“Ma ei söö enam midagi. Ma olen nii paks!

Nii vastasin ma täna oma abikaasale, kui ta pakkus, et teeme ühed teed ja koogitükid.
Ma ei saa ise ka päris täpselt aru, mis minuga juhtunud on, aga ma tunnen ennast koleda ja paksuna.
Muidu ma ikka tegin endast jõusaalis ja riietusruumis pilte, kodus trenni tehes alati filmisin või tegin mõned pildid. Nüüd ma ei taha üldse endast pilte teha. Ma tundun nii paks kõikidel piltidel. Nagu, mis juhtus?
Appi!
Kes nüüd mõtleb, et kas ma olen juurde ka võtnud, sellele ma pean kahjuks vastama, et ma ei tea. Meil on Teeme koos 2018 grupis sel nädalal väljakutse üks punkt see, et nädal aega kaalule ei astu. Seega mul ei ole õrna aimugi.
Ma olen tegelikult veidi mures. Ja mitte seetõttu, et mõni kilokene äkki juures on, vaid seetõttu, et ma ei ole endaga enam üldse rahul.
See kogu masendus sai alguse sellest, kui ma mõtlesin, et otsin oma kevadised ja suvised riided välja. Ma oma peas juba kujutasin ette, kui kompu ma peale aastast jõusaalis rassimist oma lühikestes seelikutes ja pükstes välja näen. Proovisin siis jalga . . .
Reaalselt nägin selline välja. No joke!
Ja siis tuli masekas. Mul oli häbi. Ma ei julge iial lühikesi seelikuid ja pükse suvel jalga ajada. IIAL!
Mida mu lugejad küll minust niimoodi arvavad, kui nad mind tänaval näevad.
Ma ei tea, mis mulje lugejatel minust muidugi jäänud on, kuid ilmselt on ka neid, kes eeldavad, et ma olen heas vormis.
Noh, ma olen normaalses vormis. Ilmselt üle keskmise, kuid väljanägemine on pigem alla keskmise.
Ma võtsin oma esimese rasedusega aastal 2008 juurde 28 kg. Ja see 28 kg tuli päris lühikese aja vältel, mistõttu on mu keha põhimõtteliselt ÜLENI venitusarme täis.
Ma ei naljata. Ei liialda ka.
Mu käsivarred, rinnad, kõht, alaselg (sangad), reied, põlveõndlad, sääred on kõik venitusarme täis. Ja venitusarmides nahk ei ole prink. See on selline “maksimumini täis puhutud õhupall peale tühjaks laskmist” kind of look.
Eks mulle on ikka proovitud selgeks teha, et kõik tõmbab tagasi ja ju sa teed kõike valesti jne jne. Sõitku seenele!
Ma peaks siis iga jumala päev endale mingit kuivharjamist tegema, kuputama, määrima imemöginatega ja lisaks tegema ka pinguldava opi. Siis ilmselt oleks vahet märgata ja olukord veidi parem. Päriselt. Asi ongi täpselt nii hull.
Teine trenniblogija Regiina (blogi LINK) kurtis mulle, et tal on ka kõhu peal venitusarmid ja tagasi ei tõmba. Saatis mulle pildi, et näidata, kui hull olukord on. Meeeh! Pole tal seal hullu midagi. Ja siis saatsin mina talle reaalis, kohapeal, just tehtud ja lavastamata foto oma reitest päikese käes ja ta reaalselt ohkas selle peale. Tunnistas, et on päris nukker jah. Saate aru!
Ta peaks mind lohutama, aga isegi tema ei suutnud midagi positiivset välja mõelda 😀 😀
Ta on tegelt väga lahe ja ärge siit nüüd mingit tüli välja noppige. Me saame hästi läbi.
Kuhu ma aga jõuda tahan on see, et hoolimata sellest, et ma kaotasin 14 kg kehakalu, rassin jõusaalis ja liigutan igapäevaselt, lisaks toitun normaalselt, olen ma ikka hirmus.
Riietega on päris bueno, eksole. Sellega olen ma rahul. Aga endine kehv eluviis on mu kehale omad jäljed jätnud ja nendega pean ma elama ilmselt oma elupäevade lõpuni.
Kurb.
Lisan siia nüüd ühe pildi, mis on tehtud 2015 aasta suvel, kui ma olin oma kaalulangetusega ühele poole saanud. Kaalu tol hetkel 67 kg ja ma olin sellega rahul. Aga päikese käes on need venitusarmid eriti teravalt näha. Katsuge siis mitte pimedaks jääda, aga siin nad siis on:
Sellel pildil ei ole näha käsivartel, rindadel, sangadel ja põlveõnnaldes olevaid arme, kuid nad on sama tugevad, kui on reitel.
Päike toob nad kõik eriti tugevalt esile, mistõttu olen ma rannas bikiinides väga ebakindel. Ma treenin ja treenin, kuid neid arme see ära ei võta.
Jah, mu keha on selle pildiga võrreldes praeguseks natukene tahkem (ja suurem), kuid armid on endiselt sama tugevad. Mingit muutust pole toimunud.
Ma olen omadega sellises punktis, kus ma ei suuda ennast lohutada. Ma ei oska näha selle tunneli lõpus valgust. Mis valgus see olla saaks? Kuidas sellisest asjast lahti saab? Ei saagi.
Vahepeal vihastan enda peale, et ma nii paks ja rõve olen ja luban, et ma söön ainult juurikaid. Siis vihastan, et ma ainult juurikaid saan süüa ja söön kooki. Siis vihastan, et kooki sõin ja otsustan, et söön kõike, mida tahan, siis ei teki neid meeletuid isusid. Siis vihastan, et kui ma kõike isu järgi söön, siis ma ei saagi ilusaks.
Ja nii ma tiirutan oma peas.
Filmida ennast enam ei taha. Pilte endast teha ei julge. Kellega ma neid ikka jagan. Kole on.
Selline veider tujulangus on peal. Ma loodan ja arvan, et see läheb üle, kuna kevad koputab juba uksele ja päikest on rohkem. Kevad teeb alati tuju paremaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s