naisterahva kohta natukene liiga madalal asetsev kube.
Kogu saaga sai alguse sellest, kui vaatasin oma eelnevate aastate jooksuürituste pilte.
Saate mind muide alati stalkida sportfoto lehel 😉
Mu püksid ei ole üldse nagu ümber. Nad lotendavad. Ja lotendavad seetõttu, et nad vajuvad alla. Päris rõve vaatepilt. Lisaks on ebamugav.
Otsustasin, et enne selle aasta ametlikke jookse ostan endale uued normaalsed jooksupüksid. Sellised, mis püsivad jalas, mis kükitades kanni ei välguta ja mis näevad normaalsed välja. Eks hind on ka oluline. Minu jaoks on retuuside max hind 30€. Üle selle ma pean ikka maru meeleheitel olema. Veel ei ole, ütleme nii.
Käisin jooksupükse otsimas Lõunakeskuses. Noh, alla 30€ ei ole seda valikut väga #helpmeimpoor
Sportsdirectis oli kõige suurem soodsate pükste valik ja soetasingi püksid lõpuks sealt.
Proovisin kolme paari jalga ja ühed olid sellised mugavad. Kükitades ei liikunud paigast, hind oli sobiv, värv ka enam-vähem. Ostsin ära.
Järgmisel päeval oli siis Parkmetsa jooks ja mina suure hurraaga oma uute retuusidega stardis.
Juba soojenduse ajal tundsin, et asi ei ole õige. Ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas püksid jalast kaovad.
Võeh!
Soojendasin ja vehkisin seal hooga, vahepeal kergitasin agressiivselt oma pükse.
Ma kujutan ette, kui napakas ma kõrvaltvaatajatele paistsin.
Mul lõi pulsi ka kohe üles 🙂 Ei tee nalja. Läksin pükste peale närvi.
No, ei oska mina osta neid pükse. Anna või endale malakat.
Toppisin särgid püksi, lootes, et see hoiab pükse natukene tugevamalt jalas. Noh, NATUKENE hoidiski.
Terve jooksu vältel vihastasin ikka korduvalt oma pükste peale. Ma nagu ei saa nautida jooksu, kui ma kardan oma tagumikku välgutada.
Vaatasin kadedusega neid hästiistuvaid retuuse, mis teistel jooksjatel jalas olid. Mitte kuskile ei liikunud. Te ei kujuta ette, kui mitmeid tagumikke ma suurest kadedusest jõllitasin.
Palju! Päris palju!
Foto: Ardo Säks
Mul on selline nõme keha, et keskkoht on peenikene ja tagumik ja kintsud on paksud. Siis ongi nii, et kintsud tirivad pükse alla. Ei saa suuremat numbrit ka võtta, siis vajuvad veel rohkem alla. Väiksemad on jälle kintsust veel rohkem ümber ja tõmbavad veel rohkem neid alla. Kannil on ju ka vähem ruumi väiksemas suuruses.
Raske see elu.
Ahhhhh!
Nõmeee!
Muidu läks Parkmetsa jooksul hästi. Jooksin isegi kiiremini, kui eelmisel aastal. Pool minutit kõigest, kuid asi seegi. Seekord oli aga algus väga raske. Jooksin ennast nii kinni, et kolmandal kilomeetril mõtlesin, et mina sinna lõppu küll ei jõua. Istun maha, hingan veits ja lasen noortel kablutada (ma ju 30 nüüd!)
Õnneks ma hinge ei heitnud ja jõudsin edukalt finishisse. Netoajaks 39:11, distants 7 km.
Järgmiseks on plaan Tartu Maastikumaratonil 23 kilomeetrit surra. Eks näis 🙂
Jooksjad, muljetage!
Kust teie oma retuuse ostate? Kui palju te olete nõus jooksuretuuside eest maksma?
Kas teil püsivad nad jalas?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s