Ise Oled Paks on kolmene!

Hurrraaaa!
Kohutava kahese iga on läbi saanud ja mu blogi on jõudnud iseteadlike kolmeste sekka. Elagu!
See postitus on kogu mu teekonna kokkuvõte ja kogutud tarkuste koond. Loen ja sirvin oma vanu postitusi, analüüsin, kui loll ma olin siis ja, kui tark ma olen nüüd. Ömeizing!
3.märts 2015 otsustas üks ülekaaluline ebakindel tütarlaps (mina jah), et hakkab blogi pidama. Kaalulangetusega olin juba kuu aega tegelenud, kuid motivatsioon hakkas otsa saama ja otsisin abi internetist. Leidsin kaalulangetusblogisid küll, kuid neis ei olnud üldse pilte, ei olnud sellist “vau! ma tahan ka selliseks!” tunnet. Jätsid nagu külmaks. Lisaks oli paljude teekond peale paari kuud unarusse jäänud. Postitused lihtsalt lõppesid. Mõtlesin, et mina teen sellise blogi, kuhu panen ilustamata pilte ja kirjutan ja niimoodi lausa mitu aastat jutti, kui vaja.
Ja siin ma nüüd olen!
Paningi palju koledaid pilte oma kehast, muutustest ja ebakindlustest.
Mõned stiilinäited minust blogimise alguses:
Need on ühed esimesed pildid, mis ma endast tegin. Just blogi jaoks siis.
Ma arvasin, et mul läheb selle kaalu langetamisega natukene kauem aega, kuid tegelikkuses langes kaal praeguse kaaluni esimese kuue kuuga.
Seega, kõik, kes te oma kaalulangetust edasi lükkate ja mõtlete, et sada aastat läheb aega, neile ma julgen väita, et tegelikkuses käib asi päris siva. Eriti, kui on, mida kaotada.
Mina olin istuva elustiiliga mugav ja juustumaias neiu, kes ei öelnud ära ka igaõhtusele õllele-kahele. Juba puhtalt igapäevane liigutamine ja juustust ja õllest loobumine langetasid mu kaalu.
Juuli kuuks olin ma oma figuuriga juba rahul.
Aga natukene vahepealseid piinlike pilte ka:
Aasta 2014 lõpp
Aasta 2015 algus
Vorm paraneb, suvi läheneb (kevad 2015):
Ja minu lõppkaal enne rasedust:
Sellest kaalust ma nüüd allapoole liikunud pole. Vahepeal võtsin seoses rasedusega muidugi juurde 12 kg, aga ka nende kaotamisega ei olnud probleeme.
2016 sügis, ehk viimased nädalad rase
Nädal peale sünnitust:
Ja kuu peale sünnitust:
3 kuud peale sünnitust:
Ja edasine on juba tänapäev 🙂
Selline mõnus teekond on olnud.
Mis ma siis õppinud olen?
* ära targuta kaalulangetuse teemadel, kuna igaüks on erinev;
* kaalu langetamiseks tuleb süüa! (tegelt ka! Mina olen oma kaloraaži alati minimaalselt piiranud, kuna ma ei suuda dieete pidada ja kaal langes ning kaalulangus on olnud püsiv)
* ära iial ütle iial! Mäletate mu jõusaaliviha ja põhimõtet, et mina ei maksa trenni tegemise eest. Heh, siin ma nüüd olen. Jõusaaliarmastus on suur. Enam ilma ei tahaks.
* ära võta kõike südamesse;
Neid inimesi, kellele meeldib mu iga saavutust nullida, on uskumatult palju. Saad mingi uue asjaga hakkama, oled täiega sillas ja siis ilmuvad kommentaarid, et kuule, aga sa teed seda ja toda ja kolmandat valesti. Ei tee! Ses suhtes, et kõik need kommenteerijad on täiega kinni oma harjumustes ja oma moodustes, et nad ei ole isegi võtnud vaevaks uurida, kas teisiti on ka okey. Kui harjutus mõjub nendele lihastele, mida sa treenida üritad, sa endale liiga ei tee ja sulle meeldib, siis kuidas see vale on? Ma saan aru, kui mul valed kohad kehas kangeks jäävad või harjutus midagi ei paku. Siis ma uurin, kuidas võiks/peaks. Uurige teie ka enne, kui emotsionaalselt lahmima hakkate.
* tasuta nänni pole olemas;
Reaalselt! Mingi hetk ma ilgelt tahtsin/lootsin, et mulle hakatakse ka igasugu tasuta nänni saatma ja ma upun vingetesse tasuta asjadesse. Heh. Nii lihtne see pole. Esiteks, selliseid asju, mida ma tahaksin, mulle ei anta, kuna ma olen nö tundmatu blogija. Teiseks, need tingimused, mis sa pead peale “tasuta” nänni saamist täitma, on kurnavad. Ma ei suuda reklaampostitusi kirjutada. Need tunduvad mulle endale juba eos võltsid. Noh, ilmselgelt selliste sõnade peale mulle essugi ei pakuta ka 😀 😀 Heh (did not think this through)
* ära võrdle end teistega;
Õnneks seda muret mul enam pole, kuna ma kuidagi vaikimisi olen endaga nii rahul, et ma ei pea vajalikukski end kellegagi võrrelda. Ma ruulin! (oma peas, noh)
* tee seda, mis sulle meeldib ja kirjuta sellest, millest tahad;
Ma ei suuda kaasa minna nende väljakutsetega, et “täna kirjuta armastusest” vms. Mina kirjutan emotsioonilt. Alati. Ilma emotsioonita jutt ei jookse. Kiilub kinni. Jätan pooleli.
Rohkem ei meenugi midagi. Eks neid elutarkusi ole kolme aastaga tegelikult ju palju juurde saadud. Kasvõi see jooksuüritustel osalemine, endaga võistlemine. Oma tugevuste hindamine.
Ma võin öelda, et blogimine on mu elu muutnud ja seda vaid positiivses suunas.
Mul on hirm mõelda, kus ma oleksin, kui ei oleks seda blogi, kui poleks lugejaid ja poleks seda tuge, mida ma teie kommentaaridest ja tagasisidest saan.
Ma kahtlustan, et mu kaalulangetus ei oleks püsiv ja ma oleksin oluliselt naiivsem, kui asi puudutab treenimist ja toitumist.
Aitäh, et olete minuga koos elu üle kiununud ja saavutuste üle rõõmustanud!
Tähistagem!
Lisan siia lõppu ka postituse sellest ajast, mil ma esimest korda kepikõnnile läksin. Jooksmisest oli asi veel kaugel 🙂
Olid ajad 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s