Pidutseme, nagu ma oleksin endiselt 27!

Wooohooooo!
Ma käisin tantsimas. For real. Seda pole juhtunud juba aastaid. Kui nüüd järele mõelda, siis normaalkaalulisena ma polegi ööklubis käinud.
Pidu tegelikult ei olnud midagi suurt, kuna mul ei ole sõpru. Haah. Ma veidi liialdan, aga mul ei ole tõesti väga palju selliseid inimesi, kelle seltskonnas ma end mugavalt tunnen. Max 10 inimest ja kaks neist elavad välismaal.
Sünnipäeval oligi koos minuga ainult 7 inimest. Päriselt. Juubel jah, aga ega selle pärast siis ei pea suvalisi inimesi kutsuma, eksole.
Minu õhtu algas kodus õde valmis sättides. Ennast sättisin muidugi ka, aga õe sättimine tuli nigu paremini välja.
Kui kodus sai piisavalt edvistatud, siis liikusime edasi Werner’isse. Seal sõime praed/salatid ja magustoidud. Pildistasime ka.
Wernerist suundusime edasi klubisse Maasikas. Väljas oli muidugi keskmine Siber ja ila tahtis suulakke kinni jäätuda, aga teate küll seda ütlust, et naistel ei ole kunagi lühikestes kleitides külm.
😀 😀 😀
Sellised me olime. Mingi 16 kraadi oli külma ja mul oli lühikene kleit ja sukapüksid. Mütsi njetu. 😀 Mu õde oli nii nupukas, et oli oma tutimütsi kaasa võtnud. Torkas tolle pähe. Vähe ei olnud mütsikadedust ve 🙂
Maasikas olin ma muidugi meile laua broneerinud 23. märtsiks !!! (high-five yourself, dumbass!) ja esialgu ei tahetud meile tervitusjooki anda. Lauda ka mitte. Siis aga toimus mingi sigrimigri ning meile otsustati siiski halastada ning saime õhupalli, laua ning pokaalid tervitus-šnapsuga.
Jah, mina, kes ma alkoholist olen otsustanud loobuda, jõin siiski šampust. Kuid see oli ka ainukene alkohol, mis ma üle pika aja olen sisse võtnud. No more.
Maasikas olime kuskil kella 2:30-ni, siis otsustasime, et vaatame selle Leveli üle, mis Maasikast kohe üle tee asub.
Ammmm. Noh.
Jah.
Ammm.
Mis ma oskan öelda. Enam ei lähe.
Õnneks on sissepääs tasuta, seega ei kaotanud me midagi. Tegu on sellise pigem nagu joomiseks mõeldud kohaga. Me olime tantsimise peal väljas.
Seltskond oli selleks ajaks juba laiali läinud ning õhtu lõpetasime mina ja õde kahekesi Vabankis. Seal oli küll mõnus. Ei olnud sigalakku täis perverdist mehi, muusika oli normaalne ja istumiskohti jagus. Seal tantsisime kella kolmveerand neljani ning siis suundusime koju.
Mina laekusin koju kell 4:24 hommikul. Meiki maha ei võtnud, hambaid ei pesnud (iu, eks) vaid suundusin otse voodisse. Õigesti tegin, sest kell 7 oli meie imeline beebi valmis tegutsema ning emme pidi üles ärkama.
Tol ööl magasin umbes 2,5 tundi.
Good times!
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu. Pean nentima, et normaalkaalulisena on klubis käimine kuidagi mõnusam. Ma tundsin ennast hästi. Muidu oli ikka see, et kardad, et kleit kerib üles või sukapüksid soonivad ja tekivad nõmedad sangad, tissid vupsavad kopsukatest ja/või kleidist välja või muud sellist. Seekord mul neid muresid polnud. Kõik püsis omal kohal ning ma jaksasin palju rohkem ka tantsida. Ma ei olnud peale kahte laulu näost punane ja üle kere higine. Mõnus oli.
Regulaarseks see tantsimas käimine ilmselt ei saa, kuna mul ei ole sellist aega. AGA. Mingi aja tagant peab end ikka väljas tuulutamas käima. Muidu läheb meelest ära, kui kena mees endal kodus on. Tegelt ka. Klubis ringi vaadates oli lausa nukker, et ühtegi ilusat meest ei olnud. Eks ööklubi polegi koht, kus ilusad ja intelligentsed mehed aega veetmas käivad, eks?
Seega, mehed, kes te muretsete, et teie naised klubisse mehi lantima lähevad – ärge muretsege. Valik on olematu.
Mis ma kingituseks sain?
Noh, oma abikaasa käest sain ma kõige rohkem kinke. Ja kõik sellised, mida ma väga tahtsin.
Me oleme selline pere, kes mingeid ehteid ja muud tilulilu väga ei hinda. Ausõna.
Me tellisime mulle sünnipäevaks uue kirjutuslaua ja tooli,
lisaks sain oma Xbox360-le uue mängu “Just dance 2018”. Selle järgi tantsides põletab mõnuga kaloreid. Mõni päev, kui ma trenni teha ei viitsi, siis me pojaga tantsime tunnikese ja ma põletan mõnuga üle 500 kcal.
Ämma ja äia käest sain ilusa kaelaketi lehekujulise ripatsiga. Selline õrn ja naiselik. Lisaks palju kommi.
Ema ja õe käest sain raha. Hurraaa! Mina olen raha üle alati õnnelik.
Parima sõbranna käest sain isepruunistava vahu, Nike’i plätud (jõusaalis duširuumis kasutamiseks) ja hunniku šokolaadi. Ma ise nõudsin 🙂
Oma novembribeebide grupist saadud uute sõbrannade käest sain ma oma blogi nimega käterätiku,
hunniku õhupalle ja Flight Club’i nelja korra kinkekaardi.
See on siis neli korda postitantsu. Saate aru! Ma pean postitantsu minema. Krt. Siuksed suslikud.
Ma ei kujuta küll ette, kuidas see välja nägema hakkab, aga lähen ma igatahes.
Ma tegelikult kardan, et mulle hakkab seal meeldima. Aga mul on aja pealt jube keeruline tennis käia. Eriti veel kooli kõrvalt. Muidu poleks probleemi.
Selline see tähistamine siis sai.
Vabariigi sünnipäeval ma vegeteerisin kodus. Puhkasin rajust nädalavahetusest.
Ma olen juba liiga vana selle jama jaoks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s