Hulluksminemise äärel

Meie tütar on nüüd juba aasta ja neli kuud vana. Imeline laps, aga ta ajab mu natukene ogaraks.
Mu närvid on nii pingul, et isegi kui ma üksinda toidupoes käin ja kusagil lapsekisa kuulen, siis mu süda hakkab kiiremini lööma ja ma tunnen, kuidas kõik asjad hakkavad mind ärritama.
Mida see imeline pisikene printsessihakatis siis korda saadab, et ma nõnda ärritunud olen?
Noh, paljusid asju.
Esiteks on ta väga valjuhäälne. Mu meelest ta kisab 99% ajast. Kas rõõmust või hingematvast kurbusest. Rahulik ja vaikne on ta siis see uhke 1% ajast.
Ta ärritub väga kergesti. Ja ärritudes nutab ta ikka kogu südamest. Ma ei tee nalja.
Ta üritas eile endale pükse kaela panna, need õnnetud ei jäänud aga pidama ja see ajas ta nii närvi, et ta kisas nii, et nägu oli tulipunane. Ja kui ma lohutama tahtsin minna, siis ta vehkis käte ja jalgadega ja viskas pulka. Ma andsin siis alla ja panin lapse maha, et las kisab ennast tühjaks, aga selle peale solvus ta veel rohkem ja viskas hooga end selili, lõi pea ära ja kisas veel kõvemini. Haarasin ta siis sülle, süles ta laksas mulle korralikult lahtise käega näkku, siis kallistas, natukene veel röökis mulle vihaselt kõrva ja siis rahunes maha. Mängis peale seda rahulikult edasi.
KUNI.
Suur venna tuli kööki ja tahtis endale võileiba teha. Loviisa tahtis ka külmkapist midagi võtta. See tähendas seda, et ta tuli sülle võtta ja külmkapi juurde viia. Tegin kapi ukse lahti ja nii me seal seisime ja valisime. Pakkusin KÕIKE. Nagu reaalselt pakkusin moosi ja sinepit ka. Ta ei tahtnud midagi. Raputas pead. Panin siis kapi ukse kinni tagasi . . . jaaaaaa hakkas otsast peal. Kisa taevani, viskas pulka, maha pannes ärritus veel rohkem. Oeh.
Ma lihtsalt seisin tuim nägu ees keset kööki röökiv laps süles. Ootasin, millal ta rahuneb.
Rahunes, läks mängima.
KUNIKS.
Ta leidis oma saapad ja tahtis neid jalga panna, aga ta ei oska hästi. Hakkas nutma. Ikka täiega nutma. Läksin appi, rääkisin rahulikult ja rõõmsalt, et emme aitab. Hakkasin siis aitama ja ta läks selle peale mega närvi ja pistis veel kõvemini kisama. Panin saapad käest ja vaatasin lapsele lihtsalt otsa. Nagu, mida? Mida sa tahad? Selle peale ta rahunes ja hakkas uuesti ise saapaid jalga punnima. See aga jätkuvalt ei õnnestunud ja me tegime sama tralli otsast peale. #killmenow
Lisaks kisale, mida on suurem enamus päevast, on talle ka löömine meeldima hakanud.
Pistan kohe siia vahele, et meie peres füüsilisse karistusse ei usuta ja lapsi ei tutistata ega lööda, seega see komme ei saa minu käest pärineda. See löömine on tal selline suhteliselt emotsioonitu. Lambist läheb venna juurde ja lajatab mõnuga piku pead. Täiesti ilma eelneva kontaktita.
Enne Loviisa just istus mul süles ja venna tuli talle musi tegema ja Loviisa lihtsalt lõi teda. Ma ütlesin, et ei tohi vennat lüüa ja selle peale meie õrnahingeline neiu muidugi solvus ja hakkas jälle kogu hingest nutma. Ausõna. Ma ei suuda enam. Kaua võib kisada!
Pühajumalküll!
Venna üritas siis õde lohutada ja tegi tsirkust seal mõnuga. Noh, rahunes maha jah, aga virutas uuesti vennale. Selle peale panin Loviisa sülest maha ja ütlesin, et ei tohi vennale haiget teha. Hakkas nutma, viskas selili, karjus. Kõvasti kohe.
Uus põnev asi on ka kadetsemine. Ta ei ole nõus oma asju jagama. Lisaks pole ta nõus jagama ka teiste asju, mille ta jõuga endale krabab. Tagasi ta neid ei anna ja kui keegi üritab võtta, siis järgneb meeletu kisa.
Närvid on nii pingul, et hirm hakkab. Üks hetk ma lihtsalt jätan mehe lastega nädalaks üksinda ja lähen magan kusagil. Lihtsalt magan, istun instagramis ja suhtlen inimestega ilma, et ma peaks pidevalt oma lapse hüsteerilise nutu pärast vabandama.
Aaa, ja lisaks sellele, et ta iga asja peale nutma hakkab, on tal ka nutukrambid. Mitte igapäevaselt, aga juba nii 4-5 korda on ette tulnud.
Kes ei tea, mis see on, see saab uurida nt siit – https://tarbija24.postimees.ee/1752709/see-hirmutav-nutukramp
Tegu on siis nö healoomulise krambiga, mida esineb ligi 5% lastest. Suurema tõenäosusega vaimselt hästi arenenud lastel.
Loviisa on nutikas ja nupukas plika jah. Emme tütar ju 🙂 Lusikaga hakkas sööma juba julgelt enne aastat. Äkki oli 10 kuu vanuselt? (Jah, ma filmisin ka ja saan seda tõestada)
Mulle tundub, et ta on nagu väike vanainimene 🙂
Nutukrampe ravida ei saa, kuid enamasti neljandaks eluaastaks kasvatakse sellest välja.
Loviisal esineb väga leebe variant nutukrambist. Teadvust ta ei kaota, siniseks ei tõmbu ja hingamine seiskub vaid paariks sekundiks. AGA. Kui ta hakkab nutma siis, kui ma olen nt teises toas ja kramp peale tuleb, siis ta kukub pikali, pea läheb kuklasse ja silmad vaatavad üles. Selline hirmuäratav kurjast vaimust vaevatud poos. See on väga hirmus.
Teises toas, minu silma alt väljas on ta vaid korra nutukrambi saanud (ta ei saanud tšintšiljade toidupakki lahti ja solvus), enamasti on ta ikka minuga koos.
Ta nagu hakkab sisse hingama, et siis täiest kõrist röökima hakata, kuid see sisse hingamine venib nagu pikale, tõmbabki nagu rinna kummi ja siis on vaikus. Ma võtan ta alati kohe sülle ja hüüan ta nime. Ta vaatab mulle otsa, silmad lähevad pahupidi ja siis tuleb nagu mingi summutatud nutt. Nagu padja alt. Ja siis hingab välja ja pistab täiest kõrist röökima.
See kramp kestab vast nii 10 sek kokku. Ahjaa, silda viskab ka. Läheb lödiks.
Esimesed kaks korda olid nii hirmsad, et mul käed värisesid veel tükk aega. Kõige esimene kord oli vannis, kui ta tahtis vett vannist välja kallata ja ma ei lubanud. Ma ei keelanud teda tol korral üldse kurjalt ka. Pigem tegin nalja ja üritasin tähelepanu mujale suunata, kuid ta solvus meeletult ja hakkas nutma. Või noh, üritas nutma hakata. Tõmbas hinge kinni, silmad pahupidi ja vajus lödilt pea kuklasse. Hirmus. Väga hirmus.
Nüüd olengi ma sellises keerulises olukorras, et ma ei taha, et ta nutaks, kuid minu õuduseks nutab ta mõni päev rohkem, kui EI nuta. Saate aru? Siis ma käin ja kukununnutangi teda, et ma neid krampe enam nägema ei peaks.
Tegelikult ei saa sinna midagi parata. Päriselt.
Ma olen lastega tegelikult väga kannatlik ja me teeme kodus palju nalja, tantsime, võimleme, mürame. Ma ei käi ja märatse laste kallal. Ausalt. Seega ma ei oska ka midagi muuta, et laps oleks rahulikum ja ei ärrituks nii kergelt.
Ta vihastab iga väiksema asja peale. Lambist. Täitsa uskumatute asjade peale läheb nii närvi.
Näiteks käisime teistel novembribeebidel külas ja seal üks laps tegi korraks kisa. Hästi korraks, tahtis midagi ja väljendas oma pahameelt. Loviisa hakkas selle peale nii meeletult nutma. Nagu vihaselt kohe.
Siis ta sõitis täiesti sihilikult autoga teisele väiksele neiule otsa. Kohe sihtis ja sättis teise pihta. Ma keelasin ja hoidsin autot kinni. Ta hakkas nii kõvasti nutma, et ma pidin temaga teise tuppa rahunema minema.
Täna oli ta mul süles ja hakkas nihelema ja pulka viskama. Ma mõtlesin, et ta tahab maha. Panin lapse maha ja ta hakkas nii kõvasti nutma, et koer ehmatas ka ära.
Täna sai ta ka ühe nutukrambi. Saatsime issit tööle, lehvitasime ukse peal. Loviisa tahtis ka kaasa minna, aga ma võtsin ta sülle ja ütlesin, et meie enam täna õue ei lähe. Täitsa rahulikul toonil ja ilma erilise emotsioonita. Me saadame issit iga päev ju tööle, tavaline asi. Aga täna ta solvus kuidagi eriti hingepõhjani, tõmbas kopsud õhku täis, väänles veits, viskas pea kuklasse ja silmad pahupidi ja hakkas naljakaid hääli tegema. Nutukramp. Ta oli mul süles, saate aru. Võeh. Hüüdsin siis: “Loviisa, Loviisa, kukuuuu!” Selle peale fokuseeris pilgu kenasti minu peale, hingas välja ja nuttis natukene. Rahunes õnneks suht kähku.
Praeguseks olengi ma oma peas teinud sellise otsuse, et ma mõnda aega lapsega seltskonda ei lähe. Ma ei jaksa. Ma ei taha olla see ema, kelle laps on “see keeruline laps”.
Loviisa on minu pisikene nunnu, väikene ilmaime, ja ma ei taha temaga õnnetu olla. Ma ei taha, et tema oleks õnnetu.
Ma ei oskagi kirjeldada, mida ma täpselt mõtlen või tunnen. Ma olen nagu hakkamasaamatu, halb ema. Samas, mu poeg oli beebina väga rahulik, on siiani. Mis ma seekord siis teisiti teen?
Loviisa on meie seltskonnas kõige aktiivsem, kõige lärmakam, kõige õnnetuma moega laps. Pidevalt on tal mingi häda.
Mulle ei meeldi olla see ema, kelle laps on kõige hullem.
Ma ei saa oma last aga muuta, ma ei oska ka ennast kuidagi muuta. Ma lihtsalt ei saa temaga hakkama. Tunnistan ausalt. Ma olen vahel täiesti nõutu, lihtsalt hoian teda süles ja lasen karjuda.
Ma ei suuda teda külas olles muud moodi rahustada, kui teistest eraldada.
Eelmisel külaskäigul ma veetsin vähemalt veerand sealoldud ajast kõrvaltoas kinnise ukse taga. Rahustasin last.
Ma võtan ta sülle, ümisen mõnda laulu, kiigutan, kallistan. Kui ma ta teistest lastest eraldan, siis ta rahuneb päris kiiresti. Aga külaskäik kaotab nii oma mõtte.
Oeh.
Sellised lood on meil siin Tartus 🙂
Ma ei taha ka teie abi ega soovitusi, üldse ei taha, ausõna. Need ei aita, kuna te ei tunne mu last. Ärgem üldse lasku sügavamale.
Ma kirjutasin selle postituse otse emotsioonilt, puhtalt südamest. Sain hingelt ära. See oligi eesmärk.
Mul on keerulise iseloomuga laps ja ma annan endast parima! Ausõna!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s